Ühe korraliku väljaku rajamisel kehtivad mõned põhimõtted.
Esimene ega viimane rada ei tohiks mängida päikesse (tänavune British Open seda eiras). Harjutusväljak võiks samal põhjusel mängida põhja. Rajad ei tohiks mängida itta ega läände. 1. ja 10. rada võiksid asuda klubihoone juures, et stardiaegadel silma peal hoida. Esi- ja tagaüheksa võiksid olla võrdsed. Järjest ei tohiks tulla kaks 5-löögist ega kaks 3-löögist rada.
Tavaliselt on väljakul kümme 4-löögist, neli 3-löögist ja neli 5-löögist rada. Esimestel links-väljakutel asus vahel ainult viis rada, vahel 25. Kui St Andrewsi Old Course’i 22 rada vähendati 1764. aastal 18 rajale, seadis see standardi pea kõikidele järgmistele väljakutele.
Mõne arhitekti arvates ei tohiks esimesed rajad olla liiga karmid, kirjutab John Strawn raamatus „Driving the Green. The Making of a Golf Course”. Näiteks avarada ei tohiks sisaldada pikka lööki üle vee, sest kui pall satub vette, tekitab see mängijatropi. Samal põhjusel ei tohiks esimesed kaks rada olla 3-löögised, sest lööjad peavad siis ootama puttajate tegutsemist.
Kui inimesed mängivad tänapäeval uut väljakut, võrdlevad nad seda parima väljakuga, kus nad on mänginud, ja seda juba avamispäeval.
„Kui inimesed mängivad tänapäeval uut väljakut, võrdlevad nad seda parima väljakuga, kus nad on mänginud, ja seda juba avamispäeval,” ütleb Tom Fazio.
Väljakute kalliks ajamises süüdistatakse Faziot. 20 aastat tagasi oli tal 10 väljakut Ameerika ajakirja Golf 100 parima kohaliku väljaku seas. Nüüdseks on ta kujundanud üle 200 väljaku, millest üle 40 on jõudnud Golf Digesti 200 Ameerika parima hulka. Golf Digest lõpetas parima arhitekti valimise, kuna Fazio võitis igal aastal.
Kui Tom ja tema onu George Fazio 1960. aastatel väljakute kujundamisega alustasid, maksis ühe raja kujundamine 10 000 dollarit. Peamine kujundaja oli algusest peale Tom, mitte endine profigolfar George. Sajandivahetuseks küsis Tom raja eest 200 000-400 000 dollarit.
Fazio konkurendid teatavad jahmunult, et Faziol puudub oma stiil. Fazio kujundab väljakuid, mida ta näeb klientide silmades. Faziot palgata on peaaegu võimatu. Talle helistab keskmiselt iga päev üks rikas inimene, kes teda palgata soovib.
Milles teda veel süüdistatakse? „Olen kuulnud, et ma buldooserdavat palju,” sõnab Fazio. 1980. aastatel paluti tipptegijatel, nagu Fazio, Pete Dye ja Jack Nicklaus, tihti ehitada tippväljakuid kohtadesse, mis polnud just sobivaimad. Oli aeg, kui rohkem oli parem, tagajärjeks see, et 1990. aastatel toimus muutus minimalismi suunas, loomulikuma, looduslähedasema stiili suunas.
Kui Tiger Woods ja teised noored pommitajad asusid väljakuid ohustama, kutsuti Fazio Augusta Nationali kohendama. Fazio tegi seda, mida sel puhul alati on tehtud: viis tiialad kaugemale, seekord aga mitte paar meetrit, vaid tõesti kaugele. 18. rada pikenes 55 meetrit ja sai suurema vasaku feeripunkri. „Väljak ei näe teistmoodi välja, aga iga ringiga lisandub umbes poolteist lööki, kuigi meil mingit numbrit plaanis polnud,” ütles Fazio.
Golf oli juba 15. sajandil nii populaarne, et Šotimaal see keelustati, kuna sõjavägi vajas vibulaskjaid.
Sadakond aastat tagasi hakkasid Ameerika arhitektid kõrvaldama traditsiooniliste Šoti väljakute korrapäratusi ja juhuslikke koostisosi. Asemele ilmusid teaduslikult korraldatud maastikud. Ameerika arhitektid mõistsid, et nende väljakutel mängivad golfarid ei soovi mitmemõttelisi, laiu, peaaegu puudeta välju, mis vanadel Briti väljakutel võimaldasid valida erisuguseid teid tiialast griinini.
Golf oli juba 15. sajandil nii populaarne, et Šotimaal see keelustati, kuna sõjavägi vajas vibulaskjaid.
Ameerika mängijad eelistasid ideaalselt hoolitsetud feere, mehaaniliselt hooldatud liivatakistusi ja piljardilaualikult siledaid griine, mis suunasid mängu selgelt piiritletud koridorides. Ameeriklastele hakkas nende väljakutel meeldima laitmatu muru ja muu kunstlik, mille järele nõudlus tehnoloogia arenedes vaid kasvas.
Golf tuleb sõnast, mis eesti keeles on „kolb”. See viitab masinlikkusele ja teatud masinlikkust golf vajabki. 1940. aastate lõpuks olid Ameerika ehitajate käsutuses härgade või hobustega veetavate koppade asemel buldooserid, auruekskavaatorid ja kallurid, millega nad võisid liigutada või püstitada väiksemaid mägesid. 1960. aastateks olid mullatöömasinad väljakute ehitamises läbi viinud revolutsiooni ja muutnud feerid peenelt konstrueeritud ja vormitud projektideks.
