Keskealised ja vanemad spordihuvilised mäletavad Kesktelevisiooni spordiülekandeid. Alade valikul valitses püha kolmainsus: jalgpall märkis Isa, jäähoki Poega ja iluuisutamine oli Püha Vaimu eest. Lõuapoolikud nimetasid Vene ajal neid kolme parteilisteks spordialadeks.
Golfi, mida juba varakeskajal Šotimaal mängiti, pidas parteiline sporditeadus arvatavasti imperialismi sünnitiseks. Kuigi kuningas James I, kes golfi Šotimaal 16. sajandil suure au sisse tõstis, ei teadnud imperialismist midagi.
Pole juhtunud kuulma, et golfi Tsaari-Venemaa nooblimas seltskonnas mängitud oleks. Ei tea, kas mõni Liivimaa mõisahärradest oma maadel palli auku lõi. Tennis jõudis Eesti aladele mäletatavasti varem, kui selle spordiala ametlikku algust tähistav aasta 1913 märgib. Selleks ajaks oli Hungerburgis (Narva-Jõesuu) juba mitu aastakümmet mängitud ja Tallinnas Kadriorus ja Harjuoruski väljakud olemas.
Eestis on golfimängijaid kõigest paari tuhande ringis.
Küll on teada, et õlivabrikant William Dunn laskis Kohtla-Nõmmele 1931. aastal ehitada golfiväljaku. On see siis ühe ajaarvamise algus? Dunn polnud eestlane, tema mängusõbradki vist mitte.
Sellepärast tuleb golfi ajaarvamise alguse otsinguil Eestis minna pisut enam kui kaks aastakümmet tagasi, kui Eurospordi telekanal sai siin laiemalt nähtavaks. Ühiskonnas toimusid pöördelised sündmused, aeg oli huvitav: kui paljud viitsisid tollal tugitoolialana tutvust teha võõrapärase mänguga, mille reeglidki olid arusaamatud.
See oli aeg, kus Payne Stewart, tipptasemel golfiproff, meenutas oma isepäise riietusega golfi neitsilikke aegu. Tema ilmus tiile klassikalistes golfipükstes ja soges – nagu aadlimehed muistegi. Siinkirjutajale jäi ta silma. Võiks öelda, oli üheks motiiviks golfisse süvenemisel. Ja pakkus silmailu ka. Et kirjandust tollal saada polnud, internet veel tulevikuudus, oli ainsaks abimeheks golfi vaatamine.
Peatselt hakkas mõni Soome telekanalitest tegema otseülekandeid Major-turniiridest. Asjatundlikud kommentaarid aitasid kaasa, arusaamine süvenes. Aga golfi-usuga polnud sellel kõigel veel pistmist.
Usuga on üldse kentsakad lood nagu päriseluski. Meedias oli jutuks, et mõned usupühad võiksid olla ühtlasi ka riigipühad. Annaksid näiteks golfimängijaile täiendavad mängupäevad. Aga näe, rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et eestlaste usk olla veel nõrguke, vabu päevi ei saa…
Siinkirjutaja pole golfi alal praktik, seetõttu võib neid ridu võtta kiibitseja targutamisena. Kuigi olen käinud mõne korra ja sedagi üsna ammu Niitväljal mattide pealt lööki harjutamas. Ükskord lubati isegi griinile, kuid sellest ei tohi ilmselt kõva häälega rääkida. Pole ju minul-mehel green card’i, seda lubatähte.
Mis aga kindlasse ja murdumatusse golfi-usku puutub, siis on see minu meelest võrreldav noore armastusega. Kui ikka vähemalt korra nädalas rajale ei saa, läheb südamevalu väljakannatamatuks. Ja kui mängupäev õhtus, klubis pisut juttu aetud ja järgmise mängukorra suhtes kokku lepitud, on kuidagi kerge ja vaba tunne. Mõni mu sõpradest-golfaritest nii räägib.
Kus on golfi vaim?
Golfis teadupärast kehalist kontakti vastasega pole. Pole ju vastastki. Mis sest, et samal rajal lööb veel üks-kaks meest, ajab igaüks oma asja. Just selles peitubki golfi võlu, tema vaim ja vaimsus, tundub mulle.
