Aastate eest Lõuna-Aafrika Vabariiki elama asunud eestlanna Piret Vilborn sai golfipisiku Jõelähtmelt. Tõeliseks elustiiliks aga kujunes see talle Musta Mandri lõunaosas, kus golf on euroopalikus keskkonnas saanud tugeva jalgealuse ning seda mängivad nüüd paljud erineva nahavärviga inimesed. Piret nõustus ajakirjale Golf jagama muljeid südame võitnud mängust ja ka elust seal kandis üldse.
Piret, esimesed arglikud katsed golfis tegite Jõelähtmel. Nüüd on sellest saanud Teie igapäevaelu ja koguni parim osa sellest. Kuidas üldse avastasite selle mängu ja kuidas sai Teist sõltlane?
See oli 2010. aasta algul, kui me kolleegi ja sõbranna Triinuga (Dr Triin Suurorg) otsustasime, et tuleks see green card ikkagi lõpuks ära teha. Aprilli esimesel nädalavahetusel, kui lumi oli äsja läinud ja tuul oli jahe, ent päike juba kevadiselt paistmas, tegimegi esimesed löögid treener Rein Auväärti kindla käe all. Minu jaoks tundus golf selle päeva lõpuks paraja raketiteadusena ning pärast esimest korda väljaku läbimist oli eksamiks reeglite õppimine hirmutav. Sain selle siiski tehtud ja golfipisik jäigi külge. Umbes 15 korda mängisime Jõelähtmel üheksat rada, mis kulus rohkem rohu seest palli otsimisele ning sinnapaika see harrastus paariks kuuks jäigi, kuni ma 2010. aasta juulis Lõuna-Aafrika Vabariiki kolisin.
Kuna meie esimene elukoht asus golfiväljaku ja harjutusala vahel golfiklubi valduste piiratud alas, siis tekkis kiusatus oma järsku hirmus tühjana tunduvaid päevi golfilöökide harjutamisega täita. Selle eest küsiti kõigest 1.75 eurot, seega käisin seal pea iga päev oma füüsilist koormust saamas.
Umbes 3 nädalat hiljem tutvusin ameeriklanna Bettiega, kelle abikaasa töötas koos minu mehega. Suutsin ka tema golfiusku pöörata ning nii me hakkasimegi täieõiguslike koduperenaistena Woodhill Golf Estate´s kohaliku sarmika PRO Johan Van Vuureni käe all korra nädalas golfitunde võtma. Peatselt jäin aga beebiootele ja olime sunnitud need tunnid mõneks ajaks katki jätma. Kui mu tütar Freya sai umbes pooleaastaseks, alustasime taas tundidega – Freya koos minu zimbabwelannast koduabilise Barbaraga kärus magamas ja jalutamas, mina samaaegselt Bettiega oma swingi lihvimas. Vahepeal sain tuttavaks veel paari golfarist sõbraga, kes olid 5-6 handicap (HCP) tasemel mängijad ning nõus mind meelsasti vahetevahel väljakul treenima. Nii möödus umbes pool aastat, kuni kohtusin Centurioni golfiklubi naistesektsiooni tollase kapteniga, LAV-is sündinud inglanna Heyley Mendesega, kes mind suure järjekindlusega igal teisipäeval golfi mängima viis ja väljakul õpetust jagas. Umbes aasta hiljem, s.o 2013. aasta märtsis, olid mu oskused enda arvates juba sellisel tasemel, et julgesin vastata ammu saadud kutsele liituda Centurioni golfiklubiga ning mulle omistati esimene ja LAVis kõrgeim võimalik HCP 36 ning SAGA ehk South African Golf Association`i liikmestaatus, mis annab õiguse mängida erinevatel väljakutel ja võistlustel. Liikmemaksuks on hetkel 450 randi kuus, mis on umbes 30 eurot ja annab piiramatu mänguõiguse koduväljakul. Teatud päevadel tuleb vaid tasuda võistluste osalustasu, mis on 4-6 eurot.
Hakkasin mängima esialgu vaid neljapäeviti koos kohalike naistesektsiooni liikmetega omavahel võisteldes. Mõned kuud hiljem tulid esimesed võidud ning HCP hakkas tasapisi langema. Mängisin nii palju kui võimalik võistlusi ja sotsiaalseid mänge, võtsin vastu sõprade kutsed korporatiivsetele golfipäevadele, mis oli elamus omaette koos peente õhtusöökide ja heategevusoksjonitega. Kolmveerand aastat hiljem, 2013. aasta detsembris, võitsin koduklubis kõige paremini arenenud mängija tiitli ning mu HCP oli selleks ajaks 29ni kukkunud. Kuna suvine ja talvine golf on siin väga erinevad, tõusis HCP taas 31ni ja jäi sinna mõneks ajaks pidama.
