Golfipresident Peep Põldsamm: kui pall hakkab lendama, muutub golf parandamatuks haiguseks

 

 

Peep Põldsamm peab Eesti Golfi Liidu presidendi ametit alates möödunud aasta 22. novembrist. Alaliidu uus juht näeb Eesti golfil suurt tulevikku, kuid selleks peavad golfiklubid, väljakute operaatorid, golfiõpetajad ja -treenerid üheskoos ja ühel meelel golfivankrit vedama.

Ma olen iseloomult selline, et kui ma midagi ette võtan, siis ikka täie jõuga – nüüd olengi golfis kõrvuni sees.

Kuidas te ise golfi enda jaoks avastasite ja kui kaua olete sellega tegelenud?

Olen golfimängijana suhteliselt algaja. Golfiga puutusin esimest korda kokku siis, kui seda oli mõned aastad Eestis juba mängitud, Niitvälja oli juba avatud. Enne seda tegelesin aktiivselt hoopis teiste aladega, mängisin korvpalli päris kõvasti – Tehnikaülikooli meeskonnas. Siis käisin sõprade kutsel, kes siin Eestis esimeste hulgas hakkasid golfi mängima, Niitväljal proovimas, aga tundus, et see pole piisavalt agressiivne ja mitte nii tugevat aeroobset pingutust vajav ning asi jäi pooleli. Kuskil aastatel 2004, 2005 või 2006 olid jalad sellest korvpalli harjutamisest nii läbi, et pärast kolmandat põlveoperatsiooni, kui arst keelas ära igasuguse jooksmise, tuli golf jälle meelde. Avastasin enda jaoks, et golf on füüsiliselt koormav, emotsionaalselt ja sotsiaalselt igatpidi sobiv, ja nii sai 2007. aastal päris järsku tugevalt mängima hakatud. Seega olen mänginud neli aastat, mida pole üldsegi palju. Eks ma olen iseloomult selline, et kui ma midagi ette võtan, siis ikka täie jõuga – nüüd olengi golfis kõrvuni sees.

Golfiliidu uutes eesmärkides on sees ka golf puuetega inimestele.

Kas te olete oma peres ainus golfar?

Golf tõesti eeldab teatud mõttes ka perekondlikku pühendumist. Nii abikaasa, tütar kui ka poeg on käinud proovimas, aga nemad ei ole jäänud püsivalt harrastama.

Mis teeb algajal golfi juurde jäämise raskeks?

Golf on raske ala selles mõttes, et see on väga tehniline ja seda üksinda mängima õppida on väga keeruline. Inimesed üldiselt käivad läbi tavapärase tee – satuvad mingile demopäevale ärikliendi üritusel või võistluste juures, kus nähakse, mis see golf on. Kui tekib huvi, siis tehakse ära kahe- või kolmepäevased green card’i kursused, millega lunastatakse õigus minna väljakule harjutama.

Alguses on golfi juures negatiivseid emotsioone tekitavaid asju nii palju – no ei lenda pall! Vaatad telerist, kuidas pealtnäha toimub kõik nii lihtsalt – ainult löö. Aga hakkad ise proovima ja näed, kuidas mätas lendab kaugemale kui pall, siis on loobumine väga lihtne tulema.

Mis seal salata, golfarid ise on väga uhked selle üle, et nad oskavad mängida, siis veel kõik need terminid – see teeb alguse ka psühholoogiliselt raskeks golfi juurde jääda. Aga kui alguse raskusest üle saada, pall hakkab lendama ja mäng hakkab mõnu pakkuma, siis muutub see suhteliselt parandamatuks haiguseks, millest on raske välja tulla.

Kas võimalikke uusi mängijaid võib peletada ka see, et esmalt tuleb läbi teha green card’i kursused?

