Tiina Kuuli on alati olnud seda meelt, et lastele tuleb pakkuda erinevaid võimalusi tegelemiseks nii muusika, spordi kui ka muude aladega. Liis ja Lil on õppinud pilli, mänginud tennist, tegelenud kergejõustikuga, ujumisega ja golfimänguga.
„Seda, mis lapsele tegelikult sobib, näitab aeg. Kindlasti tuleb arvestada lapse soove selles osas, millega talle meeldib tegeleda. Siis on motivatsioon paigas ja tulemused alati paremad,” arvab Tiina. Lil ja Liis on mõlemad väga targad, sportlikud ja musikaalsed. Eriti sarnane on nende hääletämber – ema on ise neid sageli hääle järgi segamini ajanud. Erinev on nende juures see, et Lil tundis juba väiksena huvi arvudemaailma vastu. Ema pidi autos sõites talle kogu aeg tehteid tegema. Liis jälle on suurepärase värvitajuga, armastab maalida. Tiinal on kõik pildid, mis Liis kooli ajal tegi, alles hoitud. Erinev on ka mõlema tüdruku riietumisstiil: Lil armastab pigem klassikalist ja tagasihoidlikumat stiili, Liis on oma stiililt aga väga julge ja muljetavaldav.
Tiina Kuuli on Rocca al Mare koolis muusikaõpetaja. Ta on ise väga musikaalsest perekonnast pärit. Tema isapoolne vanaisa oli orkestri dirigent ja isa valdas vabalt nelja pilli. Muusikapisiku on kaasa saanud mõlemad tütred ja ka poeg Tõnn, kes vedas pealinna stiilseimat klubi nimega Studio ja mängib plaate kui DJ MVP. Lil on õppinud klaverit ja saksofoni ning Liis klaverit ja omal käel ka ukulelet. Mõlemad tüdrukud on laulnud kooris ja esinenud laulupidudel.
„Jõulude ajal on tore vaadata, kui meie pere kokkusaamisel kõik lapsed musitseerivad. Muusikaga tegelemine eeldab ka väga head rütmitunnet, mis golfimängus on suureks abiks,” usub Tiina.
Koolis tegeles Tiina kergejõustikuga ja meelisalaks oli kõrgushüpe. Esimese golfitunni võttis ta 1994. aastal Floridas. Lil oli siis 2-aastane. Tüdruk sai nime isalt Tiidult. Tiina oli kohe nõus, sest see on väga eriline nimi. „Minu teada Eestis seda nime ei esine,” ütleb ta.
1996. aasta Eesti golfimeistritiitlit võites ootas Tiina parasjagu Liisi. „Meistriks tulin augustis ja Liis sündis novembris,” meenutab ta.
2010. aastal sai Lil Kuuli Eesti meistriks. Iga vanem tunneb meeletut rõõmu ja uhkust, kui lapsel midagi õnnestub. Samas tuleb alati endale ja lapsele mõista anda, et ka ebaõnnestumised ja kaotused on elu osa, millest võib palju õppida. „Lil oli selleks ajaks juba palju treeninud ja võit tuli teenitult. Mäletan selgelt oma emotsioone, sest ta võitis kahe löögiga ja golfis ei ole kunagi midagi kindlat. Seetõttu olid tunded laes,” räägib Tiina.
Liis ütleb ausalt, et oli sel hetkel 13-aastane ega mäleta õe triumfihetkest eriti midagi. „Kindlasti olin meeletult õnnelik ja uhke,” pakub ta.
Liis Kuuli tundub kangelane vastu tahtmist, ta ei soovi intervjuusid anda. Kui küsida, millal teda viimati huvitas, mitmendal kohal ta WAGR-is asub, teatab ta, et selle peale guugeldas vist teist korda elus, mitmendal kohal siis. „”Kangelane vastu tahtmist” on võib-olla palju öeldud, aga ausalt öeldes ma pole kunagi tundnud, et oleksin inimene, keda peaks intervjueerima…” venitab ta.
Pardon, aga tulemused räägivad teist keelt: 2015. aastal Eesti meister rajamängus, löögimängukuld 2016. aastal pärast kaht hõbedat.
„2016 oli minu jaoks esimene nii suur võit, mis andis kõvasti hoogu ja usku edasisteks mängudeks,” tunnistab Liis. „Rolli kindlasti mängis ka see, et nii ema kui ka õde olid eelnevalt meistriteks tulnud, mis omakorda suurendas minu nälga tiitli järele, et õhtusöögilauas oleks ikka, millest kaasa rääkida.” Kolm esimest löögimängumedalit tulid EGCC-s. Liis ütleb, et tuttaval väljakul võita kergem on ja ei ole ka. „Kergem on kindlasti selles mõttes, et väljaku kõik nurgad on juba nii tuttavad, et mänguplaani väljamõtlemine on lihtne igas olukorras. Samal ajal aga on minu jaoks vaimselt vahel mugavam isegi mängida uuel väljakul, kus pole eelnevaid mälestusi ega kogemusi eksimustest.”
Ja ometi kerkib küsimus: miks pole Liis Kuuli koondises? Kuna meil on ju tugevad naised ja meestekoondis igal aastal osaleb EM-idel ja muudel võistlustel, siis jääb mulje, et kas otsustajad ei soovi naistekoondist välja panna või naised ei taha ise osaleda.
