Katriin Saarest loodeti järgmist suurt golfistaari. Selle asemel sai temast kahekordne Eesti meister tennise üksikmängus. David Foster Wallace kirjutab raamatus „On Tennis”, et kui olete tennist vaadanud ainult telerist, pole teil aimugi, kui kiiresti pall liigub, kui vähe aega mängijatel on aega reageerida ja kiiresti nad on võimelised liikuma. Katriin, kes mullu käis Barcelonas Sanchez-Casali tenniseakadeemias, kirjutab oma kogemustest.
Algsed plaanid olid akadeemias 20 nädalat veeta ja sealt edasi vaadata. Detsembri alguses tulin tagasi Eestisse, kuna oli vaja teha väike operatsioon jalale. Hetkel olen Eestis taastumas. Tagasi Hispaaniasse on plaanis minna veebruari alguses või siis, kui jalg enam üldse valu ega ebamugavustunnet ei tekita. Loomulikult polnud paarikuune paus just kõige ideaalsem, kuid positiivsest küljest saan keskenduda 12. klassi lõpetamisele ning sõprade ja perega aja veetmisele.
Isa oli noorena golfi mänginud ja armastas seda spordiala väga. Ta otsustas minu ja mu õe Meribeli trennidesse panna. Käisime seal ainult kord nädalas – pühapäeviti. See sobis mu ajagraafikusse ideaalselt, kuna üks päev terves nädalas oli mul täiesti vaba. Lisaks koolile polnud tennis ju ainus, millele aega pühendasin. Ei tohi unustada, et käisin mitu korda nädalas füüsilises trennis ja ka füsioterapeudi juures, lisaks tegelesin musitseerimisega.
Golfi pidasin samamoodi üheks hobiks. Ma ennast kindlasti golfiimeks ei nimetaks, kuid arvestades, et mängisin golfi vaid tund aega nädalas, polnud mu oskused üldse häbenemist väärt. Aga mul olid ka väga head treenerid: Paul Põhi ja Torel Neider. Mängisin golfi umbes kaks aastat. Pidasin isegi 12. sünnipäeva TOP-i golfikeskuses. Aga miks ma selle maha jätsin? Kahjuks oli tegemist sunnitud lõpetamisega. 13-aastaselt tekkis mul esimene vigastus, mis keelas sporditegemise ära ja selle alla käis ka golf.
Kui aus olla, siis ega ma polegi peale seda golfiplatsile sattunud. Küll oleme isaga aeg-ajalt mu Lady Bostoni golfikepid välja otsinud ja tagahoovis tšippamist harjutanud. Nende keppidega on üldse üks naljakas lugu. Iga kord, kui teine õde Kristin neid näeb, muutub ta erakordselt kadedaks. Ta on minust 10 aastat vanem ja mängis päris tõsiselt golfi, kui oli umbes 8-aastane. Ta armastas golfi ning üks tema unistustest oli omada enda golfikeppe. Seda aga kunagi ei juhtunud. Eriti kurb oli see, et minu sünniga pidi ta golfi mängimise maha jätma, kuna isal polnud enam piisavalt aega teda Niitväljale sõidutada. Nii et ainus liige, kes meie peres golfi pole mänginud, on mu ema. Aga golfi üks võludest ongi see, et kunagi pole liiga hilja alustada.
Olen isaga nõus, et golfi võiks iga inimene osata. Paljud sportlased hakkavad peale karjääri lõppu golfi mängimas käima. See on üks lõbusamaid viise aja veetmiseks. Üks mu elu toredamaid hetki oligi golfi mängides. Isa viis mind Jõelähtmele trenni, terve päev oli vihma sadanud ja sadas ka sel ajal. Nägin oma treenerit Pauli ja peagi sain aru, et grupitrenni asemel on mul au saada eratrenn. Kuna vihma sadas, siis mõtlesin, et harjutame niisama katuse all erinevaid lööke, kuid minu üllatuseks viis Paul mind range’ile. See oli esimene kord, kui sain golfiautoga sõita ja seda ka ise juhtida. Mängisime Pauliga võidu peale ja kui nüüd meenutada üritan, siis tema ja minu händikäppi arvestades olin mina seekord kindel võitja. Kui Paul tahab mu väidet ümber lükata, siis võib ta minuga ühendust võtta.
Võin julgelt väita, et hakkan kunagi uuesti mängimas käima just sellepärast, et saaksin tunda seda sama tunnet, mida tol päeval tundsin. Olime ka kunagi kokku leppinud, et mina, mu tennisetreener Andrei ja Paul lähme teeme ühe mängu. Seda pole veel juhtunud, kuid lubadusi ja kokkuleppeid ma ei murra kunagi. Golfis profisportlaseks saamisega olen vist natuke hiljaks jäänud, kuid keegi ei tea, mida tulevik võib endaga kaasa tuua.
Pikemalt saab lugeda ajakirjast.
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