Tegelikult ei ole need kursused mingi eksam. Need on vajalikud selleks, et kahe-kolme päeva jooksul väga kontsentreeritult läbi käia baastehnika, mängureeglid ja käitumisnormid ning ka ohutus. Golfis küll ei juhtu eriti õnnetusi, aga kui ohutusnõuete vastu eksida, siis võivad sellel olla tõsised tagajärjed. Golfilöögi juures liigub kepp 200 km/h ja ka palli stardikiirus on sealkandis. Kui keegi pihta saab, siis võivad tagajärjed olla fataalsed. Seetõttu ongi inimesele vajalik, et ta selle kursuse ajal saaks aru, mis on avalöök, millised on kepid, kuidas puttamine käib, kuidas punkrist või kõrge rohu seest lüüa. Ta saab kõik elementaarsed asjad selgeks, ta saab aimu, mis on mängu üldpõhimõte.

Ka etikett on golfis väga tähtis – kuidas väljakul liikuda, millist tempot hoida, et sa ise ei peaks passima ega teised sinu järgi ootama, et mängutempo oleks vastuvõetav ja mäng ise nauditav kõigile. Vanades golfiriikides on ka mentorluspõhimõte – USA-s, Inglismaal või Šotimaal on väga tõenäoline, et keegi su peres mängib golfi ja sa oled juba lapsena käinud koos vanematega mängimas või oled seda koolis õppinud. Meil aga on green card’i kursused kindlasti kõige parem algteadmiste andmise meetod.

Golf on siiski ka meelelahutus, väga hea, tervislik vaba aja veetmise vorm.

Kui palju selline algkursus maksab?

Algusaastatel oli see tõesti suhteliselt kallis, aga golfiliidu põhieesmärk on tuua rohkem inimesi mängima. Seetõttu oleme liidus tegelenud ja tegeleme sellega, et alandada nii emotsionaalseid kui ka rahalisi barjääre. Just pakkumisi algajatele on nii väljakuoperaatorid, klubid kui ka golfiõpetajad kõvasti alandanud. Kui varem maksid green card’i kursused umbes 3000 krooni, siis mullu olid hinnad langenud juba 900 krooni peale ja nüüd pakub rida klubisid noortele tasuta kursusi.

Koolitate järelkasvu?

Golfiliit tõesti tegeleb palju noortega. Me käime koolides oma ala tutvustamas ja kursusi tegemas. Näiteks Kuressaare gümnaasiumis on golf juba kolmandat aastat ametlikus kooliprogrammis ehk kõik, kes gümnaasiumist läbi käivad, peaksid olema golfiga väga tugevalt sina peal.

Tahame golfiväljakute n-ö levialas asuvates koolides asjad nii kaugele viia, et seal õpetada välja üks-kaks kehalise kasvatuse õpetajat golfiinstruktoriks, kes läbivad vastava kursuse ja saavad ka kutsekvalifikatsioonitunnistuse. Järgmine samm oleks moodustada nende koolide juurde golfitreeningute grupid. Järgmisest aastast on kavas hakata korraldama ETV 10-olümpiastardi taolist koolidevahelist golfi võistlussarja. Selle talve jooksul on meie demoüritustelt läbi käinud umbes 500- 600 noort.

Kuidas on teid seni koolides vastu võetud?

Suhtleme koolides palju nii õpetajate kui ka lapsevanematega. Kui räägime, kui palju maksab varustus ja kui palju mängimine, siis keegi ei usu alguses, kuidas see nii odav saab olla. On öeldud, et mul käib laps korvpallitrennis ja selle eest tuleb rohkem maksta.

See on siis müüt, et golf on kallis harrastus?

Golfiga on seotud väga palju müüte ja ebatõdesid. Alates sellest, nagu oleks see mingi rikkurite mäng. Täiesti vale on arvamus, et see on väga kallis mäng. Eks siin ole oma mõju Hollywoodi filmidel ja meie nõukogudeaegsel pärandil, kus golfi peeti kapitalistlikuks alaks ja loodi neid kuvandeid, mis tänaseni kestavad. Väga selgelt tuleb see välja just vanemate inimestega suheldes. Kui jätta tehnikaspordialad kõrvale, siis olevat Eesti kõige kallim spordiala hoopiski võistlustants – kõik need ilusad riided lähevad palju rohkem maksma kui golfivarustus.

