Eesti golfimaastikul on praegu paljude heade golfarite kõrval üks kuumemaid nimesid Joel Juht ja seda eelkõige tänu viis kuud kestnud golfiväljakutsele: seikleja ja harrastussportlasena tuntud Joel otsustas pärast kõrbemaratoni Marathon Des Sables edukat läbimist hakata tegema golfitrenni.
Eesmärgiks võttis Joel HCP langetamise 18,5 peale, et saaks õiguse Eesti löögimängu meistrivõistlustele mängima minna. Selle ta saavutaski ja ta oli esimene, kes ennast võistlustele registreeris. Muuseas, Eesti meistrivõistluste avapäevaks oli ta langetanud HCP 14,7 peale ja oli täiesti kindel, et tal läheb võistlustel hästi. „Nädal enne võistlust tegin Valgerannas treeningringe, kus kõige parem ring oli 82 ja kõige halvem 86 lööki, ning ma olin suhteliselt enesekindel, et läheb hästi,“ rääkis Joel. Tegelikkus aga golfis nii roosiline pole.
Golf on mäng, mis oleks nagu Tallinna linna ehitamine – see ei saa kunagi valmis!
Nüüdseks on Joel veendunud, et päriselt ei saa golfimäng kunagi lõpuni selgeks. „Golf on mäng, mis oleks nagu Tallinna linna ehitamine – see ei saa kunagi valmis! Võid ühel päeval mängida supermängu ja võita, aga teisel hetkel võid ühe vale liigutusega niimoodi karistatud saada, et kogu tulemus on untsus,“ arvab ta. Kuidas vaatab Joel enesele esitatud väljakutsele tagasi? Nautis ta protsessi või keskendus tulemusele? Millega ta rahule jäi ja mis kriibib siiani hinge? Nendele ja paljudele teiste küsimustele palusimegi tal vastata.
Võid ühel päeval mängida supermängu ja võita, aga teisel hetkel võid ühe vale liigutusega niimoodi karistatud saada, et kogu tulemus on untsus.
Joel, milline on teie tagasivaade? Mida õppisite?
Arvan, et kõige rohkem õppisin just enesedistsipliini juurde. Mina, kes ma olen selline paras rahmeldaja, ei püsi paigal. Et vahepeal tuleb ikkagi võtta aega keskendumiseks. Arvan, et see keskendumise pool paranes ja tuletas meelde, et sellele tuleks vahepeal ka tähelepanu pöörata.
Mis oli ettevalmistava perioodi kõige raskem osa?
Arvan, et kõige raskem osa oli HCP nii kiiresti langetamine. Langetasin seda nii kiiresti, et ma ei saanud lihtsalt mängurõõmu tunda. Mängisin ja olin justnagu rõõmus, aga teistpidi jällegi ei saa öelda, et rõõmus olin, sest ma mängisin selleks, et HCP-d alla saada, mitte selleks, et minna mängima ja nautida ilma. Kui nüüd lähen mängima, siis lihtsalt selleks, et seda mängu nautida. Ma ei mõtle HCP peale ja võib-olla pärast Eesti meistrivõistluseid ma olengi selline olnud: ükskõik kas siis ilma või millegi muu tõttu on olnud halbade mängude periood. Ei ole midagi väga head välja tulnud.
Ma ei mänginud nendel päevadel mitte kuidagimoodi seda mängu, mida ma tegelikult oleksin pidanud mängima.
Võistlusel siiski nii hästi ei läinud …
Selles mõttes, et see, mida olin endale lubanud, ja see, miks ma üldse sinna Eesti meistrivõistlustele läksin – selle ma ju tegin ära. Aga kui rääkida minu mängust, siis ma ei mänginud nendel päevadel mitte kuidagimoodi seda mängu, mida ma tegelikult oleksin pidanud mängima.
Miks?
Arvan, et see oli väga paljus tingitud ehk ilmastikust, aga kindlasti ka vähesest võistluskogemusest golfis. Arvan, et see võis olla põhjus. Aga võib-olla ka see, et ma lihtsalt ei ole nii hea mängija. Kõik võib olla!
Seega on võistlemine siiski pingeline?
Kui juba võtta vastu otsus minna võistlustele, tuleb kindlasti arvestada, et selleks, et minna suurtele võistlustele, tuleks ikkagi päris palju mängimas käia. Just mängu ja võistlusmomenti harjutamas. Mina seda väga palju teha ei saanud. Olin lihtsalt platsi peal ja mängisin kogu aeg eesmärgiga oma HCP-d langetada. Ja tegelikult ma suve jooksul mängisingi enamikel kordadel 18 auku. Neid üheksasi ringe ei tulnud. Mõni mängib oma händikäpi 9 auguga alla, aga see ei ole ju see mäng.