Bobby Weed ja Scot Sherman seisavad sajandivahetuse kargel jaanuarihommikul Florida Ülikooli väljakul. Nende ülesanne on kaasajastada disaini, mille Donald Ross koostas 1920. aastatel siis Gainesville’i nime kandva väljaku jaoks.
„Viu!” Sherman osutab tiirutavale linnule taevas.
„Otsib lõunasööki,” sõnab Weed.
Nad kõnnivad 8. raja griinile. „Nii väike,” ütleb Weed. „Isegi mitte 300 ruutmeetrit.”
Sherman silmitseb griini äärde sellest veidi kõrgemale istuma potsatanud liivatakistust. „Meie punkreid griinidest kõrgemale ei ehitaks,” ütleb ta.
Golf tuleb sõnast, mis eesti keeles on „kolb”. See viitab masinlikkusele ja teatud masinlikkust golf vajabki.
Pole ka teada, kas see oli just Ross, kes nii ehitas, sest dokumentatsioon puudub. Eesmärk on teha vanameistrile uue väljakuga kummardus. Weed on juba otsustanud näiteks pikendada 8. rada 170 meetrilt umbes 180 meetrile, süvendada hägust tiiki ja muuta selle kuju ning ehitada uue griini veidi paremale. Lihtne oleks liigutada griini 15 meetrit vasakule, kus seda raamiks kolm maalilist tamme, kuid Weed seda ei soovi. „Puud surevad, kui ehitada griin nende peale,” selgitab ta.
17. rada on väheütlev 4-löögine, mille liivatakistused kauglööjaid ei häiri. „Noored ei hooli. Nemad põrutavad punkrisse ja teevad siis up and down’iga birdie,” lausub Weed. Plaan on teha sellest rada, kus tulemus võiks olla 2, aga ka 5 või 6. Ainult kaks mängijat viiest heast peaks suutma mängida eagle’i. Sellisel perioodil leiab suurem osa tööst aset toas. Komitee kohtub igal teisipäeval. Chip Howardi amet on tagada, et ülikooli spordiliit saaks korraliku väljaku mõõduka hinnaga: 4 miljoni dollariga. Kuidagi tuleb maha võtta veel 109 623 dollarit. „Drenaaž!” hüüatab Howard, kindel, et 350 000 natukese vihmavee gravitatsiooni suunas juhtimise eest on liiast. Selles ta eksib.
Howard vaatab edasi. Tiigikate – 33 000, tiialade ehitus – 69 000… Sherman raputab iga kord pead. Weed mainib, et võib-olla poleks vaja kaht mullaharimismasinat Caterpillar SS-250. Need maksavad 15 000 kuus, kokku 60 000. „40 piisaks,” sõnab ta. Howard naeratab. 20 000 dollarit on säästetud. Kui arvestada, et uus SS-250 maksab 250 000, on tegemist eriti suure võiduga.
Tema naeratus hajub, kui arhitektid lükkavad tagasi tema ettepaneku loobuda kooli golfimeeskonna uuest tiialast harjutusväljakul.
„Me kulutasime sellele väljakule just 350 000 kaks aastat tagasi,” kaitseb Howard.
„Me kuuleme sellist juttu palju,” on Sherman stoiline. Lõpuks on Howardil siiski vajalik number. 3 982 991 dollarit. Paberil on kõik korras. Võib alata lammutamine.
John Garrity võib olla kõige uudishimulikum golfiajakirjanik ajaloos. Kui ta kirjutab golfist, siis mitte ainult tippmängijatest, vaid ka väljakute ehitamisest ja buldooseritööni välja. Nii on ta ka kohal, kui pirakas Caterpillar Scot Shermani juhatusel Gainesville’is renoveerimistööd alustab.
30 meetrit, 40 meetrit, 50 meetrit. Masin ronib üle mulla ja jääb siis seisma. „See juhtub alati esimese raja juures, mille me ette võtame,” lausub Sherman. „Kord panime vastu veetoru ja kõik kohad olid vett täis.” Ka seekord on tegemist toruga, aga vett sealt ei tule.
„Meil läheb 40 tundi torustiku üleskiskumisele,” teatab töödejuhataja Tom Weber.
„Tore. Ma arvestasin 50-ga,” sõnab Sherman. 35-aastane Weber, kes töötab Jacksonville’i ettevõttes MacCurrach Golf Construction, on juhtinud renoveerimist paljudel väljakutel, teiste hulgas Pete Dyega Harbour Towni väljakul. Weberi meeskond teeb Gainesville’is kõike peale radade kujundamise ja puude eemaldamise. Tema käsutada on 25 masinat ja kuni 35 töötajat, kellega tegutsetakse kahes seitsmetunnises vahetuses päevas kuus päeva nädalas. Weberi jaoks, kelle isa oli golfiproff, on masinamüra kauneim muusika maailmas. Kümmekond aastat tagasi müüs ta Floridas kinnisvara ja vihkas oma tööd. Samas majas asus Palmer Course Design, kelle töötajatega sööklas vesteldes sai ta inspiratsiooni minna tööle väljakuehitusfirmasse.
„Me oleme nagu mustlased, sest rändame nii palju, aga mulle on ehitamine alati meeldinud. Proovin töötada selliste arhitektidega nagu Pete ja Bobby, kes liiguvad rohkem väljakul, mitte plaanide järgi,” ütleb Weber.
„Tom on üliandekas. Ta tunneb kõiki masinaid ja ilmutab suurt huvi arhitektuuri vastu,” kiidab Sherman. Weber plaanib selle väljaku juures töötada neli-viis kuud. Ta üürib väljaku lähedal maja. Nädalavahetusteks tahab ta sõita koju, et veeta need naise ja lastega.
Ehitised kaovad järjest igavikku, jäävad vaid joonised, mis on tegelikult samuti kunstiteosed.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