Osalesin ka koos väljakult leitud golfifännidest sõbrannadega erinevate klubide Ladies Open`itel, mis on korra kvartalis toimuvad naisliikmetele mõeldud meeskondlikud kohalikud poolmaakondlikud võistlused erinevates golfiklubides. Peamisteks formaatideks on paarismäng, kus läheb arvesse parima mängija tulemus, ning mäng neljale, kus kahe parima löögid lähevad arvesse. Tulime enamikel võistlustel top 6 sekka, võitsime Royal klubis Johannesburgis, Pecanwoodis ja veel paaris klubis. See andis tohutut innustust edasi areneda. Selle aasta aprillis valis mu koduklubi mind esindama klubidevahelisse naiste ja hiljem ka segaliiga mängudesse. Meie klubi oli võidukas neljapäeva naisteliigas. Sellest kogemusest oli tohutult kasu.
Selle aasta juunis mängisin oma esimese maakondliku individuaalturniiri stroke play formaadis Gautengi parimate seas. Esimese päeva lõpetasin pronksi alagrupi (HCP 19-26) võitjana ning kokkuvõttes tulin 11ndaks 26 mängija hulgas. Võistlused toimusid südatalvel, kui hommikuti olid väljas miinuskraadid, kahel päeval Royal Johannesburgi golfiklubis, mis on üks keerukamaid ning kuulsamaid Johannesburgis. Kuna saatva abikaasa viisa mul töötada ei võimaldanud, jäi peale täiskohaga ema olemise üle vaid üks – golf.
Tugevaks tegijaks ma ennast veel kindlasti ei pea oma HCP 22ga, kuid sõltlane olen heas mõttes küll. Golfikepid on kogu aeg pagasnikus ning kui päeval tekib auk ja harjutusväljak on käepärast, siis sealt mind ka leiab – vahel üksi, vahel mõne golfarist sõbranna või sõbraga.
Mis asi see golfis sõltuvust tekitab?
Minu jaoks on sõltuvuse tekitajateks minu kui mängija positiivne areng ning võistlus iseendaga, et kas seekord saan vähemate löökidega raja läbitud, aga ka erinevad tõsiseid väljakutseid peitvaid väljakud, toredad kaasmängijad ning mõnus feeling, mis peaaegu alati pärast mängu tekib. Noh ja mis seal salata, niinimetatud 19th hole, kus koos mängu analüüsida ning maast ja ilmast lobiseda erinevate põnevate inimestega.
Sobib golf igaühele või peab põhjalikuks armumiseks olema mingi eeldus?
LAVis saadud kogemuse alusel võin väita, et golf sobib küll pea igaühele, kel vaid soovi ja innukust jätkub. Siin mängivad noored ja vanad, korpulentsed ja kõhnad, töömehed ja direktorid. Pole harv vaatepilt, kus 7-8-aastased lapsed koos ema-isaga väljakul oma golfikarjääri alustavad, 80ndates eakad vanaduspõlve veedavad või siis krooniliste haiguste tagajärjel põlve ja puusaliigese proteesi saanud usinalt golfiga füüsilist koormust saavad. Kui eeldustest rääkida, siis on vajalikud vast püsivus ja kontsentreerumisvõime ning vaba aega peab ka olema.
On see sport, ajaviide või sootuks elustiil?
Kellele kuidas. Siinsetele eakatele mängijatele ja koduperenaistele, äri edukalt käivitanud ja sellest vaikselt kõrvale astunud omanikele või muidu rikastele rantjeedele nagu ka golfi estate´is üleskasvanud noorukitele on see kindlasti üks ajaviide. Ka mulle oli see alguses nii. Tänaseks võin väita, et sellest on saanud minu jaoks tõsine sport ja elustiil. Mängin keskmiselt 3-4 mängu nädalas ning enamasti jalutan ja vean ratastel ise oma golfikotti. Vaid võistlustel kasutan golfiautot, kui see on nõutud ja caddy´t, kui tegu võõra väljakuga. Golf annab hea füüsilise koormuse ja aitab hästi vormis püsida, kui kombineerida seda tervisliku toiduga. Siinne toiduvalik on rikkalik, puuviljad-juurviljad on kohapeal kasvanud ning odavad.
Kui palju võtab mäng vaba aega ja kas üritate spetsiaalselt mängimiseks aega planeerida või paneb hoopiski golf ise Teie elu paika?
