Rein Auväärti green card’i kursusel kuulsin ja jätsin meelde, kuidas peab väljakul käituma. Ka olen oma kolme mänguaasta jooksul pannud tähele, mille üle teised mängijad kurdavad, ja need segavad tegurid ausalt ja ilustamata nüüd ka kirja pannud.
Avalööki tehes kuuleb tihti küsimust, et mis kepiga mängija lööb. Mida täpselt soovitakse teada saada? Teise kogemusega pole ju suurt midagi peale hakata, aga selle segamisega takistatakse mängijat keskendumisel. Seda küsimust võib arutada omavahel, aga kohe kindlasti mitte võistluste ajal.
Vahel on mängijal erisoovid selle kohta, kus peaks teine seisma, et palli lendu jälgida. Ehk oleks hea see esimesel tiialal juba kokku leppida. Mõnele sobib, et seistakse selja taga, teisele aga, et külje peal, seda saab arvestada. Mängija peab oma soovist teada andma viisakal toonil. Näiteks väljendi „ära seisa seal“ saaks asendada väljendiga „palun seisa siia“. Ebaviisakana tunduvad väljendid võivad eelkõige just algaja mängija muuta kohmetuks ja see võib mõjutada tema mängu, kuid vähe usutav, et paremuse poole.
Kust küll tuleb mõte väljakul olles kommenteerida, et siin sa oleksid küll pidanud teise ehk pikema või lühema kepi valima? Küllap iga mängija tahab alati teha oma parimat lööki ja tulemus näitab talle endalegi selgelt ära, kas ta valis õige kepi. Kõrvaltvaataja märkus ainult suurendab ebakindlust, sest sulle tuletatakse ka veel meelde, et sa ei saa ise hakkama. Jälle segatakse mängija mängurütmi ja enesekindlust see küll ei anna.
Sama on ka enda löökide kirumise ja selgitamisega, et ma oleks pidanud tegema nii või naa. Mitte keegi ei keelanud sul ju nii teha. Väljakul olevaid teisi mängijaid sinu selgitused tõenäoliselt ei huvita, sest nad peavad oma löögile keskenduma. Samas ei tea ju ka, kas sa vajad vastust või kaebled niisama. Eetiline oleks teha järeldused oma mõttes. Teiste mängu, eriti võistluste ajal, on lausa lubamatu sellise seletamisega segada. Ausõna, see segab kohe väga!
Selge on see, et väljakul lööb palli esimesena mängija, kes on lipust arvestades kaugemal. Hea on sellest reeglist kinni pidada, ettepoole minemine, kasvõi külgede pealt, ei ole mugav mängijale, kes lööma hakkab. Peab olema palju kogemust ja tugevat närvi, et mitte hakata kiirustama, sest teised on ju juba eespool. Meil on alati alateadvuses sisemine vajadus teistele järele jõuda. Olen näinud, kui selles olukorras tehakse eriti kehv löök. Nii on ka mul endal juhtunud, kuid õnneks pall teisele mängijale pihta ei läinud. Liigu väljakul rahulikult ja arvesta teistega.
Green on püha paik, kus tuleks kohe kindlasti vaikselt ja teiste vastu tähelepanelik olla. Igal inimesel on oma energia ja kui me liigume, siis jäävad energialiinid mõneks ajaks püsima. Liigu võimaluse korral alati teiste mängijate selja tagant, kui sul on vaja oma palli liini jälgida. Sellega ei sega sa teise keskendumist.
Kui oled oma palli auku saanud ja teistel seisab see alles ees, siis on hea oma emotsioone tagasi hoida. Las kõik lõpetavad mängu, küll siis on aega vestelda, kiita ja kiruda.
Mängu alguses vahetatakse kaardid ja sa loed enda ja teise mängija lööke. Ole enda lööke lugedes tähelepanelik ja tänulik, kui sulle öeldakse, et sul läks kogemata midagi valesti. Teise mängija numbrite lugemisel ja kontrollimisel usalda mängijat, keegi ei valeta tahtlikult, kuid vajaduse korral saab rahulikult arutada ja meenutada, kuidas raja läbimine kulges.
Ja kui jutustamiseta olla ei saa, võib selleks kasutada aega, kus sa liigud ühelt rajalt teisele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige enam segab teisi mängijaid asjatu seletamine ja hoolimatus teiste vastu. Kui iga mängija mängib OMA mängu ja kiidab teiste lööke, mis on kiitmist väärt, on mängijate tuju parem ja rõõmu mängust rohkem! Oma parimad tulemused olen saanud mängides koos väga heade mängijatega, sest nemad on täielikult pühendunud ainult oma mängule.
Pille Teearu
on golfimängija ja psühhoterapeutPille töötab psühhoterapeudina, tema meetodid on moodsad transpersonaalse psühholoogia suunad. Ta on lõpetanud Freiburgi Psühhoteraapia Instituudi, Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia Erakooli, saanud Imago suhteteraapia väljaõppe ning õppinud muusikateraapiat Tallinna Ülikooli kursustel. Lisaks on tal teadmised metameditsiinist ja paljudest tervendavatest vaimsetest praktikatest. Oma töise tegevuse abistamiseks on ta kirjutanud raamatud „Tunneme tundeid“ (2017. a) ja „Õnne ja edu teejuht“ (2016. a).
Tema esimese aasta mänguringid olid ainult EGCC Stone Course’il, sest ta ei tundnud ennast kindlalt ja esialgu polnud julgust Sea Course’ile teistele jalgu minna. Nii Pille oma sõnade järgi seal siis tiirutas ja harjutas. Teise aasta poole pealt hakkas ta mängima juba tempos ja ka teistel väljakutel. Seda soovitab ta teha kõigil algajatel. HCP 36 nõue kehtib paljudel välismaa väljakutel. Ennast motiveeris Pille sellega, et enne ei ostnud ta korralikku golfikäru, kui HCP 36 on saavutatud. Ehk siis Pille soovitab endale seada väikeseid eesmärke ja motiveeriv autasu peab ka olema! Harjutades ja iga mänguringiga saab muutuda ainult paremaks.
Mängimas eelistab Pille käia peamiselt hommikuti, kaks kuni kolm korda nädalas. Niimoodi jääb õhtune aeg vabaks teraapiaklientide jaoks. Pille arvates on väga inspireeriv vaadelda inimesi just võistluste ajal, sest golfis ei loe mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka emotsionaalne pool: kuidas oma tunnetega toime tulla ja kuidas erinevad tunded inimesi käituma panevad.
Fotod: erakogu, EGCC
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2017 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
