Kolmapäeval algavad Jõelähtmel Euroopa meistrivõistlused amatööride golfis ja sinna tuleb kokku seltskond tugevaid golfareid kogu Euroopast. Eestit esindab kaks parimat mängijat, kelleks on Egeti Liiv ja Sander Aadusaar ja nendel seisab ees raske võitlus oma ala parimatega.
Eesti golfi jaoks tähtsast sündmusest räägib Eesti Golfi Liidu president Marko Kaljuveer.
Eestis tehakse taas golfiajalugu, siin toimuvad golfiamatööride Euroopa meistrivõistlused. Marko Kaljuveer, kui suur samm see Eestile on, et me sellises mastaabis võistlusi siin võõrustame?
Ma arvan, et iga tiitlivõistluse tegemine on Eesti spordile väga hea ja kasulik. Iga ala tahab saada rohkem tähelepanu, parim võimalus selleks on tiitlivõistluste korraldamine ja amatööride EM golfis on selline tippvõistlus. Suuremat võistlust siin ei ole ja mängida Euroopa meistri tiitli nimel — kes seda ei tahaks?!
Golf teiste aladega võrreldes palju tähelepanu ei saa. Rio olümpiamängud on kohe uksele koputamas — kui raske on golfi EM-ile publiku tuua ja tähelepanu saada?
Kerge see ei ole. Meil ei ole tippe, kelle vastu meedia suurt huvi tunneks. See võtab aega. Kui oleks keegi golfimängija, kes läheb olümpiamängudele, siis oleks tähelepanu kohe teine. Rääkimata sellest, kui ta oleks Euroopa või maailma tipus. Me vajame suurt nime. Golf on noor ja kasvav spordiala, kõik võtab aega. Aga selline keskmine huvi on täitsa olemas, kurta ei saa.
Meie meestest lähevadki võistlema kaks, Sander Aadusaar ja Egeti Liiv. Millised nende šansid on, kui ausalt hinnata?
Raskeks läheb, amatööride tase on võrdlemisi kõrge. Kuivõrd pressikonverentsil oli tiitlikaitsjatest ka Stefano Mazzoli kohal, siis tema mängis -19 nelja päevaga, mis tähendab, et oled absoluutses tipus. Rääkisime veidi juttu ka ja tema händikäp on +4,6, see on juba iseenesest tulemus ja tema ütles, et ei ole veel valmis profiks saama. See näitab, kui raske see tee on. Tema on alles 19, profiks minnakse 20-21-aastaselt, kuidas keegi jõuab. See on raske, tippudega tuleb tööd teha ja siis tulevad ka tulemused. Tuleb see lihvimata teemant üles leida. Nii raske või kerge see ongi.
Kas nende härraste näol võibki meil olla üks lihvimata teemant?
Kõik võib olla. Egeti ongi tegelikult valmistunud treenerikarjääriks, võib arvata, et see ongi tal amatöörina viimane suurvõistlus. Ega Sanderit ka tea, viimane hooajavõistlus oli tal väga hea, nüüd hakkas ta ka oma tehnikat muutma, vahetult enne EM-i. See on kahe otsaga asi, võib hästi ja võib ka halvasti minna. Ega meil muud teha polegi, tuleb oodata. Poisid peavad oma treeneritega tõsist tööd tegema ja küsima nõu ka Eesti koondise peatreenerilt Timo Karvinenilt.
Golfis on toetajate leidmise protsess keerulisem kui teistel aladel?
On küll, aga läbi Eesti Golfi Liidu on kõik asjad võimalikud. Ükski asi tegemata ei jää. Kui leiame toetaja, siis läbi golfiliidu on asjad lahendatavad. Päris nii ei ole, et teed rahata sporti. Eriti veel võistlusreisidel, kus on reisimine, majutus ja tundide võtmine, see on ikka kallis lõbu. See pole kerge, aga kõik on võimalik, tuleb reegleid teada ja nende järgi käituda, siis ma siin probleemi ei näe. Raha pole ilmast otsa saanud ja samas on seda ikka vähe. See on raske töö, aga igal sportlasel on oma meeskond taga.
Kas Eestis ja maailmas on üldse ilma toetajateta võimalik tippsporti teha?
Päris ilma on raske ja seda ma hästi ette ei kujuta, et kuidas see on võimalik. Võib teha oma kulu ja kirjadega, aga kuskilt pead ikka raha leidma, kas käid tööl ja vabal ajal tegeled, või on vanemad jõukad, et toetada. Või oled juba tasemel, kus pakud kellelegi huvi. Sportlane peab sööma ja jooma, ta peab õigesti toituma, see on ka tähtis. Sporti ei saa võtta sunnitööna, seda teed enda jaoks. Kui sädet silmas ei ole ja energiat ei saa, siis pole mõtet teha. Kõik on tegelikult iseenda pärast.