Tegelikult läheb peamine osa mu ajast siiski lastele, nende huviharidusele ja maja ehitusele. Ühistransporti siin pole ja lapsi veavad kooli, lasteaeda ja trenni nende vanemad. Ilmselt ka turvalisuse kaalutlustel. Kuna abikaasa on rahvusvahelise ärikonsultandi töö tõttu 98 protsenti ajast väljaspool Lõuna-Aafrikat, on kogu siinne elu minu õlgadel ja vastutusel. Golf võtab praegu enamuse mu vabast ajast, viimasel ajal kalendrit vaadates tundub tõesti, et muud elu elan vaid siis, kui golfimängu kalendris pole. Õnneks on suur tugi koduabiline, kes teeb ära majapidamistööd ja on mu lastele asendusemaks, kui mina golfiväljakutel võistlen. Koduabiline on siin pigem sotsiaalselt solidaarne ettevõtmine kui millegi näitamine. Kuna riigis on töötus 40 protsendi ringis ja paljudel pole piisavalt kooliharidust ning kirjaoskus on nigel, siis koduabilise amet annab tohutult töökohti. Minu zimbabwelanna kasvatab üksi nelja last ning ma tean, et see töökoht mu majas on talle elutähtis.
Mis tunne on enne ja pärast golfimängu: kas enne ootus ja tahtmine, et saaks kiiremini mängima ja pärast rahulolu?
Parimad mängud olen mänginud siis, kui igasugused ootused puuduvad ja ei mõtle üle. Golf on seotud suuresti psühholoogia ning emotsioonidega. Halva tujuga hästi mängida on raske või isegi võimatu. Golf nõuab kontsentreerumist. Öeldakse, et kui soovid oma iseloomu varjata, ära golfi küll mängi. Tahtmine mängida on mul alati, vaid korra on soov olnud väljakul olles mäng pooleli jätta tohutu tuulega meeletus tolmupilves mängides. Ometi lõpetasin ka selle round´i, kuid üsna kehva tulemusega. Peale hästi mängitud mängu on suur rahulolu see, mis taas mängima kisub. Teisalt kehva tulemuse korral tekib minus kohene soov see unustada ja järgmine kord paremini mängida. Golf on strateegiline ala, kus oma vigadest tuleb lihtsalt õppida.
Kui aktiivne on elu Lõuna-Aafrika mänguväljakutel?
Lõuna-Aafrika golfiväljakutel käib alates teisipäevast pühapäevani enamasti väga aktiivne elu. Esmaspäevad on veidi rahulikumad. Eks natuke sõltub väljaku asukohast ja hinnast, kuid suveperioodil, oktoobrist-aprillini, tuleb nädalavahetuse mänguplaanid vähemalt kolmapäeva hommikuks kindlasti paika panna, kui on soov aega saada. On ka väljakuid, mis tuleb kuu ette broneerida, aga ka neid, kuhu saab vaid kutsetega mängima. Väljakud, mis asuvad nn nädalavahetuse kodude keskel, on nädala lõpus rohkem hõivatud kui need, mis ärikeskustele lähemal. Viimased on nädala sees täis golfipäevi kui meeskonna ehitamise üritusi, mida korraldab iga endast lugupidav korporatsioon oma klientidele ja töötajatele. Paralleele võiks tõmmata Eestis populaarsete suvepäevadega, kuid siin kestab üritus vaid ühe päeva, kõik osavõtjad saavad firma sümboolikaga kingi või isegi kingikoti. Pärast mängu, tavaliselt tund-paar hiljem, toimub gaala õhtusöögiga, kust ei puudu autasustamine ja kõned – tänatakse kliente ja töötajaid hea koostöö eest. Palju on ka heategevuslikke golfipäevi kõikvõimalike abivajajate toetuseks alates lastekodudest, naiste varjupaikadest, vähiravifondidest kuni loomade varjupaikadeni välja. Igal erakoolil on oma golfipäev lapsevanematele ja toetajatele. Suuremate golfipäevade ajal reklaamivad väljakul oma tooteid sponsorid, õhtusöögi ajal on enamasti ka oksjonid ning õnneloos, kus kogutud raha läheb kindla eesmärgiga abivajajatele tarbeesemete, sisustuse või toidu ostmiseks, aga näiteks ka orbude õppemaksuks või mittekindlustatute ja laste vähiravi toetuseks. Igal endast lugupidaval golfiklubil on oma heategevuslik golfipäev aasta plaani võetud.
Kas Teie võistlete klubi, liiga, provintsi või riigi tasemel?
Olen amatöör ja võistelnud esialgu vaid koduklubi, Põhja-Gautengi liigas ning korra ka Gautengi provintsi tasemel, kuid loodan kunagi ka riigi tasemel võistlustel osaleda.
Kus on LAVi parimad mänguväljakud?