Tippvarustuse hinnad lõpevad tõesti ei tea kus. Ka Tallinnas võib minna Stockmanni viiendale korrusele ja osta täpselt samasuguse varustuse nagu see, millega mängib Tiger Woods. Kui harrastajast rallisõitja ei saa endale kunagi sellist autot nagu Markko Märtinil, siis golfis on küll amatööril võimalik osta samasugune varustus nagu proffidel.

Algaja aga saab varustuse täiskomplekti kätte saja euroga või isegi alla selle. Kuna Eestis on juba 15 aastat golfi mängitud, siis on tekkinud ka järelturg ja kasutatud varustuse võib veel odavamalt kätte saada. Samuti on võimalik varustust rentida.

Green card’ist taskus ja varustusest üksi ei piisa, mänguõigus ju maksab ka midagi?

Mänguõigus on võimalik osta aastaks, mis tuleb kokkuvõttes kõige odavam, kuid see eeldab korraga suurema rahasumma väljakäimist. Teine võimalus on maksta iga mängukorra eest eraldi. Mõned klubid aga on läinud juba selle peale välja, et noortele ja algajatele pakutakse kas esimest või isegi kahte esimest aastat tasuta. Sellega, et harrastajaid juurde tuleks, tegeldakse päris kõvasti. Mida rohkem on harrastajaid, seda väiksemad on ka kulud ühe harrastaja kohta ja kõik võidavad sellest. Selles osas on praegune areng küll väga positiivne.

Kui lüüa aastakulud kokku, siis me kindlasti ei konkureeri metsajooksu või kepikõnniga. Aga täna võib küll öelda, et jõusaalis või aeroobikas käimise tunnihind on kõrgem kui golfis.

Eestis on green card’i kursuse läbinud üle 8000 inimese, kuid 6000 on kuhugi kadunud. Miks? Kas selles suhtes annab midagi kuidagi parandada? Kas need inimesed on võimalik golfi juurde tagasi tuua?

See on olnud suur probleem ja see on tüüpiline näide süsteemi puudumisest. Kursused olid klubidele või õpetajatele äri, need oli vaja ära teha, aga kedagi ei huvitanud, mis potentsiaalsest mängijast edasi sai.

Osad on kindlasti inimesed, kes on tundnud, et see mäng neile ei sobi, näiteks need, kes tunnevad, et puudu jääb käelisest osavusest. Teised aga on need, kes on põrkunud mitmesugustele takistusele, mis meil on olnud. Samas on teada, et esimesed aasta-poolteist on mängu juurde jäämiseks kõige kriitilisemad. Sisseelamiseks on vaja head mängugruppi, kus on ka kogenenumaid mängijaid. Aga kui sind pannakse võõraste inimestega ühte gruppi, siis võivad sul väga kergesti tekkida negatiivsed emotsioonid. Samuti mõjutasid omaaegsed suhteliselt kõrged hinnad – nii nagu meil oli üks väljak, nii oli ka üks golfipood.

Kui alguses oli Niitvälja üksinda, kas siis nüüd võib öelda, et uute väljakute ja klubide lisandumine ja konkurents on golfi arengule kõvasti kaasa aidanud?

Kindlasti. Kui Niitväljal oli ainus väljak ja ainus klubi, siis aitas see kaasa ka imago‘le nagu oleks tegu mingi väljavalitute mänguga. Mis seal salata, eks Eestis ole teatud seltskonda ka, kellele selline staatus meeldis ja need varjud saadavad meid tänaseni.

