Kui seltskonnas võtta üles kulukaimate spordialade teema, tuleb paljudel esimeste hulgas pähe golf. „See on ju ainult rikastele!“ rehmab nii mõnigi käega. „Golfi peetakse tõesti elitaarseks, aga pole ta nii kättesaamatu ühti,“ kostavad seepeale harrastajad ise, juba veidi tüdinult silmi pööritades. Kui suure väljaminekuga peaks golfihuviline tegelikult arvestama?
„Vale on arusaamine, et golfiklubid on elitaarsed kinnised klubid, kuhu pääseb vaid valitud seltskond,“ vaidleb Valgeranna golfiväljaku juhataja Vahur Tamm levinud arvamusele vastu. „Hinnanguliselt on maailmas üle 80 miljoni golfimängija, seega on golf üks enim harrastatud individuaalspordialasid. Soomes mängib aktiivselt golfi 3% elanikkonnast, Rootsis 5% ja USAs ligi 10%,“ toob Tamm välja arvud, mis kõnelevat enda eest.
„Seda nüüd küll keegi ei vaata, kas sa oled rikas ja missuguse autoga sa tulid. Vaadatakse ja hinnatakse mängija oskusi,“ julgustab Haapsalu golfiväljakut haldava OÜ Tikasoo esimees Tõnu Merilo. „Golf ei ole täna enam kallis, kulu on võrreldav aeroobikatundide või jõusaalis käimisega,“ tihkab lausa väita Estonian Golf & Country Clubi (EGCC) juhataja Hanno Kross. Kas tõesti on golf jõukohane ka Eesti keskmise sissetuleku juures? Vaatame järele!
„Üks asi, mis teeb golfi paljudest harrastustest veidi erinevaks, on see, et enne väljakule lubamist peab tulevane mängija läbima koolituse, kus lisaks mängutehnikale õpitakse selgeks ka golfireeglid ning golfietikett,“ toonitab Vahur Tamm. Algkursus ehk green cardi kursus vältab kaks–kolm päeva ja maksab 65–100 eurot.
Tark on osta mänguõigus kogu hooajaks
Inimesel, kes plaanib pärast kursuse läbimist golfi aktiivselt harrastama hakata, on mõttekas soetada hooajaline mänguõigus ja kaaluda golfiklubi liikmeks astumist. Kui 9 raja mängukord maksab Eestis sõltuvalt väljakust ja nädalapäevast (nädalavahetuseti on hind üldiselt kallim) mitteklubiliikmetele 12–49 eurot ning 18 raja mängukord 20–79 eurot, siis hooajapileti hind varieerub 360–900 euroni. Pakett tasub end ära juba siiski, kui käia kõigil suvekuudel kord nädalas mängimas, ent golfihooaeg kestab siinmail enamjaolt aprillist oktoobrini.
Samas võimaldab aastane mänguõigus minna väljakule kas või talvel. „Üldiselt mängitakse lumest lumeni, kuid hooaja kestus sõltub ilmastikust. Kui väljak ei ole jääs, siis võib mängida mis tahes ajal. Paar aastat tagasi oli näiteks olukord, kui pärast aastavahetuse krõbedat külma, mis kaanetas ka mere, tuli taas suur sula, väljak oli roheline ja mängijadki olid kohe platsis,“ toob Tõnu Merilo Haapsalu golfiväljaku põhjal näite.
Golfiklubi liikme staatus annab mitmesuguseid soodustusi. Sageli on hooajapilet tunduvalt soodsam (kuni 425 euro võrra), vahel ka ühe korra pääse, ehkki liikmelisusest võidab rahaliselt vaid aktiivne harrastaja, sest liitumistasu ulatub klubiti 100 euroni ja aastamaks jääb vahemikku 60–85 eurot ning mõne klubiga pole võimalik hooajalist mänguõigust lunastamata liituda.
„Golfiklubi aastamaksust läheb oluline osa Eesti Golfi Liidule, kes hoolitseb händikäpi (HCP) arvestuse pidamise ja golfikindlustuse eest. Iga väljak pakub soodustusi eelkõige oma klubi liikmetele ehk nendele, kes käivad väljakul mängimas pidevalt, et motiveerida rohkem inimesi klubi liikmeks astuma. Mida rohkem liikmeid, seda elujõulisem klubi on, sest klubi ei ole mitte ainult koos sportimise ja võistlemise koht, vaid ka sotsiaalse lävimise ja golfiväliste ühisürituste korraldamise koht,“ selgitab Vahur Tamm.
