Maikuu pole veel läbigi, kui Raivo Rimmil on tänavu juba Niitvälja avavõistluselt 2. koht, 50+ liiga avavõistluselt 1. koht ja Niitvälja Golf Tuuri teiselt võistluselt samuti koht.
„Sel aastal on jah kuidagi Niitvälja võistlustel päris hästi läinud,” tunnistab ta. “Kuna enamasti on tegemist olnud scramble-formaadiga, siis peab olema ka meeskonnatöös parasjagu õnne!”
Raivo Rimm on otsekui märkamatult saanud 53. Tundub, et alles see oli, kui ta asus telejaamas TV1 tööle spordiuudiste diktorina. (Tegelikult oli see 1997.) Ta on töötanud Raadio 2 ja Kuku Raadio spordiuudiste toimetajana ja saatejuhina. Praegu on Kanal 2 saate „Reporter” reporter ja liiklussaate „Rooli võim” saatejuht.
Sinna vahele on mahtunud osalus Niitvälja Golfiklubi volikogus ja Eesti Golfiliidu võistlusspordi toimkonnas. Raivo räägib golfist, tervisest ja muidugi ka autodest.
Ei mäleta, kui palju vastuseid täppi panin, kui Sander Vallaots ajakirjas Golf viktoriine tegi. Tänaseks on mõned juba muutunud. Aga ajas muutub veel asju ja üheks nendest on mälu. Kui sa igapäevaselt kohtunikutööga või muud moodi reeglitega ei tegele, siis lähevad need asjad natuke sassi. (Naerab.) Sul on vaja teada sisuliselt 5-10 ruulingut, sest igapäevamängus neid lihtsalt ette ei tule. Hea näide: mängisime Niitvälja Tuuri ja mängija lõi palli enda arust vette, kukutas uue palli, kuid hetk hiljem leidsime õige mängupalli üles. Kas võib leitud palli edasi mängida või on kukutatud pall automaatselt mängus? Olin suht kindel, et kui lööki teha ei jõua, võib trahvita esimest palli edasi mängida. Aga jäi kummitama, et äkki ikka kukutamine paneb teise palli automaatselt mängu. Jäin kahtlema, no ei tulnud meelde! Meelde tuli aga hea soovitus: mängi kahte palli ja pärast küsi kohtunikult üle. Mul on sellisteks juhtumiteks Sander Vallaotsa ja Heinu Klaasi telefoninumbrid – märksa lihtsam lahendus kui reeglid uuesti pähe tuupida. Ma pakun, et „Decisions on the Rules of Golf” on oma 500 lehekülge peenes kirjas teksti täis. Aga juhtum aitas: tänaseks on nii uued kui ka vanad, veel kehtivad reeglid suuremas osas uuesti peas üle käidud.
Kahe aastaga oli mul HCP alla 36, siis hakkasin mängima alla 100. Aga tuleb ka praegu, eriti hooaja alguses ette, et tuleb selline 100-110 ring. Alla 80 olen üldse ainult kolm korda elus mänginud: kaks korda Rae Golfis 78 ja parim skoor 76 korra Valgerannas.
Golf ei lõhu otseselt tervist, kui seda mõistlikult harrastada. Epikondüliit (tenniseküünarnukk) on ainus teadaolev tõbi, mille saab tavaliselt algaja või siis igapäevaselt treeniv golfimängija. Puhas õhk, läbitud 9-10 kilomeetrit 90-120 pulsiga ja põletatud 2000 kalorit kaaluvad selle suhteliselt kergesti ravitava küünarnuki kindlalt üles! Sellest yips’ist või värinavärgist ei tea ma küll midagi.
Parimat Eesti golfimängijat läbi aegade on päris raske määratleda. Täna mängivad meie parimad rahvusvahelistel võistlustel ja koguvad WAGR-i punkte. Selliseid madalaid skoore nagu -5 ja rohkem minu teada veel 10 aastat tagasi Eesti mängijatest keegi tagatiidelt ei löönud. Täna saab miinusskooriga hakkama juba enamik meie tippe. Seega on koolkondi raske võrrelda. Samas korraldasin viis aastat tagasi viktoriini, kus oli küsimus, kes Eesti golfaritest on võitnud enim Eesti major’eid (klubimeister, Niitvälja karikas, Eesti meister). Siis oli nr 1 Marko Palm. Täna on näiteks Carl Hellatil ilmselt tiitleid juba rohkem ja minu parimal teadmisel Eesti mängijatest ka kõige madalam HCP.
