Jaak Tarien mängib golfi ajast, kui kõige kuumem draiver oli Taylormade Ti Bubble 2, ent Eesti golfimaailm sai temast teadlikumaks, kui Niitvälja palus Eesti õhuväe ülemal Tarienil hakata korraldama Presidendi Karikal kopterilt heategevuslike pallide kukutamist.
Tänaseks juhib ta NATO küberkaitsekeskust, aga teab ka, et kui eelarve on piiratud ja tahad mängu parandada, vii raha treenerile ja võta tunde, mitte ära osta uusi keppe. Tarien, kelle händikäp oli aasta eest 18, on ostnud ja müüki pannud näiteks Taylormade’i draiverid M4 ja R15, lisaks GAPR-i.
Samuti on ta öelnud, et see, kelle händikäp on üle 5 või kes pole golfiõpetuskursuseid läbinud pro, ei peaks kaasmängijaid tehnika osas nõustama, ja isegi kohtunik peaks oskama suhelda nii, et see ei riku hobimängija tuju. „Olen selline tavaline hobimängija. Viimase seitsme aasta jooksul on koju kolm last siginenud ja heal hooajal jõuan väljakule vaevalt üle tosina korrra. Need vähesed korrad, kus käin, tahan mängust rõõmu tunda,” räägib Tarien.
[AJAKIRI GOLF] Kõige varasem mälestus seoses golfiga?
[TARIEN] Nõukogude okupatsiooni ajal kasvanud lapsena ma sellest „pahast kapitalistide mängust“ eriti palju ei kuulnud. Mäletan üsna selgelt ülipopulaarsest telemälumängust „Kes keda?“ küsimust: mis spordialal on praegu maailmas nr 1 Nick Faldo? Täpselt ei mäleta, kas see oli legendaarne Mõigu KEK või mõni teine võistkond, aga pika arutelu peale mõeldi ikka välja, et vastuseks on golf.
Kerime nüüd tosin aastat edasi aastasse 1996. Teise kursuse kevadel tuli mul USA Õhuväeakadeemia kadetina valida kehalise kasvatuse programmis umbes kümnekonna spordiala hulgast välja kolm, mida võtta lühikeste, 10-tunniste kursustena. Tahtsin midagi täiesti uut proovida ja valisin üheks alaks golfi. Õpetajaks oli muidu jalgpallitreener, kes hobi korras oli ka päris hea golfimängija. Seega see oli pigem selline „võta kepp nii kätte ja proovi pallile pihta saada“ väljaõpe.
Pärast paari koolitundi laenasin õhtul klassivenna käest kepid ja läksime sõpradega ühele kahest akadeemia väljakust mängima. Õhtul peale kella seitset, sest siis said kadetid (mitteametlikult) tasuta peale jalutada. Silver Course’i esimene tii on umbes 15 meetri kõrgusel künka otsas, vaatab alla looklevale fairway’le, millel jalutavad tühjal väljakul end vabalt tundvad metskitsed. Vaid paari kilomeetri kaugusel on Colorado Kaljumäestik ja Eagle’s Peaki mäetipp, mille tagant loojuva päikese kiired paitasid maastikku. Veel enne esimest lööki oli minust saanud golfisõber ja sõltlane.
[AJAKIRI GOLF] Olete muutnud pallide kaotamise humoorikaks – teatasite, et peitsite Niitväljale palle, aga tasu nende leidmise eest maksate vaid siis, kui pall on leitud vähem kui 3 minuti jooksul pärast „peitmist”. Kui palju palle olete elu jooksul kaotanud? Kui palju korraga ostate?