Kas te teeksite seda uuesti?
Ma miskipärast usun küll, et järgmisel aastal lähen sinna tagasi. Aga eks seda ole näha.
Joel on jätnud jälje
Telekanali Kanal 2 südamlik tänusaade „Oled jätnud jälje“ andis oma saates sõna Joeli loodud JJ-Streeti tänavatantsukooli noortele, edastamaks paljude hiljuti ellu astunud noorte tänu kooli loojale. Joeli elu on tänu tänavatantsule ristunud väga paljude noorte saatusega ja mõnda neist on ta väga palju muutnud.
Ajakirja Golf väljaandja ja heade uudiste portaali peatoimetaja Monika Kuzmina kutsus Joeli Kreutzwaldi hotelli selleks, et teadaolevalt hinnata üht videot. Tegelikult hakkas Joel kohapeal videolt nägema tänusõnu tüdrukutelt selle panuse eest, mida ta on nende ellu andnud, ning hiljem neid ka näost näkku kuulma – teda olid ootamas tantsutüdrukud Mari, Lenel, Brita, Eva ja Kerli ning veel paljud sõbrad. Ühegi esinemise puhul polnud tüdrukud nii ärevil olnud kui sel korral, mil nad astusid Joeli ette, et öelda: „Aitäh!“
Lenel tõstatas videos küsimuse: „Kas ta ise teab, kui palju ta on minu elu muutnud?“ Joel tuli tema ellu, kui tüdruk oli 16-aastane, ja see oli tema jaoks väga tormiline periood, sest ema oli vähihaige, olukord kodus oli keeruline ja tal polnud otsest tuge kelleltki saada. „Olin vihane, et ema ei taha võidelda, mul tekkis tunne, et väljapääsu pole, ning sellest viha kõigi ja kõige vastu. Kui leidsin tantsu, leidsin selle, mille abil saada paremaks inimeseks, tantsu kaudu vabanesin vihast ja valust. Oluline seejuures oli Joeli lause „Sa pole üksi, meie oleme sul ju olemas, kõik läheb mööda, läheb paremaks“,“ meenutas Lenel.
Kui leidsin tantsu, leidsin selle, mille abil saada paremaks inimeseks, tantsu kaudu vabanesin vihast ja valust.
Mari traagiline lugu juhtus kolme aasta eest, kui tantsijad valmistusid Soome esinema sõitma. Neiu otsustas minna venna juurde ööbima, helistas talle, aga vend telefonile ei vastanud, ja kuna Maril oli tema kodu võti, läks ta kohale. Seal selgus kurb tõsiasi, et vend oli otsustanud elust lahkuda. „Esimesena helistasin treenerile, Joel sõitis koos elukaaslasega kell 3–4 öösel kohale. Mul tuli see uudis ka teistele pereliikmetele teatada. Joel aitas mul aru saada, et isegi kui sellised asjad elus juhtuvad, ei tohi elu pooleli jääda. Perele oli see arusaamine, et tuleb üksteist hoida. Treener sõitis kahe kuu jooksul sageli meie juurde Põlvasse, et rääkida. Mitte ainult läbi tantsu, vaid läbi selliste sündmuste oleme kokku kasvanud. Treener on minu jaoks täitnud vanema venna rolli ja ma jään elu lõpuni selle eest tänulikuks,“ rääkis Mari.
Brita ütles, et kõik, mis ta on elus saanud, on tulnud Joeli loodud väärtusringist, ja mingis mõttes võivad nad kõik öelda, et Joel on nende teine isa. „Ta on alati olnud abiks, eriti siis, kui oli hetk, kus tema abita ei oleks ma teinud seda, mida ma tegin – kui kõrvaltoas suri mu ema, kes oli alles noor. Suur võistlus oli tulekul, kõik lootsid mu peale, aga mina kartsin, et ei suuda seda kaasa teha. Joel päästis päeva, ta süstis minusse enesekindlust ja ma suutsin anda endast kõik. Joel suutis luua kuvandi, milline terve inimese elu on; seda ei saa teha keegi, kes ei ole seda enne näinud ja sellest unistanud,“ rääkis Brita.
Mitte ainult läbi tantsu, vaid läbi selliste sündmuste oleme kokku kasvanud.
Eva ütles JJ-Streeti tantsurahva kohta, et kõik need inimesed on talle üle 10 aasta pere eest olnud. Tema ema sõitis ära Soome, aga ta usaldas tütart, teades, et too ei hakka Joeli juhitavas tantsukoolis lollusi tegema. „Minu ja Joeli vahel oli usaldus, ta pakkus turvatunnet ja see on noorele neiule tähtis, kui on mees, kes on isa eest ja kellele saab toetuda. Joeli-suguseid pole palju, võiks olla rohkem,“ arvas Eva.