Ilmselt ei ole see liialdus, kui väita, et LAV on golfiarmastajate maapealne paradiis, ole siis algaja või tõeline professionaal. Kui su hobi või isegi töö on seotud selle väikese valge (vahel ka värvilise) palli perfektse mänguoskusega, oled õigel teel, kui plaanid omi oskusi katsetama ja arendama tulla just Lõuna-Aafrikasse. Siinne kliima ja tohutu golfiväljakute valik pakuvad elamusterohkeid taskukohaseid mänguvõimalusi ja treeninguid oma ala tõeliste tegijate käe all. Igas provintsis on omad lipulaevad ja peidetud aarded. Kohalikud peavad eliitsemaks maailmatasemel tunnustatud Leopard Creeki (www.leopardcreek.co.za), mis asub Krugeri rahvuspargi vahetus läheduses. Tegu on LAVi top 100 nr 1 väljakuga, mis on mõeldud vaid selle liikmetele, kuid erandina lastakse nädala sees mängima ka valitud hotellide külalisi. Üks mäng maksab 100 euro ringis, mis on kolm korda kallim tavalise Gautengi klubi mängu hinnast.
Teisele kohale platseerub Fancourt (http://www.fancourt.co.za), mis on mõeldud eksuliivsete elamuste otsijale. See golfi estate asub George linna lähedal Lääne-Kapimaal oma kahe erineva väljakuga: Links ja Montagu. Tegu on väga eliitse valdusega, kus asuvad lisaks golfiväljakule ka spaad ja restoranid. Väljak on lähedal imekaunile Garden Routele.
Loomulikult ei saa mainimata jätta Sun City kahte väljakut (www.sun-city-south-africa.com): Gary Player ja Lost City. Esimesel käisime pojaga Nedbank Golf Challenge’t vaatamas, jalutades kaasa Garcia ja Stensoniga. Sun City väärib eraldi tähelepanu kui üüratu meelelahutus- ning kasiinokeskus mitmete hotellide, veepargi, tehisranna ja muude meelelahutusvõimalustega, kus golfipisikust nakatumata pere võib end mõnusalt tunda sel ajal, kui isa või ema end golfiväljakutel proovile panevad.
Johannesburgist leiab maailma ühe pikima väljaku nimega Blair Atoll (http://www.blairatholl.co.za), mis oli koduks pea veerand sajandit LAVi ühele kuulsamale golfarile Gary Playerile. Blair Atollil on tugev side USAs asuva Augusta Champions Retreat klubiga ning need kaks klubi võistlevad iga-aastaselt omavahel Atlantic Cup´i korraldamisõiguste üle.
Durban Country Club on üks minu lemmikuid. Imeliste vaadetega India ookeanile, pisut ülbete ahvipärdikutega imeheas korras väljak, mis pakub parajat väljakutset kõigile. Väljak oli koduks Volvo Open´ile selle aasta jaanuaris. Minu isiklikud kodulähedased lemmikud on Royal Johannesburg and Kensington Country Club, aga ka Serengeti ja Pecanwood North West provintsis.
On see ala seal juba tugevate traditsioonidega?
Lõuna-Aafrika esimene golfisõprade kokkusaamine toimus kaevanduslinnas nimega Kimbery 1892. aastal, mil viidi läbi esimesed rahvuslikud amatööride meistlivõistlused. Aasta hiljem viidi sama võistlus edukalt läbi juba Port Elizabeth´is. Esimene South African Non-European Open Championship toimus samuti Kimberly´s 1949. aastal ja selle võitis R. Ditsebe. Bobby Locke viis Lõuna-Aafrika golfi maailmatasemele, võites kokku 13 rahvusvahelist võistlust, nende hulgas Bristish Open´i 17-aastaselt. Seega võiks väita, et golfitraditsioon Lõuna-Aafrikas on väga tugev ja juba üle 120 aasta vana. Tihti mängivad kolm põlvkonda väljakul koos ning palju on võistlusi, kus võistlevad emad- isad ja lapsed.
Kolimine Lõuna-Aafrikasse on seega kahtlemata mõjutanud Teie golfiharrastust. Mis arvate, milline oleks mängu roll Teie elus siis, kui elaksite Eestis?
Kindlasti mõjutas just LAVi kolimine mu golfiharrastust positiivselt. Ma usun, et ka Eestis edasi elades oleks golfil olnud koht mu hobide hulgas, kuid ilmselt rohkem sotsiaalse harrastajana kui amatöörvõistlussportlase tasemel. Põhjuseks pigem ajapuudus, sest täiskohaga tööd tehes ja pere eest hoolitsedes sellisel tasemel harjutada poleks saanud.
Mis vahe on golfil siin ja LAVis?
Pretorias on ligi 300 päikesepaistelist päeva aastas, enamus aega toimub elu õues. Hooaeg kestab aasta läbi. Suvine ning talvine golf on väga erinevad. Kuna maist-augustini on rohi kolletanud ja kuivanud ning vihma meie kandis ei saja, veereb pall hoomamatusse kaugusse ja chipata on teda üsna keeruline. Pall kipub üle veerema, kuna griinid on kõvad ja ülikiired. Suvel seevastu on need pehmemad, vahel ka rohi kõrgem, rough´ist palli välja saada keerulisem.