[TARIEN] Mäletan sellest esimesest golfikorrast millegipärast täpselt oma tulemust – enne pimedust läbitud seitsme raja peale tegin 63 lööki. Kas ma oskasin iga kaotatud palli eest õigesti karistusi arvutada ja õiges kohas kukutada? Kindlasti ei osanud, eks sõbrad natuke juhendasid, aga ega nad ka palju kogenumad olnud. Palle läks, nagu need oleksid kohe moest ära minemas. Silver Course’i esimene üheksa on enamasti selline, et paremale eksimine tähendab metsa kadunud palli. Ja kui esimesi nädalaid golfi harrastav, kuid igapäevaselt jõusaalis elav mehejurakas tahab palli võimalikult kaugele saata, siis teadupärast paremale need ka kaovad…
Kogu elu peale pallikaotusi kokku lugeda on pigem selline statistiline ülesanne; lugemine läks juba esimesel mängul sassi. Mul on mõned aastad päris vahele jäänud, nii et loeks kokku umbes 15 hooaega. Eks hooaja peale ikka keskmiselt oma neli-kuus tosinat palle läheb. Ärme nüüd palun arvuta, mis oleks saanud, kui oleksin selle raha eest aastate jooksul näiteks Apple’i aktsiaid ostnud…
[AJAKIRI GOLF] Olete „edevat” ehk üsna kasutut „kola” ostnud. Te enne ostmist ei sobita?
[TARIEN] Varustusega on mul oma suhe. Mulle meeldib ise nikerdada. Käepidemed, varre pikkused, swing’i kaal – selle ma tavaliselt panen ise paika. Kas eksimatult? Kindlasti mitte. Teistele ma oma teenuseid ei pakuks, sest ei suuda tagada õigeid töövõtteid ja veatuid tulemusi. Aga omale meeldib pigem endalt viimase lihvi saanud võimalike pisivigadega kepp kui valmistoode. Ostan keppe tavaliselt kas kasutatuna või siis hooajalõpu allahindlustelt. Teenistus kaitseväes on mind viimase 27 aasta jooksul hoidnud tervelt 10 aastat Ameerikas, erinevatel aegadel ja erinevate ülesannetega. Sealne varustuse järelturg on loomulikult meeletult mahukas ja suurte valikuvõimalutega, saab endale väga soodsalt leida paar hooaega vana, hea varustuse.
[AJAKIRI GOLF] Kui palju kõige rohkem ühe kepi eest olete maksnud?
[TARIEN] Minu kõige kallima kepi hinda ma ei mõõdaks mitte absoluutarvus, vaid suhtarvuna kuupalgast. Minu esimene varustus oli täiskott Wilsoni varustust, nii odav kui üldse olla sai, pehmed alumiiniumlabad nii raudadel kui puudel. Ilmselt kohutav, aga mind tegi väga õnnelikuks ja ma isegi ei osanud mõelda, et mul teistega võrreldes midagi vähemat on. Kadeti palk kolmandal õppeaastal 1996/97 oli 220 dollarit kuus.
Esimesena vahetasin oma Wilsoni-kotis välja (loomulikult) draiveri. Tollel ajal oli kõige kuumem draiver Taylormade Ti Bubble 2 – täielik monster! Aga too maksis vist oma 300 dollari ligi või rohkemgi ja oli kindlasti minu ulatusest väljas.
Ühes kohalikus golfipoes leidsin tollel ajal teise kuuma draiveri Cobra klooni. Ausa klooni – sama kuju, sama titaansulam, aga teised kirjad peal. Mälus sobrades oli nimeks vist Integra, aga kloon on kloon. Oli ka korralik vars, vähemalt akadeemia golfitiimi poisid ütlesid niiviisi. Mäletan hinda umbes 175 dollari kandis. Seega minu kõige kallim kepp maksis mulle üle ¾ minu kuu sissetulekust. Oli seda väärt. Pallid kadusid endiselt, aga oluliselt kaugemale metsa kui enne.
[AJAKIRI GOLF] Kas händikäpiga mängija, kes laseb tabelisse tulemuseks panna 70, kuigi peaks olema näiteks 95, armastab muinasjutte? Vibulaskmises või suusatamises puudub händikäp.
[TARIEN] Minu jaoks on händikäp olnud alati seltskondlike võistluste põnevamaks tegemise abivahend. Enne 2010. aastal Eestis Green Cardi tegemist polnud ma händikäpi vastu huvi tundnud. Ameerika radadel oli tavaks nii, et kui taheti sõbralikult võistelda, siis ei küsitud mitte händikäppi, vaid: what do you normally shoot? 80s, 90s, over 100? Sealt tehti pakkumine: ma annan sulle pool lööki igal rajal ette, mängime rajamängu, ok?
