Kiropraktikast: aktiivselt spordiga tegeleja peaks käima kontrollis kaks korda aastas

Priit Kõrve on üle 20 aasta töötanud taastusravi valdkonnas. Lisaks on ta Eesti Wushu Kungfu Föderatsiooni aupresident ja European Wushu Kungfu Federationi meditsiinikomisjoni esimees, mis tähendab, et sportlaste tervis läheb talle korda ja ta on sel alal pädev.

Pea-, selja- ja muudegi valude korral aitab Kõrve Füsioteraapia, mis tegeleb massaaži, manuaalteraapia ja kiropraktikaga (MSc Priit Kõrve) ja füsioteraapia ehk ravivõimlemisega (MSc Kristina Värinen).

Sportlastest pöörduvad Priit Kõrve poole kergejõustiklased, iluuisutajad, võitluskunstide harrastajad ja paljud teised, kuid omajagu on ka golfimängijaid.

„Aktiivselt spordiga tegeleja peaks käima kontrollis kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, et ennetada probleemide teket. Antud perioodil toimub liikumisharjumuste muutus, mis soodustab nõrkades kohtades probleemide avaldumist. Peamiselt tuleks käia vastavalt vajadusele ehk kui on liikumisaparaadis probleem, tuleb sellele kohe leida lahendus, et asi krooniliseks ei muutuks. Tablett leevendab enamjaolt, kuid ei kõrvalda põhjust,” ütleb Kõrve.

Tablett leevendab enamjaolt, kuid ei kõrvalda põhjust.

MILLISEID RAVIVORME KÕRVE FÜSIOTERAAPIA PAKUB?

Manuaalteraapia ehk kiropraktika. Kompleksteraapia, mis hõlmab massaaži ja manuaalteraapiat (manus – „käsi” ladina keeles, chiros – „käsi” vana-kreeka keeles). Protseduur 20-30 minutit. See on tõhus abi seljavalu, pea- ja kaelavalu korral ning aitab hea enesetunde taastada. Koosneb konsultatsioonist, probleemset piirkonda ettevalmistavast massaažist ja vajadusel sellele järgnevast manuaalteraapia- või kiropraktikaprotseduurist – skeletilihassüsteemi, peamiselt selgroo funktsionaalsete blokkide kõrvaldamisest või vabastamisest ehk lülisamba korrigeerimisest, sealhulgas liikuvuse parandamisest („selja paikapanek”). Manuaalterapeutilised peamised kasutatavad tehnikad: mobilisatsioon, manipulatsioon ja traktsiooni- ehk venitustehnikad. Protseduuridearv sõltub probleemist ja sellest, kui kiiresti sellega on tegelema hakatud.

Füsioteraapiline ravivõimlemine. Nii individuaal- kui ka grupitreeningud kestvusega 45 minutit. Võimalus saada ka füsioterapeudi e-konsultatsiooni. Teenus sisaldab füsioterapeutilist hindamist ja vastavalt probleemidele harjutuskavade koostamist ja nõustamist. Ravivõimlemine (sealhulgas manuaalteraapia- või kiropraktikakuurijärgne), mille eesmärgiks valu vähendamine, probleemsete piirkondade lihaskonna tugevdamine ja selle läbi liigeste, sealhulgas selgroo stabiliseerimine või liigesliikuvuse parandamine.

„Soovitatav on käia vähemalt kolmel protseduuril. Esimesel korral toimub füsioterapeutiline hindamine, mille eesmärk on probleemide tuvastamine ja vastavalt sellele raviplaani koostamine. Teiseks korraks koostatakse individuaalne harjutuskava ja õpetatakse seda õigesti sooritama. Kolmandal protseduuril, mis toimub umbes kuue-seitsme nädala möödumisel, hinnatakse ravi tulemust ja vajadusel korrigeeritakse raviplaani ja harjutuskava,” sõnab Kõrve.