LAVis ei nõuta green card olemasolu, kuid see-eest mängu kiirust ja etiketist kinni pidamist kontrollivad väljaku marssalid küll. Seega pead suutma ise hinnata, kas saad väljakul hakkama. Suur osa mängijaid on madala HCPga ja väga heal tasemel, noorukist või lapsest saati golfiga tegelenud, kuid õnneks on nad väga abivalmid ja ei suhtu reeglina algajasse halvasti. Mängitakse üsna kiiresti. Kiiremad mängijad lastakse meelsasti mööda ja enamasti ollakse üliviisakad kaasmängijatega.
Taseme vahe on vast ka. LAVis võib leida hobimängijate seast hulgaliselt HCPga 1-5 tasemel mängijaid. Näiteks mu segaliiga partneri HCP oli 2. LAVis on golf üldiselt väga maskuliinne ala, mehi on rohkem väljakul kui naisi. Naised mängivad omavahel ja oma abikaasadega. Kuna ühiskond ise on väga traditsioone hindav ja konservatiivne, peetakse kinni kõikvõimalikest normidest, siis naised naljalt tundmatute partneritega mängima ei satu. Tean siiski üksikuid erandeid, mina seal hulgas. Olen seda vahel olude sunnil teinud, kuna mu abikaasa ei mängi golfi. Võin siinsete golfarite kiituseks öelda, et mind on alati väga sõbralikult koheldud.
Kui populaarne seal golf on ja kes sellega peamiselt tegelevad – hollandi või inglise päritolu lõuna-aafriklased? Või on see levinud ka mustanahaliste hulgas? On see LAVis jõukate ala?
Golf on siin väga populaarne, lisaks rahvussport ragbile. Golfi mängivad kõik, kes seda vaid soovivad ning seda sõltumata päritolust, nahavärvist, soost, east ja rassist. Olen mänginud vist kõikide põhirasside esindajatega siin maal ja mulle see meeldib, sest on ju see kultuuriliselt rikastav kogemus. Olen omandanud oma kesise afrikaani keele oskuse peamiselt golfiväljakul ning lisaks mõned Põhja-Sutu-keelsed väljendid oma mustanahalistelt mängukaaslastelt. Väljakul oled sõltumata rassist ja päritolust mängija ja partner nende tundide jooksul, kui läbid rajad.
Rääkides rassidest, siis mustanahalisi on küll vähem ja enamik neist töötab raha saamise eesmärgil caddy´na, kuid ala kogub nende seas hoolega populaarsust, township´ide lähedale ehitatakse munitsipaalharjutusväljakuid, et meelitada kohalikke noori huligaanitsemise asemel golfiga tegelema.
Ühed kõvad tegijad golfiväljakutel on hiinlased. Üldiselt aga domineerib siiski valge rass.
LAVis ei ole golf kindlasti vaid jõukate pärusmaa. Varustust ja mänguvõimalusi leiab igas hinnaklassis ja soovijale. Golfipoed on üüratu valikuga ja soodushindade perioodil võib saada ülihea varustuse väga soodsa hinnaga. Leida võib siiski üksikuid eksklusiivseid väljakuid, mis piiravad ligipääsu ning on ka kõrge hinnaklassiga, osadest neist oli eespool juttu, kuid enamikele väljakutele saab end mängima registreerida tõesti igaüks, kes soovib. Lõuna-aafriklased on väga sportlikud ja võistlusaltid, harva edvistatakse oma eksklusiivse välimuse ja varustusega. Pigem on need mustanahalised ja indialased, kes vahel end sedasi välja elama kipuvad. Mängutulemused aga loevad rohkem kui see, mida sa kannad või millega palli auku lööd.
Veidi siis ka Lõuna-Aafrikast ja Teist? Kuidas sattusite kodumaast nii kaugele?
Kannapööre toimus 2010. aastal, mis sai ette võetud, sest abikaasa võttis vastu põneva tööpakkumise tollases Nokia Siemens Networks’i Aafrika ja Lähis-Ida regioonis. Tagantjärele mõeldes olime hulljulged, kuid see on olnud suurepärane otsus, mis on mu elu muutnud kordades sisukamaks ning mitmetahulisemaks, kui see oleks Eestisse edasi jäädes olnud. Eestis elades töötasin hambaarstina ning viimased 7 aastat osalesin kahe erineva hambakliiniku juhtimises. 2008. aastal lõpetasin Helsingi Ülikoolis tervishoiu kvaliteedijuhtimisalase magistriõppe ning omandasin sellealase magistrikraadi lisaks arsti kutsele. Igapäevaelu oli äärmiselt intensiivne, töötasin keskmiselt 9-10 tundi päevas ning elu oli paljuski täis tööga seotud stressi ja perest eemalolekut. LAVis elatud viimase 4 aasta peamisteks märksõnadeks oleksid kindlasti tütre sünd, golf ja uue kodu rajamine Aafrikasse.