Eestis taas mängima hakates tundus siinne golfikultuur ülimalt bürokraatlik ja pedantne. Paaril korral olin lausa tüdimusepiiril ja mängu vastu huvi kaotamas. Aga olen kohanenud ja suudan ka siis mängu nautida, kui sõbraliku (mitte general play) ringi ajal nelikuga liitunud kaaslane hakkab reegliraamatu 74. lehekülje kolmanda alapunkti teist lõiku tsiteerima ja trahve välja kuulutama. Kui sõbralikus (veel kord – mitte GP!) ringis lepitakse kokku, et täna on drop’id trahvita ja droppame fairway’le, sest niigi raske nädal on olnud – las siis olla nii! Aga loomulikult ei ole sellisel sõbralikul reeglil kohta võistlustel ega GP-ringil.
Golfis on ausus väga tähtis, ehk isegi selle mängu kõige tähtsam osa. Kui tulemused kirja pannakse ja allkiri alla, siis peab mängija olema andnud endast parima, et see tulemus on saavutatud kõigi golfireeglitega kooskõlas. Teadlikult vale skoori esitamine peaks olema palju rangemini karistatav, kui kuuldavasti meil on. Lisaks peaksid karistuse saama ka kõik õigustajad, „ta ju muidu hea mees/naine, korra võistlustuhinas eksis, las ta olla..“. Ei ole „las olla“! Golfi olemus ei tohi kunagi saada selliseks nagu näiteks jalgpallis, kus mängijad püüavad tahtlikult kohtunikke eksitada, oma vigu varjata ja petta välja vigu vastasele.
Kui teistel spordialadel on kohtuniku peaülesanne eksimuste jälitamine, märkamine ja see, mida kohtunik teolt ei taba, seda nagu polekski olnud, siis golfis on iga mängija iseendale kõige rangem kohtunik. Teadlikul petmisel ei saa golfis kohta olla. Kohtunik on abiline, kes aitab vajadusel reegleid tõlgendada. Kas ma olen ise hea reeglitundja? Ei ole, tean ainult peamisi. Leian üha enam, et tippgolf ja tavamängijate golf on teineteisest tasemete poolest nii kaugele lahku nihkunud, et oleks vaja tõsisemalt nii mängu- kui varustusreeglite erisustele mõtlema hakata.
[AJAKIRI GOLF] Kuivõrd tobe või normaalne on, et võrdse tulemuse korral võidab parema händikäpiga mängija? Oleks ju loogiline toetada viletsamat mängijat. Viletsal mängijal on lõpuks ometi võimalus võita Rory McIlroyd, on võrdne tulemus, ja siis antakse ikka võit Roryle, kellel on juba sadakond miljonit dollarit ega pea elu lõpuni töötama. (Igaks juhuks peab vist mainima, et see, mis puudutab võrdlust profiga, on nali.)
[TARIEN] Ma toon händikäpi kasutamisest konkreetse näite. Kuulun Tartu Ülikoolis õppimise aegadest ühte üliõpilasorganisatsiooni. Teeme juba tosin aastat oma meistrivõistlusi. Kui algusaegadel tegime Stablefordi formaadis, siis peagi tundus üsna tobe, et meie meistriks tulevad mehed, kes kaotavad karbitäie palle ja paljudel radadel tõmbavad kaardile kriipsu. Nüüd on meil kaks kategooriat: „Meister“ – löögimäng händikäpikorrektuurita, ja „Parim“ – Stablefordi süsteemis enim punkte kogunud mängija. Kõik on rahul. Meister on see, kes raja päriselt vähimate löökidega läbib, aga ka algajatel on oma võimalus tituleeritud saada.
[AJAKIRI GOLF] Ben Hogani „Five Lessons” teile meeldib. Millised golfiraamatud veel meeldivad?