Kas iga golfimängija peaks teadma oma ala tippe? Ma arvan, et kohustuslikus korras ei pea. Klubimängija ei pea. Meie tipud, nii noored kui ka vanad, on vägagi kursis, mis nii-öelda pärisgolfis toimub. Golf on nii laia kandepinnaga spordiala, et seda ei pea harrastama hambad ristis, PGA Iivescoring mobiilis kogu aeg taustaks jooksmas. Muidugi imelik on mõelda, kuidas sa üldse golfi juurde sattusid, kui ei tea, kes on Bubba Watson või Arnold Palmer, aga nii juba on. Paljud ei vaata golfi; see pole küll enam väga raskesti kättesaadav, aga selleks peab siiski midagi tegema. Paljud ei viitsi ja kui sa ülekandeid ei vaata, siis pole ka asjas nii-öelda sees. Ma tean mängijat, kes ütleb, et golfi telekast vaadata pole võimalik, sest see on nii igav. Aga mängida, vastupidi, ülilahe ja pingeline. Golfimängijaid vaatad, siis saad aru, et kirjumat seltskonda annab otsida. (Naerab.) Kui keegi ei tea, et DeChambeau mängib suures osas ühepikkuste raudadega, siis ärme teda süüdista!
Ameerika spordiajakirjandus on nagu ka kõik muu, inimesed elavad illusioonides ega tahagi sellest mugavusvoost välja murda. Ma ise võrdleks kogu seda maad wrestling’uga. Mitte selle meile harjumuspärase spordialaga, vaid selle teatriga, mida nad poksiringis etendavad. Neile ei läheks peale meie kuiv kommentaar, nagu ka meile selline ülevoolav ja ülepaisutatud jutuvada. Ei ole vaja järele teha – eestlane armastab fakte, ameeriklane punkte! Golf on selles rivis üks populaarsemaid. Mõelge vaid, kui isegi jälgida ainult ühe kolmese vahetuse kogu mängu, saate nautida üle 200 löögi. Ja iga löök on sisuliselt punkt. Golfis on ka kommentaarid ja trükisõna suhteliselt konkreetne ja vaoshoitud. Küll ei saada ka siin kõige kõrgemal tasemel teatrist loobuda. Nii-öelda pärisameeriklasele on ka siiski golfivõistlus: Waste Management Phoenix Open. Ja kino saab seal korralikult. Näiteks 16. rajal mõõdetakse detsibellides, kelle löögi ajal suudab rahvas kõige kõvemini karjuda… Kes on näinud, teab, millest ma räägin. Näiteks 2018. aasta võistlusel oli üle 700 000 piletiga külastaja. Ainuüksi laupäevasel võistluspäeval oli väljakul 219 000 pealtvaatajat! Veel kord: ameeriklane armastab spordis teatraalsust, meie fakte. Las see nii ollagi.
Viaplay eestikeelsed ülekanded on super! Neid on kahjuks vähe, saame aastas nautida meestelt vaid kolme major’it. Kui ma algul olin natuke skeptiline, sest varasemalt on Eesti golfikommentaatorid üritanud ülekannete ajal inimestele selgeks teha, mis asi see golf üldse on, siis nüüd oli PGA Championshipi stuudios asjalik arutelu. Ülekanded olid pikad ja lõpupoole tundus meestele endile kommenteerimine natuke väsitavaks muutuvat, kuid peeti vapralt vastu. Uut infot saab ka end asjaga kursis pidav golfimängija. Soovitan soojalt!