„Naistekoondis kui selline kaotati minu teada üks hetk Eesti golfis ära, kui järelkasvu väga peale ei tulnud ning vanemad mängijad olid maailma laiali läinud ja muule tööle pühendunud,” selgitab Liis kannatlikult. „Koondist pandi alati kokku eraldi teatud võistlusteks ja kui kutse sain, siis ka alati uhkelt Eestit esindasin. Praeguseks hetkeks on õnneks järelkasvust tekkinud uuesti eliit, kuid sealne keskmine vanus on minust juba palju nooremad mängijad. Liitun nendega küll vahel teatud treeninguteks, kuid enamjaolt treenin üksi.”
Päeva lõpuks pole Kuulid professionaalsed sportlased ja mõnikord tuleb elus ette asju, mis on olulisemad kui golf. Samas on koduklubi esindamine nende jaoks alati olnud olulisel kohal ja kui Niitvälja palub, et nad millestki osa võtaksid, näiteks klubidevahelistest meistrivõistlustest või iga-aastastest sõprusmängudest EGCC-ga, siis on Kuulid siiani seda ka alati üritanud teha.
Eelmise aasta Niitvälja meistritiitel oli Liisi jaoks koguni kõige olulisem võit läbi aastate. Ta oli jäänud korduvalt Annika Meosi järel teiseks ja isegi kaotanud esikoha kohamängudes. „Lõpuks oli asi juba põhimõttes, et mängin seda võistlust järjepidavalt nii kaua, kuni lõpuks võidan. Ja noh, omanimeline parkimiskoht klubi esimeses reas oli kindlasti suureks boonuseks, ha-ha!” naerab Liis.
Ta mäletab eredalt viimase võistluspäeva 17. raja algust, kui oli suutnud tagasi teha eelmisel päeval Annikale kaotatud kaks lööki ja lisaks ka minna juhtima kahe löögiga. „Sisendasin vaid endale, et nüüd lihtsalt lülita aju välja, mängi oma mängu lõpuni ja võit on käes. Nii ka läks,” räägib Liis.
Siiski ütleb ta ausalt, et kuigi on alati nautinud golfi mängimist, siis selle telekast vaatamise juurde jõuab haruharva ega pole sobiv golfar põhjendama, miks näiteks Dustin Johnson mullu võitis Mastersi, aga tänavu mitte. Liisile meeldivad muud asjad. Fotograafia. Mood. Stiil. Liis Kuuli Instagram on kui Pet Shop Boysi video „Being Boring”, mis teadupoolest on kõike muud kui boring. Saint Laurent’i klassikalise pintsaku Le Smoking omamisest on Liis alati unistanud.
Seega on siis hea, et lisaks suurvõistlustele korraldatakse golfis ka teistsuguseid võistlusi. Niitvälja iga-aastasel stiilivõistlusel koos emaga osalemine oli Liisi jaoks lapsest saati traditsiooniks. „Tõsisemate võistluste kõrval oli tore end vähemalt korra hooaja jooksul lõdvaks lasta ja lihtsalt golfi kui mängu nautida. Boonusena on mulle alati väga meeldinud kõik moega seonduv ja lõbusate outfit’tide kokkupanek. Viimastel aastatel ma sinna enam mängima pole jõudnud, aga nüüd panebki mõtlema, et võib-olla sel suvel peaks jälle osalema,” lausub ta.
Rudy Giuliani tegi tänavu järjekordse fopaa, kui kommenteeris Michelle Wie rõivastust. Kuivõrd on Kuulid väljakul tunnetanud, et ei tohiks riietuda seksikalt?
„See teema puudutab ilmselt golfis kõige rohkem nooremat põlvkonda,” võtab Liis vastamise enda peale. „Olen isegi näinud, kuidas kellegi spordirinnahoidja värv või seeliku pikkus on saanud probleemiks või pakkunud palju kõneainet. Ma arvan, et on paratamatu, et ajad ja moed muutuvad ning kui tahame, et golfi populaarsus tõuseks, eriti noorte seas, tuleb teatud osades järeleandmisi teha. Tõsi, kõike seda mõistuse piires. Golfi juures on minu jaoks alati olulisem olnud käitumisetikett. See, kui pikk on kellegi seelik, ei muuda mitte kuidagi minu mängu ega kogemust väljakul.”
Tiina Kuulil pole kindlat lemmikdisainerit. Oluline on tema jaoks toote kvaliteet, materjal ja mugavus. Meeldib näiteks Coco Chanel, kes muutis peale Esimest maailmasõda naiste moe täiesti uudseks ja vabaks.
Niitvälja stiilivõistlus, mida korraldab Tallinna Golfiklubi naistetoimkond, sai alguse golfiklubi Linda aegadest. Tiina korraldas 1999. aastal Linda presidendina stiilivõistluse teemal „Ajalooline golf”, kus peaauhinnaks oli St Andrewsi golfimuuseumist ostetud vanaaegne putter. Üllatus oli see, et auhinna võitis ta ise. See putter on tal siiani kodus kabinetis aukohal.
„Selliseid võistlusi on väga vaja sellepärast, et golf ei ole ainult tõsine võistlemine, see on ka sotsiaalne mäng,” sõnab proua Kuuli. „Sellises õhustikus on hoopis teine tunne mängida ja inimesi tundma õppida. Õnneks kestab see vahva traditsioon tänaseni ja võtan alati nendest võistlustest osa.”
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