[TARIEN] Hogani raamat on juba ajalooliselt huvitav. Oli see ju peale avaldamist peaaegu golfipiibli staatuses. Väidetavalt ei tulenenud Jack Nicklause algusaegade ebasoosing publikult mitte ainult sellest, et ta hakkas ülipopulaarset Arnold Palmerit võitma. Jacki „lendava parema küünarnuki“ tehnika polnud golfipiibliga kooskõlas – nii ju ei saa mängida! Hogani raamatu teeb huvitavaks ka see, kui hästi see on ajale vastu pidanud. Ma pole golfitehnikaajaloo ekspert, aga tõenäoliselt on suuremaid ja väiksemaid revolutsioone 60 aasta jooksul ikka palju toimunud. Kuid siiski enamik golfiinstruktoreid soovitab veel seniajani vähemalt mõnda Hogani „Viiest koolitunnist” hoolega uurida ja järgida.
Tänapäeval on raamatud asendunud Youtube’iga ja see toob endaga nii head kui halba kaasa. Hogani teos katab süsteemselt kogu swing’i. Youtube’i videod annavad kaootilist nõu ühe ja teise nüansi kohta, aga võivad süsteemse lähenemiseta kasu asemel segadust tekitada. Mitte miski ei asenda perioodiliselt ühe ja sama pro juures käimist. Iga inimene on erineva kehaehitusega ja tunnetusega. Ainult golfi õpetamist korralikult õppinud silmapaar suudab märgata sinu swing’i eripära ja soovitada parimate tulemuste saavutamiseks vajalikke muudatusi.
Las ma räägin siin teejuhiks oma loo. Nagu juba öeldud, alustasin mängimist pro juhendamiseta aastal 1996. Järgneval kahel aastakümnel puutusin pro’dega individuaalselt kokku vist kahel korral, mõlemad umbes 30 minutit. Minu tehnika tuli iseleiutamisest, raamatutest, ajakirjadest, Youtube’ist ja paljude kaasmängijate heasoovlikest, aga kaootilistest nõuannetest. Ma mängisin alla 100 löögi juba teisel mänguaastal ehk 1997. Aga ma jäingi sinna musta auku, 90 ja 100 vahele, kuni tänaseni. 2020 hooaja alguses käisin Mark Suursalu juures paar korda trennis. Sain oma vigastest kohtadest teadlikuks. Harjutasin ja mängisin terve hooaja ning kui septembris uuesti tundi läksin, siis nägin video pealt, et mu samad svingivead olid märkamatult kõik tagasi tulnud. 20 aastaga hoolega sisseharjutatud halbu võtteid on väga raske välja saada. Olen kasutanud praegust talve põhiliselt unustamiseks. Proovin kevadel uuesti õppima hakata. Ehk saab vanale koerale veel uusi trikke õpetada…
[AJAKIRI GOLF] Kuidas Mickelsoni Matchid on meeldinud?
[TARIEN] Vaatasin esimest Tigeri ja Phili The Matchi huvi ja põnevusega. 2004-2008 elasin ma järjekordselt Ameerikas ja vaatasin palju telekast golfi. See oli nende meeste omavahelise antipaatia ja rivaliteedi tippaeg. Väga põnev oli näha kümnend hiljem neid samu mehi sõbralikult koos kõndimas ja juttu ajamas, kuid samas tajuda ka teravat võistluspinget ja võidutahet, mis atmosfääri täitis. Viimastel radadel ja korduvalt mängitud lisarajal oli vana leek lõõmamas. Väga põnev elamus! Ameerika jalgpalli staaridega mängitud Match 2 ma ei näinud, lugesin kokkuvõtteid. Saan aru, et seal puudus selline mano a mano võistlusmoment. Pigem oli tegu nelja muljetavaldava veteransportlase meelelahutusliku golfiringiga, mis kogus palju tänuväärset raha heategevuseks. Vist on olnud ka kolmas osa, aga guugeldamata ma isegi ei tea, kas ja kes seal mängisid.
[AJAKIRI GOLF] Peaks mängijatel olema mikrofonid, et televaatajad saaks kuulda, mida nad omavahel räägivad mängides? Justin Thomas kaotas jaanuaris homofoobse sõna tõttu sponsori.