Olukord muutus, kui hakkasid tekkima teised väljakud – Jõelähtme, Otepää, Saaremaa, Suuresta, Valgeranna. Ka Audrus ja Haapsalus on väljakud, veel kahe väljaku ehitus käib. Väga suurt keskust planeeritakse Läänemaale Ristile. Kohalikk golfiklubisid on tekkinud ka mujale, näiteks Rõuges on üks entusiastide grupp. Golf on kandepinda leidev ja arenev ala. Aasta alguses spordikongressil sai statistikat vaadatud. Registreeritud klubiliikmete arvu poolest pole me sugugi mudaliigas, vaid 15. kohal oma 2100 mängijaga. Meie lühiajaline eesmärk on tõsta harrastajate arv 5000-7000 kanti ja pikaajaline eesmärk jõuda maailma keskmisele tasemele, kus golfiharrastajaid on 1,5-2% elanikkonnast. Näiteks Rootsis on golfimängijaid 10% elanikkonnast ehk tegu on tõelise rahvaspordialaga. Kogu Skandinaavias kuulub golf kolme populaarsema rahvaspordiala hulka. Soomes mängib golfi 132 000 inimest, Rootsis umbes 650 000 inimest, kuid oli ka periood, kui neid oli 800 000.

Golf on raske ala selles mõttes, et see on väga tehniline ja seda üksinda mängima õppida on väga keeruline.

Millise numbrini siis loodate Eestis jõuda?

Teoreetiliselt võiks see olla 15 000-20 000 harrastajat.

Mis on selleni jõudmisel kõige suurem takistus?

Meie kõige suurem takistus on see, et golfil puudub Eestis ajalugu. Inimeste teadmised sellest, mis see golf üldse on, on ikka väga väikesed. Meil tuleb võidelda müütidega, nagu me varem rääkisime. Üleöö ei muutu miski ega peagi muutuma, sest meil on pikaajalised eesmärgid, millega läheme tasapisi edasi.

Milliseid müüte peale kalliduse-müüdi teil veel tuleb murda?

Keegi on väga hästi öelnud – sportlased arvavad, et see on meelelahutus ja meelelahutajad arvavad, et see on sport ja kumbki ei harrasta. Ühed arvavad, et see on mingi vanameeste mäng – käivad seal ringi, jalutavad, tõmbavad sigarit ja joovad veel viskit või konjakit. Võin tuua enda poja näite kõrvale, kes teeb neli-viis korda nädalas trenni, teeb jõutrenni, kergejõustikku, aga golfi 18 raja poole peal on ära kustunud. Kui arvata, et golf on meelelahutus, mis füüsilist koormust ei taga, siis 18 raja läbimine võtab aega neli-viis tundi. Selle aja jooksul käid läbi umbes kümme kilomeetrit ja teed veel mitusada lööki ehk kulutad energiat umbes 2500-3000 kilokalorit. Amatööride võistlused kestavad kolm, proffidel neli päeva. Mäletan seda, et kui ma ise esimest korda 18 rada ära mängisin, siis järgmine päev voodist püsti ei saanud. Ja ma ei tea ka kedagi, kes teaks kedagi, kellega oleks kuidagi teistmoodi juhtunud.

Kui aga võtta asja teine pool, et see on ainult sport, siis ka see ei ole õige. Kõik sõltub harrastajast endast, mida ta ootab, mida ta tahab. Golf on siiski ka meelelahutus, väga hea tervislik vaba aja veetmise vorm. Lähed teed näiteks oma sõprade või perega ühe ringi, siis sauna otsa ja pärast istud nn 19. rajal ehk klubihoone kohvikus või restoranis, ajad mõnusalt juttu, suhtled.

Meie kõige suurem takistus on see, et golfil puudub Eestis ajalugu.

Millisena näete Eesti golfis tippspordi ja harrastusspordi vahekorda?

Proffe on meil praegu kolm – Mari ja Mark Suursalu ning Egert Põldma. Meil ei ole golfiliidus sellist eesmärki, et peaksime olema vaid laia harrastajate ringiga spordiala või siis koondaksime kõik jõupingutused, et koorida Eestist välja üks-kaks tippu, aga ala kandepinda ei ole. Mõlemad pooled peavad olema esindatud. Olen selle teooria pooldaja, et kui püramiidi põhi on piisavalt lai ja on korralikult toimiv süsteem professionaalsete golfitreenerite näol, tippsportlasi toetav programm, koondised jne, siis need tipud kasvavad ning tipud toovad omakorda kaasa ala populaarsuse kasvu.

