Hiljuti avati Tallinna vanalinnas Olevimägi 7 majas kunstirestoran Art Priori, mis on inspireeritud vanast maailmast. Kogu restorani interjöör on valminud Tallinnale omase gooti arhitektuuri eeskujul. Mastaapselt on kasutatud siinses vanalinnas tuntud paekivi, mis on kaunistatud ornamentikaga ajalooliste gooti dekoratiivmotiivide ainetel. Art Priori sisekujundust peetakse ka Eesti Sisearhitektide Liidu poolt välja kuulutatud aastapreemia vääriliseks.
Restoranil on kolm eraldi söögisaali, igaühes on eksponeeritud väärtuslik originaalkunst – praegu peamiselt 15.-17. sajandi natüürmordid ja olustikustseenid. Kunstinäitused möödanikust kuni tänapäevani on restoranis igapäevased, pakkudes suurepärase toidu kõrvale intellektuaalseid ja esteetilisi kogemusi, väljapeetud gurmeed. Restorani privaatne VIP-saal kuni kümnele on ideaalne paik ärikohtumisteks ja -lõunateks. Väikese saali tehnilised lahendused võimaldavad korraldada minikonverentse.
Restorani köök on ülimalt tänapäevane, kuid sealt ei puudu ka elav tuli – puugrill, millel suur osa artistlikest roogadest oma lihvi saab. Köögi idee on kantud puhastest maitsetest. Järgitakse viimaseid trende ja orienteerutakse eelkõige hooajalisele värskele toiduainele, maitserohelist kasvatatakse ise. Poole menüüst moodustavad taimetoidud. Meeskond köögis on noor ja ambitsioonikas, omades märkimisväärset kogemust ja filigraanseid oskusi.
Ajakiri Golf uuris restorani peakokalt Orm Ojalt, kui palju dikteerib kunst unikaalses restoranis pakutavat toiduvalikut.
Rääkige palun, kust te menüü jaoks inspiratsiooni kogute?
See on üks palju küsitud küsimus, aga ilmselt suuremas osas loodusest. Umbes 80% meie toitudest on kas visuaalselt või maitse poolest üsna maalähedased. Suvel käime erinevaid saadusi korjamas ning kasutame nende töötlemisel uusimaid tehnoloogiaid nii, et säiluks rustikaalne maitse. Põhiliselt puudutab see ürte ja muud taolist – metsasaadused on meil väga hinnas. Kõike, mida erinevatel hooaegadel korjame, marineerime ja teeme purkidesse valmis. Peamiseks inspiratsiooni allikaks on tõepoolest loodus, kuid mingil määral ka teised restoranid, kus söömas käin. Ikka ju näed midagi, mis väga meeldib ja siis tahad enda poolt sellele mingi kiiksu juurde anda. Muudad asja ära, võib-olla teed isegi täitsa samasuguse järele, aga siis vaatad, et see maitses neil nii, meil jälle teisiti, ja nii see lähebki. Jalgratast uuesti leiutada on väga raske.
Viis, kuidas te toitu esitlete pakkudes silmailu, ja rääkimata maitsest – kõik see on väga peen ja läbimõeldud. Kust see tuleb? Kas kokka saab pidada kunstnikuks?
Meie, kokad, nimetame toidu esitlemist „väljapanemiseks“. Olen avastanud, et on inimesi, kes ei hakka kunagi ilusasti välja panema ja see lihtsalt on nii, mitte et ma ennast väga suureks oskajaks peaksin.
Töötasin kunagi restoranis Number 9. Panin seal koos ühe kolleegiga kõrvuti toitu välja ja tema roog jäi iga kord ilusam. Tegin kõike täpselt samamoodi nagu tema: panin lusika sinna, selle täpi sinna, selle puru siia, aga tal oli ikka kaks korda ilusam. Kuid siis käis mul äkki üleöö mingi klõps, ja hakkas tulema: hakkasid uitlema kompositsioonid ja mõtted, et kui sul on mingi toit, siis mis selle toidu point on …
Edasi loe ajakirja Golf sügisnumbrist. Ajakirja saab tellida SIIN!
Monika Kuzmina
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