[TARIEN] Võistlusgolf on meelelahutus ja võistleb publiku pärast kogu ülejäänud meelelahutustööstusega. Kui kukuvad televaatajate numbrid, siis kaovad sponsorid ja järgneb üldine golfi allakäik. Kui mängijate mikrofonid aitavad vaatajanumbreid hoida, siis miks mitte, see ei riku mängu ennast. Aga spetsiifiliselt JT intsidendist rääkides – selline ristilöömine on jama. Muidugi peaks mängija jääma kombekaks ja kedagi alandavad ja solvavad sõnad ei ole kohased. Aga mängijal peaks olema õigus sellistes asjades korra libastuda ning selge ja otsekohese vabandusega peaks see intsident läbi olema. Nüüd kaotab JT järjest sponsoreid. Ma väga loodan, et teda ei hakata võistlustelt eemale jätma. Pean oluliseks siia juurde lisada, et ma täpselt ei teagi, mis sõnu ta kasutas. Ei ole pidanud vajalikuks seda episoodi internetist vaadata.
[AJAKIRI GOLF] Millisel välismaa väljakul olete mänginud, kus olete väga igatsenud mängida?
[TARIEN] Ma olen kogu aeg olnud madala eelarvega golfija ning siin mul millegi erilisega uhkustada ei ole. Põhiliselt olen mänginud USA sõjaväebaaside väljakutel. Mõned neist on väga ilusad, mõned mitte. Ma ei ole pedant. Kuigi ma hindan heas korras põnevat väljakut väga, ei põlga ma ka lihtsamaid väljakuid. Väljak on alati kõigi jaoks aus ja ühtemoodi ebaõiglane. Ärme peenutseme ja mängime golfi! Ja kui greenkeeper’it näeme, siis ärgem unustagem öelda lihtsalt: tänud sõber, väljak on sel aastal väga heas korras!
[AJAKIRI GOLF] Tuli Niitvälja Presidendi Karika pallide kukutamise idee Ameerikast?
[TARIEN] Niitvälja Presidendi Karikas koos kaitseväega on üks sari, mis mulle tõsiselt rõõmu teeb. See aitab hoida rahva ja kaitseväe sidet ning selle heategevuslik külg on väga liigutav. Eesti kaitseväelased, kes lähevad välismissioonidele Eesti liitlassuhteid tugevdama ja meie liitlaskohustusi täitma, on ju tavalised inimesed meie seast. Neil on omaksed, pered ja lapsed. See teadmine, et Eesti (golfi)rahvas läbi Carolin Illenzeer Fondi hoolib ja aitab nende lapsi ka siis, kui kaitseväelane täidab missioonil ametivannet viimase täheni ja annab Eesti huvisid kaitstes oma elu – see aitab neil pingelistel päevadel ja kuudel enesekindlust säilitada.
Tundub, et helikopteri kasutamine palliloterii korraldamisel on nii pilkupüüdev, et sellele on peaaegu raske samaväärset alternatiivi leida. Aga kui ühel päeval peaks pea 20 aastat lennanud Robinsoni helikopterid lõplikult seisma jääma, siis küllap leiame mingi teise viisi. Igal esmaspäeval on kaitseväe juhtkonna nõupidamine. Pärast viimast septembrikuist Presidendi Karikat kandsin ma järjekordsest edukast üritusest ette ja defineerisin vajaduse tulevikuks: vaja on leida moodus, kuidas mõnisada golfipalli toimetada kaitseväelaslikult ägedal viisil 10×10-meetrisele sihtmärgialale. Mõtted hakkasid idanema! Helikopter on vaid üks viis, kuidas seda ülesannet teostada.
Helikopteri-idee saatis minule e-mailiga omaaegne Niitvälja tegevjuht Kristo Tohver. Ta linkis sinna juurde Youtube’i video, kus selline üritus toimus ja uuris, kas meie õhuvägi saaks sama teha. Saime, ja edukas üritus oligi sündinud! Eriti rõõmsaks teeb mind see, et koostöö on jäänud kestma ka pärast minu aktiivse rolli lõppemist. Minu viimane osalus ürituse korraldamisel oli vist 2016. aastal. 2017 suvel lendasin juba aastaks Ameerikasse National Defense University magistriprogrammi õppuriks. Aga kaitseväe toimimise põhimõte ongi, et asendamatuid inimesi ei tohi olla. Kui keegi langeb, siis astub järgmine vedama ja nii ongi tore sari jätkunud.
