Jaan Martinson on Eesti golfi raudvara. Eesti golfi raud-2. Võiks kujutleda, et kui ta 20. oktoobril 1960 sündis, siis golfikepp käes.
Jaani naisel olevat kodus kerge: Jaan lesib suurema osa ajast kõhuli voodil ja loeb raamatut või siis on tal kõhu peal arvuti, millest vaatab pesapalli või ameerika jalgpalli. Jaan ei pea end tehniliseks mängijaks. Talle meeldib, et golfiväljak on tegelikult väga väike – seda mängitakse kõrvade vahel. Meeldib golfi juures muidugi ka see, et saab looduses jalutada.
Martinson on osalenud kaheksa olümpiaraamatu kirjutamises. Väikse Martinsoni lemmik omal ajal oli Heino Sisaski, Erlend Teemäe ja Olev Türni „Mexico 1968”, aga Jaan luges kõiki spordiraamatuid ja mitu korda, sest sel ajal polnud spordikirjandust nii massiliselt kui praegu. Päästjaks osutus Spordileht, kus ilmus alati järjejutte, mis said välja lõigatud. Kanada legendaarse väravavahi Ken Drydeni elulugu on Martinsonil siiamaani alles kuskil kaugel pööningul.
1981–83 töötas Martinson spordimetoodikuna, 1983–87 kehalise kasvatuse õpetajana, 1987–93 pesapallitreenerina. 1989. aastal õnnestus tal minna Ameerika Ühendriikides ühte pesapallilaagrisse vaatama, kuidas treeningud käivad. Sealsed treenerid olid suured golfifännid ja võtsid ka Martinsoni mängima. „Kui oled pesapalliga tegelenud ja tennist mänginud, siis pallile pihtasaamine pole üldse keeruline. Ameerikas on ka rahvaväljakud, kus ei pea olema mänguõigust,” selgitab Martinson seda, kuidas golf ta ära võlus.
„Golf on odav, kui mängid tihedalt. Päevane mänguõigus on meil tõesti alla 100 euro, kui harva käia, kui on aga aastane õigus ja käid iga päev, siis kindlasti pole, sest varustuse ostad ju mitmeks heaks aastaks,” jätkab ta. „Paneme siia kõrvale näiteks jäähoki, kus pead jäähallis võistkonnaga maksu maksma ja hokivarustuse ostma.”
Kui Niitväljal väljak valmis sai, korraldati 1994. aastal ajakirjanikele kursused. „Minu loomuga kuidagi sobis see mäng. Sain kohe tõsist mängu mängima hakata,” meenutab Martinson. Kui paluda nimetada Eesti parim 5-löögine rada, ütleb ta ka kohe Niitvälja 4. raja, sest seal oli alati hea võimalus birdie’t teha ja teinekord ka eagle’it, kui puhus taganttuul.
Eesti meistri tiitel tuli 1996. aastal. Martinson mäletab, et tuli üsna lihtsalt, sest oli kuni viis mängijat, kes võisid võita. Väliseestlasi mängima ei tulnud. Martinson läks viimasele päeval Valdek Apivalaga. Jaan tegi kahel rajal väga head löögid ja Valdek eksis. „Ütleme nii, et ma sain mõneti kingituseks selle meistritiitli. Ma ei saa öelda, et Valdek oli minust parem, aga ta mängis ka väga hästi,” tunnistab Martinson.
Martinson alustas Wilsoni keppidega ja läks seejärel MacGregori peale, mis kuidagi väga hästi sobis. „Helikassetitehasesse oli ehitatud esimene sisehall ja sinna toodi siis varustust ka. Seal oli korralik golfipood ja võimalus keppe testida. Nädal aega tegin selle kallal kõvasti tööd ja valisin parimad kepid välja,” räägib Martinson. MacGregoriga on ta kõik oma medalid võitnud. Siis läks Martinson Titleisti peale üle.
Martinson hakkas käima EM-idel, esmakordselt 1999. aastal Itaalias Monticello klubis. Koondisse kuulusid veel Apivala, Raimond Palk, Marko Palm, Enrico Villo ja kaptenina Mait Schmidt.
„Eks ta ole selline tore üritus, kus saad näha väga ilusat golfi, aga ise ei mängi nii hästi. Väga huvitav oli vaadata, kui läksid range’ile ja jälgisid, kuidas tulevased ässad löövad ja kuidas nad valmistuvad. Äge oli ka see, et sai mängida tõesti professionaalset golfimängu: kõik oli ette-taha ära tehtud, range’idel ideaalsed pallid, väljak briljantselt ettevalmistatud. MM-il olid caddy’d ka, EM-il polnud, aga sai tunda, millist elu elavad profid,” lausub Martinson.