Alates 2016. aasta Rio de Janeiro mängudest kuulub golf taas olümpiamängude ametlikku programmi. Millised on golfiliidu olümpiaplaanid?

Liidu üks eesmärke on Eesti golfimängija jõudmine 2016. aasta olümpiamängudele. Sinna pääsemise normid ei ole veel lõplikud, aga Rahvusvahelise Olümpiakomitee tasandil välja käidud süsteem on küll golfi populaarsust ja riikide esindatust arvestav. Maailma edetabeli põhjal saaksid otse olümpiale 50 meest ja 50 naist, kusjuures igale riigile on antud maksimaalselt kaks kohta. Kuna mõnede riikide, eelkõige USA ja Suurbritannia esindajaid on maailma edetabelis nii palju, siis näiteks käesoleva aasta jaanuari seisuga oleks olümpiale pääsenud ka PGA ranking’u edetabeli 248-s mees. Mark Suursalul näiteks tuleks maa- ilma 250 parema hulka jõudmiseks võita Euroopa tuuril kolm kvalifikatsioonivõistlust, mis ei ole üldse ulmeline.

Rääkisime juba tööst noortega, kellele veel tahate senisest rohkem tähelepanu pöörata?

Tahame pöörata enam tähelepanu naiste golfile, kaasata rohkem ka eakamaid. Golfi võib ka kõrgel tasemel mängida väga erinevas vanuses. Näiteks proffide maailma edetabeli 500 parema seas on mängijaid vanuses 18-63. Golfiliidu uutes eesmärkides on sees ka golf puuetega inimestele. Meil seda seni ei ole, kuid maailmas on olemas ratastooli golf, vist ka nägemispuudega inimestele, rääkimata kurtidest. Esimene sihtrühm ongi meil koostöös kurtide liiduga tutvustada golfi kuulmispuudega inimestele. Esimestel kohtumistel selgus, et keegi neist ei olnud golfi mänginud, kuid nad teadsid peast kuupäevaliselt, millal toimusid eelmise aasta Euroopa meistrivõistlused kurtidele Saksamaal.

Kuigi golfiga alustada pole kunagi hilja, siis kui noorelt võiks esimese proovi teha?

Sellel aastal on meil kavas kõikide edetabeli tuuri võistlustega samaaegselt viia läbi kahte liiki demoüritused, millest ühed ongi lastele. Kolme-, nelja-, viieaastane, kes jõuab softgolfi keppi käes hoida, võib juba proovida. Softgolfi kepp on plastmassist, veidi suurem pall samuti. Seni on lastes see tohutult vaimustust tekitanud – ta saab esimese tunde kätte, kuidas oma kepiga palli sinna auku lüüa. Lõbu pärast mängivad softgolfi isegi täiskasvanud. Aga tõsisemalt võiks golfi harrastama hakata nii 5-7-aastaselt.

Kas Eestis on piisavalt golfiõpetajaid?

Neid on meil praegu selgelt vähe. Oma eesmärkide täitmiseks oleks neid vaja üle Eesti 20-30. Professionaalseid golfitreenereid on meil viiskuus. Nende kasutamine laste õpetamiseks oleks raiskamine. Kutsekvalifikatsiooni kursuse läbinuid on küll üle 20, kuid nendest vaid kolm-neli oleksid muu kutsetöö kõrvalt valmis pühendama rohkem aega golfi tutvustamisele-õpetamisele. Et koolitajate probleemi lahendada, olemegi pööranud pilgu kehalise kasvatuse õpetajate ja treenerite poole.

Tekst: Andrus Allika
Fotod: Mats Soomre, ja Mati Hiis

 

 

Golfiportaal

Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.