Golfi individuaalvõistlus paistab olevat karm võitlus iseendaga. Sul tuleb esmalt iseenda torme ja tunge taltsutada. Ei suuda sa seda, oled kadunud. Spordis on olemas nii võiduhirm kui ka kaotusekartus. Sõsaremotsioonid, mis käivad käsikäes ja on hävitava toimega. Golfi ajalugu tunneb rohkesti ootamatuid krahhe, kus oma ala tipu mäng vajub võiduseisus äkitselt kokku. Põhjaiirlane Rory McIllroy juhtis aprillis enne US Masters-turniiri viimast üheksat rada selge ülekaaluga. Küllap pandi talle klubihoones juba roheline pintsak valmis. Seal tuli kümnendal rajal triple bogey, mille järel 22-aastase tulevikulootuse mäng lagunes.
Mis McIllroyga juhtus. Hakkas ta nii lähedal olevat võitu kartma? Sugenes hirm kaotada?
Nii või teisiti, selles vanuses ei maalita tonte seinale. McIllroy psühhoanalüüsiga tegelesid eksperdid, mees ise ei lasknud end sellest segada.
Mõne kuu pärast US Openil McIllroy ei vääratanud ja korjas elu esimese Major-võidu. Selles plaanis võis kaotus Mastersil talle kasukski tulla. Ta sai väärt kogemuse ja oskab ehk tulevikus sedasorti hävinguid vältida. British Openil hävitas ta väljavaated vihmas ja rajuhoogudes ebaõnnestunud kolmas päev. McIllroyga juhtunu pole golfis esimene ega viimane analoogiline seik.
Golf pole just väga telepärane spordiala. Väljakuile tuleb paigutada suur hulk kaameraid, tempo on väike, dünaamikat vähe. Verd ei ole. Seda enam on tõsiusklikul vaatajal aega koos golfaritega kaasa mõelda. Sellel alal on sisemist pinget. Sageli vist ka kõrgepinget.
Sootuks teine asi on meeskonnavõistlus. Näiteks Ryder Cupi matšil Euroopa ja Ameerika vahel astuvad mängu hoopis teised motiivid ja mõjurid. Tõmban veel kord paralleeli tennisega, kus Ryder Cupi tähenduses Davise (või naistel Föderatsiooni) karikas.
Ka suurimad golfiässad lähevad Ryder Cupi mängima harda tundega. See on nende meelest väärt värk, kui kapten kutsub neid Euroopa või Ameerika lipu alla. Iseenda taotlused heidetakse kõrvale, tähtsaim on meeskonda mitte alt vedada. Topeltvastutus.
Nende ridade kirjutamise aegu käib British Open. Mida jälle tuleb vaadata vaimusilmas, sest nii Eurospordi põhikanal kui ka Viasat Sport seda ei näita. Et ükski Eesti telekanalitest, sealhulgas ETV, seda ei osta, on mõistetav. Golfi harrastab meil 0,15 protsenti sobivas eas olijaist (st kõigist, kui imikud ja raugad maha arvata). Arvatavasti ei saa golf meil veel tükil ajal rahvamänguks, nagu ta on Rootsis, kus selle mängu juures 5% elanikkonnast.
Miks Eestis on golfimängijaid kõigest paari tuhande ringis, selleks ühest põhjust kindlasti pole. Golf kuulub kindlasti kallite harrastuste sekka, kuigi rahajõmmide mänguks seda ka ei saa pidada. Golfil on juures elitaarsuse maine. Kuus golfikeskust Eesti kohta polegi võib-olla nii vähe, sest ka riik ise on väike.
Aga me oleme noor kultuurriik, tahame seda endale tunnistada või mitte. Kas mõne ala harrastatus on sõltuvuses rahva üldise kultuuritaseme või heaoluga? Golfi aeg võib meil tulla. Või ka mitte: vahepeal maailma edetabelit juhtinud sakslane Martin Kaymer kaebab, et tema kodumaal on golf kolmanda- või neljandajärguline spordiala. Väheste harrastus.
Tekst: Jaan Jürine
Fotod: Mati Hiis
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