Golfi näitas omal ajal Eurosport, aga Martinson pole eriline telekavaataja ja kui ikka pühendad golfile iga päev hea jagu tunde, alguses kuni viis tundi päevas, ja siis peab veel tööl käima ja perega tegelema, siis napibki aega. Praegu on probleem see, et pole enam golfikanalit. Kui oli Viasat Golf, siis Martinson vaatas õhtuti küll. Nüüd vaatab ta suurturniiride kahte viimast päeva. „Tuleb leida võimalus striimida,” sõnab ta.
1993. aastal asus Martinson kirjutama Päevalehte, kuhu tõi oma huvi Ameerika spordialade vastu. Kesktelevisoon näitas ühtlasi profiliigade mänge ja publikuhuvi oli selle vastu ääretult suur. Martinson ja Gunnar Press said erilised rohelised lisaküljed. „Eesti on ju korvpallimaa, eurokorvpalli siis meil aga veel polnud säärasel tasemel,” selgitab Martinson. Kui mõni päev jäid NBA või NHL-i tulemused lehte panemata ruumipuudusel või keegi unustas, tulid kohe kurjad kõned ja pidi takkajärgi paar päeva hiljem panema, sest inimesed täitsid selle põhjal turniiritabeleid.
Martinson toimetas ajakirju Eesti Golfikiri ja Golf. Aasta oli 1996, kui praegune Ekspress Grupp pakkus välja sellise võimaluse. Golfi tegi Martinson aastajagu. Ajakirjal läks päris kenasti, aga paraku vajas Õhtuleht sporditoimetuse juhatajat ja selleks võeti Martinson. „Golfikiri polnud eriti tõsine väljaanne. Põlveotsas tegime,” meenutab Martinson.
Kui oli vaja välja anda eestikeelsed golfireeglid, istusid mängijad mitu head päeva keelerahvaga koos ega leidnudki paljudele sõnadele häid vasteid. „Golfikeel peaks olema ikka rahvusvaheline, sest nii on mujal ka. Soomes ju ka on, kuigi nemad on asju veidi soomendanud. Isegi keeleinimesed olid nõus, et kirjutame „griin” ja „raff”. Fairway’st sai hiljem „edenemisala”. Caddy on ikka caddy,” arvab Martinson.
Golf ja huumor käivad kokku, leiab Martinson, kes oma lugudes üritab alati kirjutada huumoriga. „Igal amatööril juhtub mänguringi jooksul midagi naljakat ja ka kurbnaljakat teinekord, kui pall ei lähe auku või puude vahel põrkab. Asju peaks võtma läbi huumori. Kõige hullem ongi, kui amatöörid hakkavad seda mängu liiga tõsiselt võtma. Omal ajal kirjutasin palju väljavõtteid raamatust „The Golf Hall of Shame”,” lausub Martinson. See on raamat, kus on sellised lood nagu „Kuidas Palmer viimasel rajal 12 lõi” või „Kuidas Stewart aluspükstest ilma jäi”.
Martinson neelab keskmiselt kolm raamatut nädalas ja peab Eesti Päevalehes juba aastaid raamatublogi, kui ta aga maailma golfikirjandust loeb, siis autoritele tähelepanu ei pööra. „Mul on võimalus saada kõikide golfiajakirjade pdf-versioone, aga kuna viimasel ajal ise mängin vähe, siis loen ka vähem,” põhjendab ta. Varem luges ta tihedamini, sest klubid tellisid Golf Digesti ja teisi ajakirju. Siis luges ta otsast otsani.
Martinson arvab, et Eesti golfirahvas loeb golfi kohta, aga rahvusvahelisi ajakirju. „Välismaal, näiteks Venemaal ilmuvad ju Ameerika ajakirjade omakeelsed variandid. Ajakirjade ilmumine hakkab Eestis vähenema. Korralikul golfi netiportaalil oleks ehk rohkem lugejaid. Soccernet on väga populaarne ja teised jalgpalliküljed veel, ilmub aga ainult üks jalgpalliajakiri,” toob ta näite.
Kui Mart Stöör Golfi toimetajaks tuli, oli Martinson juba läinud, aga nii kaua, kui see ajakiri veel oli, püüdis ta iga kord 8-12 külge täita, kuna seda oli väga hea teha ja see on asi, mida Martinson tunneb. „Ajakirja on alati mõnus kirjutada. See pole piiratud mahu poolest,” teatab ta.
