Ulvi Ingver-Kuklane esitles oktoobri alguses Võrumaa keskraamatukogus romaani “Idu”, mis tugineb mälestustele lapsepõlvest Võru linnas. Mullu sai Eesti esimene naiste meister golfis 60-aastaseks.
Ajendeid, miks sündis see romaan, on mitu.
Esiteks sain innustust EV100 üleskutsest talletada oma suguvõsa ajalugu. Vesteldes inimestega ja lugedes läbi sadu kirju, joonistus mu silme ette ühe tavalise Võrumaa perekonna erakordsete saatustega pildirida. See rida vääris jäädvustamist.
Teiseks oli mul juba aastaid meeles üks ajalehe artikkel minu isast, mille pealkiri kõlas „Talu nagu elav muuseum, peremehe elu nagu romaan”. Milline väljakutse! Nüüd tegingi teoks unistuse pühendada see romaan austuse ja tänuga oma isale.
Kolmandaks pole minu enda elugi olnud päris tavaline, seda on varjutanud tugevalt ema surm minu väga varajases lapsepõlves. Lisaks võiks olla lugejal huvitav saada teadmisi, kuidas Nõukogude Eestis 1960. ja 1970. aastatel toimus kommunistliku ideoloogia juurutamine koolinoorte hulgas ja millega selle aja noored tegelesid. Okupatsioonitingimustes kooliskäinutel peaks äratundmisrõõmu jätkuma.
Mis mind ennast kõige rohkem kõnetas?
Ma poleks iial osanud arvata, et juba üle-eelmisel sajandil sündinud inimesed, nagu näiteks minu vanaisa, oskasid nii hästi kirjutada. Vanaisa, isa ja tema vendade sajad kirjad vangilaagritest on kõik korralikult kaustadesse talletatud ning pisarad mu silmist jooksid juba ainuüksi pealkirja “Säilitada igavesti” lugedes. Mind võlus jäägitult esivanemate omavaheline harukordne ühtehoidmine, hoolivus ja armastus, mis aitasid neid läbi üliraskete ajalooliste katsumuste.
Mind võlus jäägitult esivanemate omavaheline harukordne ühtehoidmine, hoolivus ja armastus.
Mina ise olen oma suguvõsa tundnud hoopis teisest küljest, neis on loomulikku huumorimeelt, mis on mind saatnud kogu lapsepõlve. Kuigi minu esivanemad on läinud uitama taevastele radadele, on raamatu lehekülgedele jõudnud – mu hea mäluga vendade abil – hulk lõbusaid juhtumisi. Seepärast ei ole raamatu tegelased jäänud kinni ülekohtu- ja masendusevõrku; surmad ja ebaõiglus ei suutnud murda piirkonna ühte tugevamat perekonda. Sõdade ja riigikordade puretud traagikakangas on vürtsitatud aasimiste ja lõbusate seikadega läbi erinevate põlvkondade.
Romaan “Idu” on siiski ilukirjanduslik teos.
Päris faktitruu olukordade ja inimeste kirjeldus pakuks tõenäoliselt huvi vaid ajaloolastele ja oma perekonna liikmetele. Seepärast otsustasin kogutud materjali kujundada romaaniks, mis avaneb lugejale mitmekihilisena. Loodan, et minategelase eakaaslastel on raamatut lugedes võimalus kogeda äratundmisrõõmu, klassikaaslastel leida tegelasi toimetamas tuttavates situatsioonides ja tunda ära värvikamad õpetajad.
Ajajärgule iseloomulikult otsisid selle aja koolinoored tüütute kohustuslike kommunistlikust ideoloogiast läbiimbunud tegevuste kõrval põnevust muudest tegevustest, mida sai teha ilma pioneeriräti või komsomolipiletita. Käeoleva romaani peategelane on leidnud eneseteostusvõimaluse spordi näol. (Vahelepõikena tuleb mainida, et sport pole peategelast maha jätnud veel 60-aastasenagi ja rikastab tema elu sama värvikalt kui 40-50 aastat tagasi.) Kuna raamatu viimasel kolmandikul on peategelane jõudnud juba neiuikka, ei puudu teosest sellele vanusele omased hingepiinad ja armumised ning nii mõnelgi korral kõiguvad sõpruse ja (armu)kadeduse vaekausid kriipiva valuga.
Teos võiks sobida noortelegi.
Ehk on noorematel lugejatel põnev tõmmata paralleele praeguse ajajärguga, millega võrreldes tundub hulk sündmusi võõristavalt uskumatutena ning teine sama suur hulk siiraste ja ajatutena. Inimloomus oma tundmustega, mille hulka kuuluvad nii kadedus ja viha kui ka headus ja armastus, eksisteerib olenemata vanusest, asukohast või sajandist.
Inimloomus oma tundmustega eksisteerib olenemata vanusest, asukohast või sajandist.
Kuna romaan kujutab minategelase elu kolmeaastasest kuni täisealiseks saamiseni, olen püüdnud sündmusi ja tundeid kirjeldada alul üsna lapselikust vaatevinklist lähtudes, muutudes järk-järgult väljendusrikkamaks ja hingelisemaks. Usun, et tütarlapse sirgumist nooreks naiseks, pidevaid kõhklusi enese väärtustamisel ja esimesi armumisi võiks olla huvitav lugeda ka tänapäeva noortel.
Tegelikult oligi minu suurimaks sooviks ja eesmärgiks kogutud ajaloolise materjali kujundamisel romaaniks, et raamatu vastu tunneks huvi nooremadki inimesed, kes eakaaslaste tegemistele ja ajatutele hingepiinadele kaasa elades saaks samal ajal teadmisi meie rahva ajaloost.
Miks on pealkirjaks “Idu”.
Sest idu on väga jõuline sümbol, mis tähendab uut algust, elu jätkumist. Käesolevas teoses sobib see sümbol hästi iseloomustama mõlemaid paralleelselt kulgevaid sündmusteahelaid. Minategelane on alles oma elutee alguses, trügides sarnaselt tärkavale idule jõuliselt valguse poole; seevastu tema vanemate põlvkond pidi andma vastuse, kellele muutunud kasvutingimustes jäeti eluruumi ehk kellele neist anti võimalus uueks alguseks.
Idu on väga jõuline sümbol, mis tähendab uut algust, elu jätkumist.
Muu hulgas sobis sümbol idu teose pealkirjaks peategelase isa suure kiindumuse tõttu aiandusse, eriti iluaiandusse.
Vastakal kombel kasutatakse sõna „idu” tihti ka millegi inetu ja vastiku sünonüümina. Seepärast tundus mulle tõsielu peegeldavale romaanile, kus on kujutatud erinevaid inimkaraktereid, raske paljutähenduslikumat pealkirja anda.
Tekst: ajakiri Golf, Ulvi Ingver-Kuklane
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