Üks teema, mida ei ole Eesti golfis palju puudutatud, on see, et kui võrrelda golfi teiste aladega, siis on alal fänne vähe. Vanemad, lähedased, need, kes igapäevaselt golfiga tegelevad, on need, kes küll hoiavad pöialt, aga et tuleks raja äärde kaasa — kas seda kultuuri tuleks muuta?
See tuleb aastatega ja publiku harimisega. Kõik spordialad vaevlevad publiku puuduses. Kõik otsivad publikut, jalgpallurid, korvpallurid, võrkpallurid, kergejõustiklased, see on igivana teema. Golfi ei ole see teistmoodi, aga kõik algab sellest, kui sul kasvab üles selline lihvitud teemant, kellest hakatakse rääkima ja kelle järele meedia jookseb, mitte meie ei jookse meedia järgi. Suurtes riikides, nagu USA-s, see nii ongi ja seda kogu spordis. Kõik käib loogilist rada pidi, iga staadium tuleb läbida. Mina võtan seda rahulikult, täna oleme me sellises seisus ja üldse mitte halvas.
Veidi õpetussõnu ka — golfimängule kaasaelamine ei käi üldse samamoodi nagu jalgpalliväljakul või poksiringis. Kui publik tahaks tulla Jõelähtmele ja meie omadele kaasa elada, siis kuidas seal käituma peab?
Kõike peab võtma rahulikult, hüüda võib seal ka, keelatud see pole. Käisin eelmisel aastal British Open`il, kus Tiger Woods mängis, see oli üks tema viimaseid võistlusi eelmisel aastal, seal hüüti ja toetati teda valjuhäälselt, seda aga siis kui golfar käib pallist pallini. Löögi ajal aga palun vaikust ja mobiilid välja! Sportlane keskendub ja lööb, aga pärast seda võid karjuda, palju jaksad. Iseasi, kui palju on viisakas karjuda. Ka golfis võib ennast välja elada, pole nii, et oled vait ja ei sõnagi. Kõik on võimalik, ainult teatud piirini.
Võistlused algavad kohe-kohe. Mis ajal võiks publik kohale tulla, kui tekib huvi?
7.30 hakkab mäng ja päev otsa on võimalik seda vaadata. Tuleb jälgida, mis kellast eestlased stardivad, siis on huvitavam, aga võib vaadata ka itaallasi, üks poolakas on tugev, šotlasi ja iirlasi on tugevaid — neid sportlasi on, kellest võivad saada tuleviku tegijad, miks mitte neid vaadata! Noored, kes teevad esimesi samme ja otsivad eeskujusid, neil tuleb tulla ja vaadata. Nii see huvi spordi vastu tekib ja ennast meenutades — nii saigi spordiga tutvust tehtud, vaadatud korv- ja jalgpalli, kergejõustikku ja suusatamist, tasa ja targu need asjad tulevadki, tuleb juures olla ja vaadata nüansse, õppida rahulikult. Ega male ja tennise juures ka ei karjuta, seal vaadatakse ka rahulikult. Kui tennises on löögivahetus tehtud ja õnnestunud punkt saadud, siis tribüünidel ikka fännid hüüavad. Sama on golfis ka, nad on suhteliselt võrdsed alad, igasühes on midagi, mis huvi pakub.
Mängijad hakkasid esmaspäeval saabuma. Kas korralduse poolelt on kõik sujunud?
Tööd tehakse kõvasti, orgkomiteel on pikad tööpäevad. Ma rääkisin valitseva meistri Mazzoliga, kes tuli pühapäeval, ta tegi 9 rada pühapäeval ja esmaspäeval 18, ta kiitis rada, et on palju pikem kui ta arvas, ja raske ka tundus temale. Midagi halba ei öelnud, kõik oli tema jaoks tip-top, ilm oli ainult vesine, ta vaatas ka ilmateadet ja terve nädal on selline. Tuleb lihtsalt mängida ja eelmisel aastal ta võitis.
Milline on see meeskond, kes sellist võistlust korraldada aitab, on seal vabatahtlikke palju?
Neid on palju, kes aitavad korraldada, terve klubihoone on täis, rajal on ka, kohtunikke ja teisi. Piret Sepp, Katrin Heinla, Hanno Kross, kohtunikud ja vabatahtlikud – neile kuuluvad aga minu erilised tänusõnad.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