Peamised põhjused, millega tullakse vastuvõtule:

  • Pea- (sealhulgas migreenilaadsed) ja kaelavalud
  • Seljavalu, kangus või pinge seljas, sealhulgas alaseljavalu ja sarnased kaebused raseduse ajal
  • Närvipitsumine või närvivalu (ka diskidest tulenevad kaebused)
  • Kätes või jalgades „sipelgad“ või „ärasuremistunne“ (viitab närvipitsumisele)
  • Karpaalkanali- (tihti seotud kaela- või turjaprobleemidega) ja muud tunnelisümptomid
  • „Külmunud õla“ sündroom (tihti seotud kaela- või turjaprobleemidega)
  • Rühihäired
  • Puusa- ja põlvevalud (tihti seotud alaseljaprobleemidega)
  • Operatsioonijärgselt või enne operatsiooni (taastusravi)
  • Traumajärgselt
  • Ülekoormussündroom (sealhulgas golfi küünarnukk ehk mediaalne epikondüliit)

Seljavalud. Enamjaolt peetakse seljavalu all silmas valu alaseljas (nimmepiirkond), tegelikult lähevad siia alla aga nii rindkere- kui ka kaelavalud. Antud piirkondade valulikkus on omavahel tihedalt seotud: mehhaaniline ebakõla ühes selgroo osas (lülisambas) mõjutab nii allpool kui ka kõrgemal pool asetsevaid piirkondi, sealhulgas jäsemeid (põlvevalu võib sageli olla seotud alaseljaga).

Lisaks kaasneb seljavalu artriidi, halva rühi, ülekaalulisuse ja psüühilise stressiga. Siseorganite haigused võivad olla seljavalu otseseks põhjustajaks: neerukivid, neeruinfektsioonid, trombid või luuhõrenemine jne.

„Selg on luude, liigeste, sidemete ja lihaste keeruline süsteem. Mehaanika mõistes on tegemist keskteljega, millest lähtub ja mille ümber toimub ülejäänud keha liikumine. Veel olulisem on mitte unustada, et läbi seljaaju juhib meie keha peaaju – iga anomaalia ehk kõrvalekalle selles süsteemis mõjutab meie keha toimimist. Keha juhtimine ehk käskude andmine kehale ja siseorganitele toimub läbi seljaaju ja sealt väljuvate närvide, samuti saadakse ka tagasiside kehas toimuvast, seepärast mängib selja tervis äärmiselt suurt rolli meie terviseseisundis,” ütleb Kõrve.

Pea- ja kaelavalu, pingepeavalud (sealhulgas migreenilaadsed). Enamik inimesi on antud probleemidega vähemal või rohkemal moel kokku puutunud ja tüüpiline lahendus on ainult ravimite manustamine. Kui üks ravim ei aita, siis kirjutatakse välja järgmine ja kangem. Vahel tekib olukord, kus ravimid ise tekitavad juba rohkem terviseprobleeme kui esialgne põhjus. Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kõige sagedamini unustatakse ära mehaanilised probleemid, mis tekitavad kaelalihaste ja -sidemete pingeid, mis omakorda on paljude peavalude põhjustajaks.

„Selgroolülidel on nagu teistel luudel liigestes oma normaalne liikumisulatus eri suundades. Teinekord jäävad nad kusagil liikumisulatuse piirimail kinni ega liigu tagasi neutraalasendisse – seda nimetatakse funktsionaalseks blokiks. Röntgenoloog ütleb, et kõik on korras ja tal on õigus. Selgroolülid pole anatoomiliselt ju paigast ära, aga mehaanika mõttes on tegemist probleemiga, sest tekivad lihaste pinged, põletik, diskid on ebasoodsas asendis, võivad tekkida närvide pitsumised, käte „ärasuremine“, peavalud, karpaalkanali sündroom ja muud probleemid,” sõnab Kõrve. Antud probleemide korral annab massöör ja manuaalteraapiast või kiropraktikast koosnev kompleksteraapia häid tulemusi, nagu näitab Priit Kõrve aastatel 2016-2017 läbiviidud teaduslik uurimustöö, kaitstud 2017. aastal Tartu Ülikoolis.