Elan nüüd Johannesburgi ja Pretoria vahel, mis endises geograafilises mõistes jääb Transvaali aladele. Praegu kuulub see Gautengi provintsi, kus on ligi 12 miljonit elanikku, mis sunnib väga kiiresti ümber hindama Eesti mastaabid. Aafrikasse kolides uurisid mõned tuttavad, millises muldonnis ma täpselt elama hakkan. LAVi elustiil on tegelikult veidi võrreldav USAga, kuid on palju odavam. Erinevuseks see, et turvalisuse kaalutlustel elatakse paljuski kinnisel aiaga piiratud territooriumil. Suur osa teenustest on üles ehitatud erakapitalile, nii meditsiin kui ka haridus. Seetõttu on ka nende teenuste kvaliteet kõrge, hind eurooplasele mõistlik, kuid kahjuks erahaiglad ja koolid pole paljudele kohalikele kättesaadavad.
Milline üldse näeb Vikerkaaremaa välja ja on see juba saanud Teie koduks?
Pärast 4 aastat siinset elu võib küll öelda, et Lõuna-Aafrika on meie kodu. Riik, mis on väliselt sarnane heaoluriigile ning milles head sissetulekut omades on võimalik elada kui heaoluühiskonnas, kuid samal ajal kogeda päevast päeva meeletutuid kontraste ja erinevateid pooltoone, röögatuid klassivahedesid, imeilusat loodust ning kogu selle kompoti sümbiootilist koostoimimist, see ei jäta mitte kedagi külmaks. Tegelikult on siin olemas kõik arenenud riikide hüved nagu suurepärane eratervishoiusüsteem, imeheas korras kiirteed, rohkelt kaubanduskeskusi, turvalised piirkonnad elamiseks, maalilised golfiväljakud, millele lisaks leiab metsikut puutumata loodust, kauneid liivarandu, põnevaid rahvusparke. Lõuna-Aafrika pole aga kaugeltki Aafrikale omaselt vaene, räpane ja ebastabiilse valitsusega nagu kiputakse tihti arvama. Kahjuks on LAV küll kuulus oma kõrgete kuritegevuse näitajate poolest. Suurlinnade ümber leiab siiski üpris ehmatavas olukorras linnaosi, kus majad meenutavad kanakuute, puudub korralik kanalisatsioon ja elekter on ettemaksuga.
Lõuna-Aafrika on riik, kus internet on aeglane ja kallis, e-mailidele vastatakse siis, kui heaks arvatakse, kus puudub sisuliselt ühistransport, kuid samas on olemas üliheas korras kiirteede võrgustik, maailmatasemel erameditsiin, palju rõõmsaid ja lahkeid inimesi. LAV on riik, kus toidupoodi minnes tuleb otsustada, millist liha 30 meetrise lihaleti äärest valida ja kus soovitus poe seinal ütleb, et keskmiselt arvesta 1,5 kg liha pereliikme kohta, kui õhtul grilli teete. Siinne elu on täis põnevaid väljakutseid ning lapsepõlvekogemused Nõukogude Eestis on nii mõnigi kord kasuks tulnud. Riigis, kus riiklikult tarnitav elekter aeg-ajalt kaob su kodunt teadmata ajaks, sest keegi on taas kaablivarguse toime pannud ja munitsipaalveetorustiku avarii remont võtab umbkaudu kolm päeva (õnneks on mõlemaid juhtunud vaid paar korda nelja aasta jooksul), hakkad paratamatult pideva tagala kindlustamise peale mõtlema. Gaasipriimus, päikesepatareid, generaator, puhta vee mahutid ja head sõbrad on need, mis nii mõnigi kord päeva päästnud. Tegelikult on see aga inimestevaheline hoolimine, mida siin enim naudin, aga ka rõõmu tundmist lihtsatest, eurooplase jaoks elementaarsetest asjadest, mis Eestis elades olid kogu aeg ümber ja olemas. Aafrika aeg on see, millega veel praegugi harjun! Everything happens, but when … God knows! Ühtki lubadust ei saa tõe pähe võtta enne, kui kellaaeg ja kuupäev paigas ja ka siis võib arvestada, et see on umbkaudne! Ainuke koht, kus asjad euroopalikult käivad, on kool. Meie vanema lapse jaoks oli tulek Merivälja koolist siinsesse Briti õppekavaga erakooli, kus klassikaaslasteks on kõikvõimalike rasside esindajad oma usu ja kultuuridega, äärmiselt kirgastav kogemus. Siin ei andestata ei sõnakuulmatust ega hilinemist, mis saavad kajastuse päevikus karistuste lahtris märkuse kujul. Kümme märkust tähendab peale tunde jäämist reedel, kakskümmend laupäeval ja nii edasi, kuni koolist väljaheitmiseni, kui 60 märkust täis kogunenud. Distsipliin on kõva, õpetajaid kuulatakse, kaasõpilasi austatakse, koolivägivalda peaaegu ei eksisteeri. Mobiiltelefonid ja muud tehnoloogiavidinad on algkoolis keelatud ja kuuluvad konfiskeerimisele. Tagasi saab nad ainult koos vanemaga järgi minnes ning päevikusse sigineb seejärel automaatselt 10 märkust. Õppetöö on hinnas ja koolipoolne tugi on igal pool tuntav. Siinne kool aga on andnud vanemale lapsele kindlasti suurepärase hariduse koos elus vajaminevate oskustega – meeskonnatöö, palju avalikku esinemist, erinevaid projekte ning ettevõtmisi, mis motiveerivad olema aktiivsed ja ettevõtlikud juba algklassidest alates.