Alati loeb liider. Igal spordialal. Ja kui veab, siis on tegemist koloriitse kujuga. Vormel 1-s pole keegi suutnud liidrikoormat kanda nii, nagu seda tegi Michael Schumacher. Golfis on Tiger Woods. Kui Woods nii oma pereprobleemide kui ka vigastustega kimpus oli, siis näiteks aastatel 2015-2017 läks 20% Ameerika golfiväljakutest pankrotti. Paljude iidol kanti avalikkuse poolt maha ja inimestel kadus huvi golfi vastu. See näitab, mida tähendab ühel spordialal liider. Ja Woods kannab seda siiani, olles ise peale operatsiooni karkudel. Ikka räägitakse temast. Teistel suurepärastel mängijatel, kes on pidanud Woodsi valitsemisaja jooksul tuuridel osalema, pole lihtsalt vedanud. (Naerab.) Australian Openil oli võitja teenistus 1,1 miljonit. Woodsile maksti väidetavalt ainult kohaletuleku eest 2 miljonit USA dollarit!
Minu enda jaoks on Phil Mickelson alati olnud mees, keda golfivõistlusel jälgida ja kaasa elada. Esiteks oleme suht üheaastamehed ja teiseks mulle meeldivad golfimängijad, kes ei ela väljakul välja oma negatiivseid emotsioone välja keppe loopides või neid maasse tagudes, vaid jäävad oma käitumises viisakaks ka ebaõnne korral. Meenub US Open, kus Mickelson üritas mingilt 30 meetrilt palli green’ile saada. Green oli tõstetud ja lipp kohe ees. Kolm korda tõmbas backspin palli tagasi löögi algpositsiooni, kuid mees ei jätnud jonni ja neljandaga sai palli kenasti lipu juurde. Kuigi kõrgesse mängu enam asja polnud, kergitas Mickelson talle kohaselt mütsinokka ja mängis edasi. Õnneks on igal inimesel omad sümpaatiad ja golfimaailma häid ja värvikaid mängijaid mahub. Poulter, Rickie, Els, Westwood, Spieth, Koepka – need on õnneks ainult mõned nimed, kes mängu vaataja jaoks alati käima tõmbavad.
Mul pole väga vahet, millisel väljakul võistlus toimub. Ikka mängija on see, kes toob teleka taha. Ja võistluse tähtsus. Absoluutne lemmik on loomulikult Ryder Cup.
Mis puutub olümpiasse, siis on see ikka puhtalt sportlase enda teha, kas läheb või mitte. Kahju muidugi, et esimestel olümpiamängudel nii palju tippe tulemata jäi. Aga nagu on kuulda olnud, siis päriselt välistanud keegi pole, et vähemalt korra olümpiamängudest osa võtab. Igatahes oli põnev vaatamine see Justin Rose’i heitlus Henrik Stensoniga viimase auguni. Muuseas siis põhjendasid paljud tipud mitteosalemist Brasiilias levinud Zika viirusega, nüüd on mängus Covid. Eks selliseid spordialasid ole veelgi, mis profisportlaste seas väga populaarsed pole. Maanteerattasõit ja isegi tennis. Eks see ole iga sportlase asi, kas võistelda lihtsalt oma riigi lipu all või teenida tuuril raha.
„Top Gear” oli varasemalt ikka vaatelistis. Suuresti sellepärast, et hoida ennast automaailmas toimuvaga kursis. Aga see saade devalveerus minu jaoks juba Clarksoni ajal. Varasemalt oli see raudselt ainus autosaade, kus raha eest arvamust osta ei saanud. Mida aeg edasi, seda rohkem oli näha, et raha on lugudes sees. Autotesti ei saanud enam tõsiselt võtta! Aga selliseid autosaateid on sadu. Seega juba aastaid ei vaadanud.
Minu unistuste autot pole veel tegema hakatud. See peaks olema elektrijõul liikuv maasturitüüpi sõiduauto, mille ühekordne range peab olema alates 800 kilomeetrist. Ja hind tavaautoga võrdne. Seda ei juhtu veel niipea, sest täna on paraku tehnoloogia veel sipukates ja elektriauto tootmine ja hilisem ladustamine keskkonnale kordades saastavam kui tavaline 1,3-liitrise mootoriga bensiiniauto. Aga elekter on autonduse tulevik, jõuga surutakse ära!
Juttu suunas: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