[AJAKIRI GOLF] Kuivõrd endiselt Presidendi Karikale kohale lähete, kuigi enam õhuväes pole?
[TARIEN] Loomulikult proovin iga aasta osaleda! 2020 mängisin. 2019 olin kirjas, aga hommikul oli kahel (toona) kolmeaastasel palavik ja nii ei saanud kohale tulla.
[AJAKIRI GOLF] Kui palju teil töökolleegide seas on mängijaid? On keegi teist parem?
[TARIEN] Eesti Kaitseväes on minu teada üksikud golfimängijad ja me pole juhtunud koos mängima. Minu tase on ju üsna kesine. Kui alustaja asja tõsiselt kätte võtab, siis 90 ringi saab juba paari aastaga. Küllap on nii minust paremaid kui ka minusuguseid.
[AJAKIRI GOLF] NATO liitlasvägede sõdurid on pidanud Eestis ka poksivõistlusi. Kui palju neid vaatamas käisite või sellest teadsite?
[TARIEN] Ütlen ausalt – ei olnud poksivõistlusest varem kuulnud. Aga kindlasti tehakse nii Tapal kui Ämaris palju põnevat, mis minuni enam alati ei jõuagi. Ääretult tore, et liitlased on meiega ja Eesti rahvas neid heatahtlikult vastu võtab. Me oleme ise rahvana ilmselt liigselt harjunud, et meie idapiir on piir ühelt poolt vaba maailma ja teiselt oma inimesi keemiarelvaga mürgitava türannia vahel. Siia tulevad liitlasväed on valmis vajadusel oma elu andma selle eest, et see piir seal paigas püsiks. Eesti inimesed on sellest aru saanud ja oskavad olla tunnustavalt tänulikud.
[AJAKIRI GOLF] Kuivõrd erinevad või sarnased töökohad on õhuvägi ja küberkaitse?
[TARIEN] Mõned asjad on väga sarnased. Juhin jälle põnevat gruppi endast palju targemaid inimesi. Nad võiksid endale uksest välja astudes lihtsasti leida tasuvama töökoha. Seega filmidest nähtud ja sõjaväelise juhtimise halvaks stereotüübiks kujunenud „my way or highway“ röökivast juhtimisstiilist ei saa juttugi olla. Organisatsioonide ülesanded on muidugi kardinaalselt erinevad. Õhuväel on 24/7/365 operatiivroll Eesti õhuruumi puutumatuse tagamisel koos liitlastega. NATO küberkaitse koostöökeskus on pigem mõttekojalaadne asutus. Me eksperimenteerime, teeme uuringuid, anname koolitusi ja korraldame õppuseid.
[AJAKIRI GOLF] Kui väga küberkaitse iga eestlast puudutab?
[TARIEN] Eks puudutab meid ja ka kõiki teisi internetiga ühendatud maailmakodanikke. Kindlasti on Eesti e-riigiteenused teinud meid rohkemal määral sõltuvaks küberturvalisusest. Ehk kui ühel halval esmaspäeval internet ühel või teisel põhjusel enam kasutatav ei oleks, siis Eesti kodanike elustiili mõjutaks see rohkem kui mõne teise riigi inimesi. Samas on meil ka küberturvalisusele rohkem mõeldud. Üldiselt on küberturvalisus poliitiliselt raske investeering – õigete otsuste ja kulutuste eest saab valijale tulemusena näidata vaid seda, et midagi (halba) pole juhtunud. Keeruline, sest poliitik tahaks ju ikka näidata edu ja käegakatsutavat arengut. Aga see on globaalne probleem, millega enamik riike maadleb. Ülejäänud peaksid kohe üles ärkama. Seni veel maailm imetleb Eestit. Ärme nüüd ennast imetlema jää, kübermaailm liigub väga kiiresti.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2021 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