Üht asja tahaskin veel nimetada ja nimelt seda, et ma pole end sellest riigis veel kordagi mitteoodatud immigrandina tundnud.
LAV on endine kurikuulus apartheidi maa. Kuidas on seal praegu läbisaamine eri rasside vahel?
See on hea küsimus, mis pani mind selle teema üle kohe järele mõtlema. Eks igas riigis ole oma rahvuslikud konfliktid, nii leidub neid ka siin ja mitte ainult rassilistel põhjustel, vaid ka brittide ja hollandlaste järeltulijate ehk afrikaanide vahel. Pean ütlema, et igapäevaselt tundub läbisaamine kõikide vahel üsna hea ning apartheidi teemadel naljalt ei räägita. Noorem põlvkond rassivahest väga välja ei tee, koolis ja lasteaias on kõik sõbrad, kuid vanemaealised kipuvad apartheidi aega vahel taga igatsema, kuid räägivad sellest vaid siis, kui oled nendega lähedasse vestlusse laskunud. Mulle assotseerub see mu vanaemaga, kes tollases Nõukogude Liidus alati Eesti aega taga igatses, kui ma veel laps olin.
Seadusega on tagatud rassidevaheline võrdsus, on olemas normid, mitu musta töötajat peab ettevõttes olema valge töötaja kohta ning rassiline diskrimineerimine on igas mõttes kuritegu ning see on skandaal, millesse ükski valge vabatahtlikult sattuda ei soovi. Seega hoitakse lihtsalt viisakalt distantsi. Mina oma valge nahavärvi tõttu pole küll kordagi ahistamist tundnud ja hirmu ma siin elades ka ei tunne.
Kas valgete seas on näha tendentsi sealt lahkuda?
Eks ole nii minejaid kui tulijaid, seda nii valgete kui mustade seas. See on umbes nii nagu Eestiski. Sellel teemal räägitakse, pigem on teemaks professionaalide immigratsioon nagu arstid, õed ja õpetajad, sest Lõuna-Aafrika haridus on lääneriikides nagu Inglismaa, Austraalia, USA ja Kanada väga kõrges hinnas, kuid massilist lahkumist küll ei ole nii nagu 1980ndatel naaberriigis Rodeesias ehk praeguses Zimbabwes toimus, kui mustad enamusvalitsuse moodustasid.
Kas põlisrahvas on mingil määral vaenulik? Lugesin kord sellest, kuidas aafriklased käivad vaatamas valgete maju, et milline juba endale välja valida?
Igapäevaelus ja linnas elades seda küll otseselt tunda ei ole. Keegi mind mu valge nahavärvi pärast avalikult a priori ei vihka. Võimalik, et see on piirkonniti erinev ja eks maal ole seda võib-olla rohkem, sest seal on enam ebavõrdsust farmerite ja tööliste vahel. Sellest küll räägitakse Facebook´is ja teistes vestluskeskkondades, kuid riiklikult pigem üritatakse Mandela ideid propageerida, kus vägivalda välditakse. Üldiselt imetlen ma kohalike sõbralikkust, abivalmidust ja head kasvatust. Euroopa inimesed on kordades individualistlikumad ja ükskõiksemad.
Mul on loomulikult kokkupuuteid põlisrahvaga ja need on enamasti positiivsed. LAVis elades on seda võimatu vältida. Mustanahalised on veidi aeglasemad ja teistsuguse mõttemaailma ja reageerimiskiirusega, kuid üldiselt rõõmsad ja abivalmid. Indialased on väga sõbralikud ja hoolivad, vahel jälle armastavad üksteist üle trumbata, hiinlased on siin hirmus töökad.