Päevalehe sugulane Delfi, kuhu Martinson ka usinalt kirjutab, pole ammu kirjutanud golfist. Peamine põhjus on lugejahuvi puudumine. Portaalid võtavad asju väga pragmaatiliselt. „Me ju näeme ära, milliseid uudiseid loetakse. See on ka põhjus, miks me Eesti golfi oma portaali liiga palju ei pane. Kui uudisel on alla 1000 lugeja, siis võiks selle asemel teha olulisema või parema uudise, mis toob 50 000 lugejat,” selgitab Martinson.
„Teine probleem on see, mis Niitväljale omal ajal tuska tegi: meie tavaajakirjanikud ei tea ikka golfist suurt midagi. Ei terminoloogiat ega miskit. Sellepärast Niitvälja tegi ajakirjanikele 1990. aastatel tasuta Green Cardi kursusi. Pahv pole kunagi mängimas käinud, aga Green Card on tal olemas,” lisab Martinson.
Peep Pahvi ja Tarmo Pajuga teeb Martinson podcast’i „Mehed ei nuta”. Paju kommenteerib televisioonis golfi Eesti meistrivõistlusi. „Ta on aastaid telekas töötanud korvpallikommentaatorina. Neid mehi, kes võiks Eestis korralikult golfi kommenteerida, on vähe. Võib-olla ongi Tarmo nr 1, sest mina võin küll golfi tunda, aga ma ei tunne seda reporteritööd,” kiidab Martinson kolleegi.
Kui palju igavam on koroonaajal publikuta sporti vaadata?
„Hääleefektid on puudu, kui mängija teeb väga hea löögi. Eks golf on ju vaikne mäng ja paljude mängijate jaoks ongi parem, et publikut pole. Mäletan ka ise, kui esimesi kordi suure publiku ees mängisin, EM-il näiteks. Siis võttis ikka põlved värisema küll, kui sul tiialal paarsada inimest vaatab. Kui vaatan ameerika jalgpalli, siis ega ei näegi tribüüne.”
Ajakiri Golf pani Kaja Kallase kaanele, kui Reformi raudne esileedi valimised võitis. Martinsoni sõnul võiks golf olla populaarsem mõneti küll, kui peaminister golfi mängiks. „Tiit Vähi mängis. Aga siis ta polnud enam peaminister. Praegune on korvpallimees. Praktiliselt kõik Ameerika presidendid on mänginud, aga neil on vist isegi Valge Maja juures harjutusväljak ja griin,” teab ta. „Kui Eestis oli ainult üks väljak, räägiti meedias golfis oluliselt rohkem. Golfiliit peaks seda mõtlema, kuidas golfi popimaks muuta.”
Eesti noorte läbilöögis Martinson kahtleb, sest keeruline on jõuda tippu, isegi European või Asian Tourile. Paar aastat tagasi tegi Martinson statistikat ja vaatas, kuidas on läinud „sotsriikidel”. „Pilt oli masendav. Soomel läks umbes 80 aastat enne, kui nad said esimese mängija European Tourile. Eestis peaks selle jaoks olema erakordne talent, aga seda ei juhtu ilmselt niipea,” on ta skeptiline.
Aga golfi tasub mängida, kui vähegi aega on, sest golf teeb kindlasti igaühest parema inimese, usub Martinson. Tema abikaasa ongi võrrelnud: Jaan enne golfiga tegelema hakkamist ja pärast. Enne oli Martinson võib-olla selline ärritunud, aga golf õpetas, kuidas sundida end igas olukorras rahulikuks, sest kui väljakul närvi lähed, on ainuke tulemus kehvad löögid.
Martinson mängis viimati paar aastat tagasi. Esiteks ei leia selles vanuses enam aega, aga kui oled kunagi mänginud head golfi – händikäp 3, ringid 72-75 nii valgetelt kui kollastelt tiidelt -, siis ajab närvi, kui hakkad mängima 80+… Kaks korda pidi Martinson lõikusel käima ja kaks suve läksid nässu. Kui ta proovis uuesti tagasi tulla, siis mäng enam nii hästi ei õnnestunud.
Jaan lõpetas võistlusgolfiga 2003. aastal, ajakirjanduses on aga plaan üle lüüa Saaremaa ajakirjanik Jaan Tasa, kes läks äsja pensionile 90-aastaselt. Ajakirjandus kirjutas sellest 20. oktoobril 2020, Martinsoni sünnipäeval. Numbrid jõudsid jälle kohakuti.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2020 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