Positiivne energia ei lasknud vajuda musta auku, tantsukool hoidis mind üleval.
Kerlil lugu oli traagiline, tal avastati 2016. aastal lümfi sõlmevähk. See oli raske aasta ja tema isa on isegi öelnud: „Teeme nii, et seda aastat pole olnud.“ Kerli istus sel päeval emaga laua taga, isa oli elutoas, kui arst helistas ja teatas, et neiul on avastatud lümfoom. „Hakkasin nutma, ema kallistas mind ja siis ütlesin isale: „Isa, mul on raha vaja, et parukas osta.“ Ühel ööl tundsin, et ei taha elada, aga ärgates teadsin, et hakkan võitlema: mul olid tantsukool, Joel, treener Kätriin ja treeningukaaslased; ma teadsin, et tulen tagasi.
Kandsin mõnda aega parukat, aga mõtlesin siis, et miks, see pole ju mina. Panin avalikult üles pildi endast juusteta ja jutu sellest, mis minuga on juhtunud. Joel helistas kohe ja teatas, et on minu üle uhke, sest julgesin nii teha. See andis hoogu juurde ja ma käisin edaspidi pea püsti ringi. Positiivne energia ei lasknud vajuda musta auku, tantsukool hoidis mind üleval,“ rääkis Kerli.
Noored inimesed üle Eesti tänavad sind selle sügava ja sooja jälje eest, et sa jaksad seda koormat kanda!
Tüdrukute tänusõnadest liigutatud Joel Juht ütles telesaates „Oled jätnud jälje“ tunnustust saades, et ta ei olegi alati aru saanud, kui tähtis ta on noortele olnud. „Kui teed tööd ja see muutub elutööks, ongi abistamine loomulik osa, ja kui keegi abi saab, on tore. Aga sellised head hetked nagu täna siin, teie ees, jäävad tihti märkamatuks,“ tänab Joel saate tegijaid. Saate autor Carmen Pritson-Tamme vastas: „Noored inimesed üle Eesti tänavad sind selle sügava ja sooja jälje eest, et sa jaksad seda koormat kanda!“
Kui teed tööd ja see muutub elutööks, ongi abistamine loomulik osa, ja kui keegi abi saab, on tore.
VAATA VIDEOT!
Joel Juht, kelle kohta võib julgesti öelda: mõni inimene sünnib siia ilma, sest tal on mingi kõrgem eesmärk. Ta teab seda ja ta ei annagi alla, ükskõik mis ka ei juhtuks. Viie noore naise traagilise loo kaudu koorus saates välja ühe tantsukooli asutaja tegelik suurus ja olulisus mitmesaja noore inimese elus. See inimene ei ole jätnud mitte ainult sügavat jälge paljude teiste eluteele, vaid ta on päästnud ka nii mõnegi noore inimese elu.
Monika Kuzmina:
Joelile telesaateüllatust korraldades meenub see, et ta esialgu peaaegu keeldus tulemast, sest samal päeval oli võistlus Golf X Raes, kuhu ta oli ennast registreerinud. Vaidlesime pikalt ja pidin teda mitu korda paluma ning lubama, et ta jõuab ka golfivõistlusele. Lõpuks nägime siiski saates seda meest, kes on ülienergiline, megapower’iga, püsimatu, väsimatu, vingete ideedega, jõuline ja isegi liiga tihti naeratav. Kas pole nii, et vahel me arvame, et liiga tugevad inimesed polegi justkui enam inimesed?
Telesaade „Oled jätnud jälje“ näitas kogu Eesti ühiskonnale, milline on Joel Juht päriselt ning milline on tegelikult tema ja ta loodud organisatsiooni roll noorte inimeste elus. Osa noorte lood olid ka mulle endale suur üllatus ja tänu nendele lugudele nägime me üht meest, juhendajat, eeskuju, päris inimest ja päris hinge! Selline ongi meie Joel Juht ehk JJ tegelikult, isegi kui ta seda südant ja soojust eriti võimsate tegudega avalikkuse eest varjata püüab. Tänu taevale, et sellised inimesed on olemas, ning tänu inglitele, et mul õnnestub tänu oma tööle selliste inimeste kõrval olla ja et osast neist suurhingedest on ka minu sõbrad saanud. Head golfiliidrid, usun, et meil kõigil on Joelilt palju õppida.
Fotod: ajakiri Golf, Margus Vilisoo
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2017 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