Kui tema juhitaval Valgeranna golfiväljakul, nagu ka Suuresta ja Haapsalu golfiväljakul mängijatest moodustavad klubi liikmed umbes kolmandiku, siis näiteks EGCC väljakul on külastajate seas klubiliikmeid juba üle poole ja Niitvälja golfiväljakul üle 60%. Golfiväljakute esindajate hinnangul mängib hooajapiletiga klubiliige keskmiselt 30–40 mänguringi aastas, mistap üks mängukord läheb sõltuvalt väljakust maksma umbes 15–30 eurot.
„Aktiivseim klubiliikmest hooajapileti omanik mängis eelmisel aastal 83 mänguringi – temal tuli ühe mängukorra hinnaks koos klubi aastamaksuga 6,3 eurot,“ arvutab Tamm Valgeranna golfiväljaku 550eurost hooajapiletit aluseks võttes. „Kui veel arvestada seda, et keskmine mänguring kestab 4,5 tundi, siis tuli tal meie väljaku kasutamise tunnihinnaks 1,40 eurot,“ lisab ta.
„Eks igaüks pea ise otsustama, milline on tema aktiivsus mängijana, ning leidma omale sobivaima hinnapaketi,“ möönab Tamm. Ühekordsete green fee’de ja hooajalise mänguõiguse kõrval müüb mitu väljakut kümne korra pileteid, Otepää golfiväljak aga viie korra ja nädalapääsmeid. Et mängijad ei peaks ühe väljakuga piirduma, pakuvad omavahel koostööd tegevad väljakud teistegi golfiklubide liikmetele soodustusi.
Tasub hankida isiklik varustus, eririietust pole tarvis
Selmet varustus iga kord mängima minnes laenutada (täiskomplekti laenutus maksab 10–35 eurot), soovitavad väljakujuhid muretseda omaenda varustuse. Suuresta ja Valgeranna golfiväljaku statistika näitab, et kõigest 1% külastajaist kasutab rendivarustust.
„Kõik püsimängijad omavad isiklikku varustust. Laenutavad ainult külalismängijad või alustajad, kes ei ole veel omaenda setti soetanud,“ nendib ka Niitvälja golfikeskuse juhataja Kristo Tohver.
„Üldiselt laenutavad need, kes on just golfiga algust teinud, või turistid,“ sekundeerib Hanno Kross EGCC nimel. „Seitsme kepiga poolikuid golfisette saab 120 euroga. Selle võib veel aasta või kahe pärast maha ka müüa, nii et kindlasti tuleb pikemas perspektiivis soodsam varustust omada,“ arvab ta. Umbes 200 euroga võib juba soetada 14 kepiga täiskomplekti. „Lisaks on tähtis asjaolu, et igal golfikepil on omad nipid ja nõksud ning harjumata varustusega mängides ei pruugi mängu tulemus tulla ootuspärane,“ hoiatab Vahur Tamm.
Erirõivastele ei pea aga tingimata raha kulutama. „Selleks, et golf saaks rahvaspordiks, ei ole rangelt ette kirjutatud, milline riietus peab mängijal olema. Peaasi, et on puhas, korrektne ning et inimene ennast hästi ja mugavalt tunneks,“ rõhutab Tõnu Merilo. „Golfiriietus on üha enam muutunud vabaks ja mugavaks. Täiesti vabalt võib mängida enda tavalistes vabaajarõivastes,“ tõdeb ka Kristo Tohver. „Jälgitakse veel tõesti seda, et rajale ei mindaks sinistes teksades ega dressides.“ Küsimus on etiketis. „Peamised reeglid on, et kandma peab kraega särki ja teksad ei ole lubatud. Loomulikult peavad olema ka jalatsid sellised, mis ei rikuks murukatet,“ loetleb Vahur Tamm. „Golfikingad, mis hoiavad sind paremini maaga kontaktis, aitavad kindlasti kaasa. Samuti golfikinnas,“ soovitab Hanno Kross.
Tamm märgib, et vajadused muutuvad ajas. „Mänguisu kasvades tekib soov mängida ka mitte ainult päikesepaisteliste ilmadega, seega järgmisena kerkib vajadus tuulekindla riietuse järele, seejärel vihmakindla järele jne. Nagu teistel spordialadel, on ka golfis oma hooaja mood ja oma moetööstus. Positiivne on see, et reeglina saab golfiriideid kanda ka väljaspool golfiväljakut – tegu on sisuliselt moodsa sportliku linnariietusega,“ sedastab ta.
Golfiauto, mille kasutamiseks tuleb välja käia 30–40 euro ringis, pole enamasti vajalik. „Golfi mängitakse väga erinevatel põhjustel ja üks neist on kindlasti tervisliku eluviisi järgimine. Seetõttu eelistab enamik golfimängijaid golfiringi läbi mängida jalgsi. Autot kasutavad pigem vanemad inimesed ja välismaalased,“ räägib Kristo Tohver. Autot võib vaja minna ka tervislikel põhjustel, näiteks vigastuse tõttu. Samuti siis, kui mängida päevas rohkem kui üks ring või kui on soov 18 rada kähku enne pimedat läbi teha. „Üldiselt on auto rentimine siiski marginaalne tegevus – ainult 4% meie mängukordadest mängitakse autoga,“ on Vahur Tamm Valgeranna väljaku kohta täheldanud.
Golf on võrreldav spordiklubis käimisega
Jõuame tagasi küsimuseni, kas keskmise sissetulekuga inimesel on võimalik omale golfimängu lubada või mitte.
„Kindlasti on,“ leiab Hanno Kross. Nagu igal alal, saab siin loomulikult kulutada oluliselt rohkem, kuid golfi saab täna harrastada keskmise sissetulekuga inimene. Muidugi tuleb arvestada lisaks hooajatasule ka kuluelementidega, nagu väljakule sõit, vajadusel toit, teatud hulk golfipalle aastas jms, ent pigem võrdleks golfi pallimängude, aeroobika ja jõusaali kuluga kui rallispordiga.“
Optimistlik on ka Vahur Tamm. „Eesti keskmine brutosissetulek oli 2013. aasta teises kvartalis 976 eurot. Keskmine aasta netopalk on seega 9240 eurot. Esmase varustuse ostmiseks ja green cardi koolituse läbimiseks kulub 300–350 eurot ehk siis ühekordne väljaminek on umbes 4% keskmisest aastapalgast,“ kalkuleerib ta. Edasine iga-aastane kulu oleks Valgeranna väljaku näitel 520 eurot (liikmemaks
70 eurot ja hooajapilet 450 eurot) ehk 6% keskmisest aastapalgast.
Tõepoolest, kui jagada see summa seitsmeks – eeldusel, et golfiilma jagub aprillist oktoobrini –, jääb ühe kuu kulu samasse suurusjärku spordiklubide 30 päevafitness-pakettidega.
„Kuna igal inimesel on erinevad väljaminekud ja erinevad muud kohustused, siis ei saa olla ühest hinnangut, kas golf on kättesaadav harrastus või mitte,“ jääb Tamm siiski oletuste tegemisel ettevaatlikuks.
Suhteline on vastus ka Kristo Tohvri meelest: „Elus on palju valikute küsimus ja kui väga tahta, suudaks ka keskmise sissetulekuga inimene endale golfi lubada. Samas anname endale aru, et reaalselt on meie sihtgrupp pigem inimene, kelle igakuine teenistus algab 1400 euro kandis.“
Kõik on aga üksmeelel selles, et golfimäng ei ole kaugeltki nii kulukas, kui arvatakse. Ning tasapisi jõudvat see ka üha rohkemate inimeste teadvusse. „Viimasel kolmel-neljal aastal on väga palju tulnud mängima tavalised inimesed, kel on kindel töökoht ja kes soovivad oma tervise eest hoolt kanda ning sõprade või perega aktiivselt värskes õhus aega veeta,“ lausub Kross.
„Golfimängijaid on igasuguseid, nagu inimesi üldse. On ülbeid ja veel ülbemaid. Üldiselt on siin tunda järeleandmist. Meie klubis Haapsalus on mängijaid igalt elualalt nii Eestist kui ka Soomest: direktorid ja firmajuhid, pingitöölised ja arstid, eraettevõtjad ja turvamehed,“ loetleb Tõnu Merilo.
Ühtegi soovijat tagasi ei saadeta
„Golf on üha enam liikumas rahvaspordi staatuse poole ja eemale elitaarsusest. Kui vaadata Rootsit ja Soomet, siis seal on golfimängijate osakaal vastavalt 5% ja 3% rahvastikust,“ mainib Tohver. Skandinaavias on golfiharrastajate seas ka tunduvalt rohkem naisi, Krossile teadaolevalt 40%. Eestis on naissoost vaid veerand mängijatest. „Golfi alal oleks meie lugupeetud soovolinikul tegemist küllaga,“ muigab Tamm.
Vanuselt jääb siinne tüüpiline golfar 30–50 eluaasta vahele. Alustajad on valdavalt 30ndates ja hilistes 20ndates. „Mujal maailmas on suurim osakaal pensionäridest mängijatel. Aga mida teevad meie pensionärid?“ imestab Merilo. „Ei ole üldse tarvis omada mingit profivarustust. Alustuseks piisab poolikust mis tahes firma setist. Hiljem, kui tase on juba paranenud, võib osta kallima varustuse,“ õhutab ta huvilisi eelarvamustest hoolimata härjal sarvist haarama.
„Olen täiesti veendunud, et mitte ükski Eesti golfiväljak ei saada tagasi ühtegi soovijat, kel tekkinud tahtmine golfi lähemalt nuusutada. Selleks on väljakutel olemas demopäevad ning kui on suurem grupp inimesi, siis saab demopäevi korraldada ka vastavalt soovile,“ räägib Tamm. Neid, kellele jääb hea esmamulje, innustab ta koolitusele minema: „Golfiringkonnas võetakse omaks kõik mängijad ja väljakul on kõik võrdsed, vaatamata elukutsele või sotsiaalsele positsioonile. Loomulikult eeldab see ka omalt poolt samasuguse suhtumise omaksvõtmist.“
Niitväljal on spetsiaalselt algajatele valla Greenfee PAR20 maksa-ja-mängi-stiilis viie rajaga harjutusväljak, kus saab mängida 10 euro eest. Sinna on oodatud mängima kõik ning green cardi omamine ei ole vajalik. Seal on elav järjekord ja väga pingevaba õhkkond – suurepärane keskkond oma esimesteks sammudeks golfimängu juurde,“ kinnitab Tohver. Soodsat alternatiivi alustajatele pakub ka EGCC, kus klubi kandidaatliikmel on võimalik mängida terve hooaeg 350 euro eest Stone Course’il ehk Kivirajal.
Kui võtta arvesse, et langevarjusportlase ettevalmistus maksab ligi 900 eurot ja viimaseil aastail trendispordiks saanud BMXi-sõit neelab umbes 3000 eurot aastas, rääkimata ratsaspordist, millele kulub isegi rahvuslikul tasemel harrastades 300–400 eurot kuus, paistab golf üsna taskukohasena. Miks seda siis ikkagi jõukate pärusmaaks peetakse? „Tõenäoliselt tuleneb Eestis tekkinud väärarvamus, nagu oleks golf poliitilise ja majandusliku eliidi spordiala, ühelt poolt meie nõukogudeaegsest propagandistlikust pärandist ja teiselt poolt asjaolust, et Eestis on golfi harrastamine ja propageerimine alles lapsekingades, vaatamata Eesti golfi 20aastasele vanusele,“ oletab Vahur Tamm.
Ka Tõnu Merilo peab põhjuseks, et siin pole veel jõudnud välja kujuneda mänguharjumust. „See peaks kasvama koos noortega,“ ütleb ta lootusrikkalt.
Lisaplokid:
Golf on taskukohaseim juunioritele
13–21-aastastele on kõigis siinsetes golfiklubides ette nähtud soodustused: hooajapilet, klubiga liitumine ja klubi liikmemaks on kaks või koguni kolm korda tavapärasest odavamad. Juuniorile maksab hooajaline mänguõigus 150–350 eurot (võrdluseks: jalgpallitrenn neelab aastas ligi 1000 eurot).
„Kuni 12-aastastele golf igal pool Eestis tasuta. Kui käia eraldi treeningutel, siis see maksab 25–40 eurot kuus. Meil Jõelähtmel toimib Eesti Golfikool, kus on ligemale 70 noort treeningutel kirjas,“ ütleb Estonian Golf & Country Clubi juhataja Hanno Kross. Golf kätkeb tema sõnul lisaks üldfüüsilisele vastupidamistrennile ka kasvatuslikku elementi: „Golfis peab austama teisi ja olema aus – põhilised kriteeriumid selleks, et inimene saaks elust sirge seljaga läbi käia.“
Üldiselt on kuni 21-aastaste mängijate osakaal klubiliikmete seas väike: Suuresta Golfis vaid 2%, Valgeranna Golfis 12% ja Haapsalu Golfis 18%. „Kindlasti võiks see number olla suurem,“ ei salga Valgeranna golfiväljaku juhataja Vahur Tamm. „Kuni 21 aasta vanustele mängijatetele hooajapiletit müües ei tee me vahet, on ta klubi liige või mitte. Pigem loodame sellele, et noor mängija leiab ise mingil hetkel tee klubisse. Peamine eesmärk on kutsuda noored golfiväljakule ning mitte teha seda teed neile keeruliseks ja kulukaks,“ räägib Tamm.
„Noortegolf on meie järelkasv ja see vajab toetust. Seetõttu on ressursid sinna suunatud,“ lisab Niitvälja golfikeskuse juhataja Kristo Tohver.
Harrastaja Tarvo: mul oli eelarvamus, et golf on ainult jõukate ja pigem eakate hobi
„Ajal, mil ma golfiga väga kursis ei olnud, oli mul tõesti eelarvamus, et see on ainult jõukate ja pigem vanemate inimeste hobi,“ tunnistab ehitusinsenerina töötav Tarvo(24), kes on praeguseks kolm hooaega golfiga tegelenud. „Nüüdseks olen aru saanud, et see on täpselt nii kallis, kui kulukaks sa selle ise teed. Samuti on väljakul näha aina rohkem noori inimesi. Eks just eelarvamuste tõttu olegi üldsusele selline mulje jäänud, et golfiga tegelevad ainult suured äriinimesed, kuid minu hinnangul leidub väljakutel üha enam ka muude elualade esindajaid,“ räägib noormees, kelles eelarvamused siiski kõhklusi ei tekitanud.
„Golfiga otsustasin tegelema hakata oma vanemate eeskujul. Käisin mõned korrad nendega harjutusväljakul kaasas ning löögid, mis õnnestusid, tekitasid aina rohkem huvi neid korrata – hea on vaadata, kui pall ilusti kaugele lendab,“ jutustab Tarvo.
„Täpset summat, kui palju golf minu jaoks maksma on läinud, ei oska ma öelda, kuid midagi pöörast see kindlasti ei ole. Algkursus maksis umbes 60 eurot, golfisett algajale maksis umbes 200 eurot ning riiete ja jalanõude peale on kulunud 100 euro ringis. Üldiselt mängin ma korraga üheksa rada, mis maksab olenevalt väljakust umbes 30 eurot,“ loetleb Tarvo. Põhiliselt on ta mängimas käinud Tallinna lähistel – Jõelähtmel Estonian Golf & Country Clubi väljakul ja Rae vallas Suuresta väljakul, proovinud on ta ka Haapsalu ja Valgeranna golfiväljakut ja Rakvere külje all asuvat Ojasaare pay&play-väljakut.
„Hooajalist mänguõigust ma ostnud ei ole, kuna ma ei käi nii tihti mängimas, et see ära tasuks. Kahjuks pole mul olnud võimalik golfiga päris iganädalaselt tegeleda. Küll aga olen ostnud viie või kümne korra kaarte. Hetkel ma ühegi golfiklubi liige ei ole, kuid varasemalt olen olnud Suuresta golfiklubi liige,“ meenutab Tarvo.
„Loomulikult saab golfi enda jaoks väga kalliks muuta, kuid see sõltubki pigem juba sellest, mis tasemel mängida tahad. Näiteks on juba golfikeppe väga erinevas hinnaklassis, kuid algaja nendel üldjuhul mingit vahet ei tee, samuti on riideid ja jalanõusid kallimaid ning odavamaid vastavalt tootjatele ja mugavusele,“ seletab Tarvo. „Muidugi saab mängida ka mugavate vabaaja rõivastega. Algajale spetsiaalsete golfiriiete ja -jalatsite olemasolu kindlasti oluline ei ole, kuid rohkem mängides hakkad aru saama, milleks need vajalikud on.“
Kokkuvõttes ei nimetaks ta golfi kalliks spordialaks. „Soovitan inimestel kõigepealt harjutusväljakul golfi proovida ning kui see meeldima hakkab, ei tasu muretseda sellepärast, et ehk ei võeta golfirinkonnas hästi omaks,“ julgustab Tarvo. „Pigem on see just võimalus kohtuda uute ja huvitavate inimestega ning see, mis autoga seal keegi sõidab, ei oma mingit tähtsust.“
Tekst: Kais Allkivi
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