Kuidas elavad LAVi ühiskonnas Nelson Mandela ideed rasside võrdsusest?
Mandelaga seoses on kogu aeg olnud tunda tohutut isikukultust. Umbes nagu minu lapsepõlves räägiti Leninist. Riiklikult tähistatakse Mandela päeva. Lapsed laulavad Mandela-teemalisi laule. Kooli tuli viia pakike, kus sees seepi, hambapesutarbeid ja deodorant, lisaks natuke kommi või mänguasi, mis läks vähekindlustatud lastele riiklikus sõpruskoolis. Vaatasin just äsja ühel lennul Mandela filmi “Long walk to freedom”. Ta oli vaieldamatult isiksus, esimene mustanahaline, keda ka valged tõsiselt võtsid ja austasid, vähemalt näiliselt. Viia läbi selline ühiskondlik muutus kodusõda algatamata on ääretult suur tegu. Mandela matuste aeg assotseerus mulle lapsepõlves kogetud Breznevi matmine, kus raadiost tuli vaid leinamuusikat vaheldumisi vanade kõnedega. Leinaraamides pildid seisid kiirteeäärsetel reklaamtahvlitel, toidupoe ustel ja enamike ettevõtete reklaamides. Mandelast räägiti igas kanalis ning saates ja kui ei räägitud, jooksid telesaadete all tekstid tema tsitaatidega. Siiani reklaamib kohalik BMW esindus end Mandela tsitaadiga ning tänavakaubitsejad üritavad foori taga Mandela pilte maha parseldada. Ma usun, et need ideed elavad siiski veel kaua. Kohalike mustanahaliste jaoks oli ja on ta endiselt ikoon.
Lõuna-Aafrika on üks BRICSi riikidest ehk Euroopa Liidu ja USA kõrval enam arenevate riikide ühenduse liige. Mil määral on näha riigi arengut maailma mastaabis?
Lõuna-Aafrika roll maailma majanduses on suhteliselt stabiilne. Riigi asukoht Aafrika lõunatipus on teiste BRICSi riikidega võrreldes pisut marginaalne ja viitab Aafrika mandri üldisele marginaalsele positsioonile maailma majanduses. Vaatamata sellele on Lõuna-Aafrikal oluline roll rahutagamises ja regionaalses arengus. Lõuna-Aafrika on investeerinud doonorina teiste Aafrika riikide arengusse, panustades teede ja muu infrastruktuuri arengusse, ning on siiani ka suuresti saaja rollis, võttes vastu toetusi teistelt suurriikidelt. Lõuna-Aafrika on sillaks arenenud lääneriikide ja arengumaade vahel Aafrikas. Sõjaline ja poliitiline stabiilsus, maavarade rohkus, suhteliselt kõrge usaldusväärsus lääneriikide seas, tööjõu rohkus ning lääneriikidega võrreldes madalad tööjõukulud annavad riigile olulise potentsiaali edasiseks arenguks sealhulgas ka maailma mastaabis.
Kui suur on varanduslik ebavõrdsus riigis ja millised on arenguvõimalused?
Lõuna-aafriklaste varanduslikku ebavõrdsust loetakse maailmas üheks suuremaks ja olukord jääb selliseks veel ilmselt pikemaks ajaks. Lisaks on riik hädas tohutu korruptsiooniga, mis algab presidendist endast. Kui oma dokumente kohalikku terviseametisse registreerima läksin, teatas sealne ametnik, et nemad politsei poolt kinnitatud dokumente ei aktsepteeri, sest politsei võtab altkäemaksu.
Lugesin just üht ülevaadet kohalikust tervishoiusüsteemist, kus väideti, et 10% elanikkonnast teenib 85% kogu tulust. Seega on paljudele kvaliteetne kooliharidus ja tervishoid endiselt kättesaamatu, mis paratamatult omakorda forsseerib nii klasside kui ka rassidevahelist viha. Igasugune selleteemaline areng võtab ilmselt aastakümneid. Alustada tuleks koolihariduse võimaldamisest, esmatasandi arstiabi korraldamisest ning joogivee ja kanalisatsiooni ehitamisest vaesemates piirkondades. Sellealane areng on olemas ja jalgpalli MM pani kohalikke tugevalt pingutama, kuid arenguruumi on endiselt küllaga.
Üldistest arenguvõimalustest rääkides tuleks mainida, et arendada tuleks kõike, mis on seotud interneti ja e-teenustega. Asjaajamine riiklikes ametiasutustes on tohutult aeglane ja vaevarikas võrreldes Eestiga. Ühistransport on lapsekingades.
Et mitte lõpetada negatiivsel lainel, tuleks mainida, et siinne sõbralikkus, abivalmidus ja lähedastest hoolimine on selles riigis väga normaalne ja tavaline.
Jüri Kukk
Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!