Samas püsiva tulemuse saavutamiseks on mõistlik peale teraapiat teha regulaarselt võimlemist, mis aitab tugevdada lihaseid ja vähendab seeläbi probleemi taastekke tõenäosust. Antud soovitust kinnitavad mitmed teadustööd.

MIS ON MIS?

Manuaalmeditsiin on lihas-luukonna seisundite parandamise meetod palpeerimise ja kätega teostatavate tehnikate (ka instrumentide) abil, mille tulemusel paranevad tugi-liikumisaparaadi liikuvus ja funktsioonid. Manuaalsete raviviiside abil saab ravida manipulatiivsele ravile alluvaid lülisamba talitlushäireid ja suurendada piiratud liikuvusega liigeste liikumisulatust. „Manuaalne meditsiin põhineb veendumusel, et inimorganism on isereguleeruv ja keha on võimeline ise tervenema, kui kõik keha struktuurid suhestuvad omavahel normaalselt,” selgitab Kõrve.

Manuaalteraapia on diagnostika- ja ravimeetod, kus terapeut mõjutab kätega patsiendi organismi, kasutades vajadusel erinevaid abivahendeid. Manuaalteraapia peamiseks eesmärgiks loetakse normaalse liigeste liikuvuse taastamist lülisamba ja teistes tugi-liikumisaparaadi piirkondades. „Manuaalteraapias tehakse vahet manipulatsiooni ja mobilisatsioonitehnika vahel. Manipulatsioonitehnika alla kuuluvad kõik liigutused, kus kasutatakse tõukavat jõudu, tuntud ka nimetusega „klassikaline manipulatsioon“. Kõik teised tehnikad, mis ei kasuta tõukavat jõudu, liigituvad mobilisatsioonikategooriasse,” räägib Kõrve.

Kiropraktika on tervishoiu eriala, mis tegeleb närvi-lihaste-skeletisüsteemi ja selle haigussümptomite diagnoosimise, ravi ja probleemide ennetamisega. Rõhku pannakse manuaalsetele tehnikatele, sealhulgas liigeste korrigeerimisele ja/või manipulatsioonidele, mille fookus on suunatud subluksatsioonidele.

Osteopaatilise ravi eesmärgiks on taastada keha normaalne liikuvus, koordinatsioon ja rüht. Osteopaatia aluseks on 1874. aastal Ameerika sõjaväearsti ja inseneri Andrew Taylor Stilli rakendatud ravipõhimõte, mille ta nimetas osteopaatiaks (kreeka keeles osteon – „luu”, pathos – „haigus, kannatus”).

Sisuliselt patsiendi seisukohast võetuna kasutatakse näiteks selgroo funktsionaalsete blokkide kõrvaldamiseks või avamiseks samu tehnikaid, olenemata kas vastav terapeut nimetab oma tööd manuaalteraapiaks, kiropraktikaks, osteopaatiaks, kondiväänamiseks või veel kuidagi (ühe patsiendi laps on öelnud, et „ema on luupainaja juures“). Tunnustatud erialast kirjandust uurides võib tähelepanelik spetsialist märgata, et näiteks kaelalülide mõjutamisvõtted on mehaaniliselt olemuselt samasugused. Põhjus selleks on lihtne: olenemata sellest, kuidas teraapiat läbi viiv inimene ennast nimetab, saab neid piirkondi mõjutada olenevalt nende liigeste ehitusest tulenevatest mehhaanilistest seaduspärasustest – kui mingis liigeses toimub normaalne liikumine kindlates suundades, siis eesmärk on just normaalse liikuvuse taastamine ja seda saab teha vaid kindlates suundades liigest mõjutades. See ei olene terapeudi nimetusest.

„Ükski eelnevatest teraapianimetustest ei ole ei parem ega halvem. Kõik oleneb teraapiat teostava inimese meisterlikkusest ehk siis olulised on teadmised ja praktika,” sõnab Kõrve.

Ükski eelnevatest teraapianimetustest ei ole ei parem ega halvem. Kõik oleneb teraapiat teostava inimese meisterlikkusest ehk siis olulised on teadmised ja praktika.

Tekst: ajakiri Golf

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2020 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga