Paljudes varasemates lehelugudes Eesti esimese naisgolfari austavat tiitlit kandnud Ulvi Ingver võtab mind vastu oma imeilusa kodu aias, kus lapselaps kihutab miniautoga, perenaist ootab käru mullahunnikuga, lilled õitsevad ja kirsipuud punetavad marjadest. Justkui üks tavaline pildike koduõuest? Peaaegu, aga kui tuppa astun, näen, et pole siin tavalist midagi. Ulvi karikad ja medalid ei taha kuidagi ühte suurde kappi ära mahtuda.
„Olen neid jah teistesse tubadesse ka juba jaotanud,” tõdes perenaine tagasihoidlikult ja näitas oma esimest ja seejuures kõige armsamat autasu, mille panid välja väliseestlased: klaaspudelit, mille seest särab vastu golfikott.
Aasta oli 1991, kui kolm sõpra, Villu Ingver, Mati Rüütel ja Aleksander Muhu, mõtisklesid, mis võiks olla nende äriidee. Teisiti ju ei saanudki, sest kõik ärksad inimesed tulid välja eriliste mõtetega. Seltskond haaras kaasa veel kaks osalist ja otsustas: teeme golfiväljaku. Mõeldud, tehtud!
„Alguses oli vaid suur tahtmine, sest ega me golfist midagi teadnud. Me ei olnud mängu isegi näinud,” meenutas Ulvi Ingver. „Igasugu naljakaid lugusid juhtus. Kuna projekteerija oli rootslane, võtsime temaga suhtlemiseks tõlgi. Aga kujutad sa ette panna Eesti inimene golfi tõlkima… igatahes oli palju juttu vigastest inimestest. Mõtlesime, et saame aru küll, et puudega inimesed mängivad golfi, aga miks seda kogu aeg rõhutada. Alles aasta hiljem taipasin, et tõenäoliselt räägiti handicap’ist,” naeris Ulvi. „Või see, kui meile kingiti griiniklahvid ja märgid, aga me ei saanud aru, mis need on. Esmalt tundus, et ilusas karbis on lipsunõel ja mansetinööbid, aga kuna neid kinnitada ei saanud, jätsime karbi kappi seisma.”
Oma esimest golfiringi mäletab Ulvi hästi. „Õpetajat mul ei olnud, sest keegi ju ei osanud õpetada. Küll aga ütlen suure-suure tänu neile väliseestlastele, kes tulid meile appi nii jõu kui ka nõuga. Nende valvsa pilgu all tegin oma esimesed löögid: nad näitasid, kuidas keppi käes hoida, tõid mulle oma vana, 20 aastat vana varustuse. Minu puukepid olidki puust, nendega mängisin kolmneli aastat, tulin ka Eesti meistriks. Ma ei tea, kas keegi teine on mänginud päris puust keppidega,” rääkis Ulvi, lisades, et esimese ringi mängis ta siis, kui Niitväljal oli veel üheksa rada. „Aga see oli nii pikk, et ma jätsin seitsmenda ja kaheksanda raja vahele, ma lihtsalt ei jõudnud. Keskmiselt tegin rajal 20 lööki,” tunnistas hiljem Eesti meistrivõistlustelt kaheksa medalit võitnud daam.
Ometi mõistab Ulvi Ingver ka neid naisi, kes esimesel aastal golfist mingit mõnu ei tunne. „Minu soovitus naistele ongi üks aasta ära kannatada, sest alguses ei lähe hästi. Naised ei ole järjekindad, nad löövad kergemini käega, kuid kui on algusest peale teada, et aasta tuleb vastu pidada, küll läheb lihtsamaks, suudavad nad järgmisel suvel juba vastavalt oma tasemele ka mängu nautida,” soovitas ta.
Alguses käis Ulvi väljakul vähe, sest ta ei olnud üldse kindel, kas temast saab harrastaja või lööb ta kaasa vaid väljaku arendamisel ja klubi moodustamisel.
„Käisin nädalas korra, vahel kord kahe nädala jooksul, sest lapsed olid ka väiksemad. Golf võtab aega, aga kui see muutus aasta jooksul vajaduseks, hakkasin nädalas kaks korda mängima,” lausus naine, kes töötas golfivälisel ajal aastaid Tallinna linnaplaneerimise ametis.
Oma pojad Priidu ja Kaupo tegi ta alaga sõbraks. „Vanem poeg Priit oli huvitatud ja haakus kiiresti, juunioride tasemel arenes ta kiiresti. Teisele pojale ala huvi ei pakkunud ja ega me sundinud ka. Kuid ta käis just oma ettevõttega Soomes kolleegidega sõpruskohtumist pidamas. Seega ta mängib ära, suhtlustasandil on oskus varnast võtta,” lausus Ulvi, kinnitades, et golfist saab kujundada imelise perega koosveetmise aja.
Aga seda muidugi juhul, kui väljakul on nii mees, naine kui ka lapsed. „Kui üks mängib, on targem tööpäeva õhtuti oma ringid ära teha,” soovitas naine, kes seni ainsana teinud kaasa kõigil 19 korda peetud Niitvälja karikavõistlustel.
Löönud kaks hole in one’i
Kui Eesti profimängijad, õde-venda Mari ja Mark Suursalu ei ole seni kõigi golfarite unistustelööki ehk hole in one’i löönud, siis Ulvi Ingveril on neid kirjas koguni kaks.
„Emotsioon on ikka väga hea,” mäletas Ulvi veidi uneleval hääle. „Esimese lõin jaanipäeva võistlusel Niitvälja 11 rajal, mis läheb mäest üles, nii et ma ei näinud, kuhu pall veeres. Sain aru, et see liikus lipu suunas ja kuna lipu lähedal palli polnud, läksin auku vaatama ja seal ta oligi. Teise lõin eelmisel aastal 13 rajal. Löök oli suhteliselt vildakas, kuid nägin, kuidas pall keeras ja keeras ja vupsaski auku. Tunne on tõesti võimas, sest hole in one on iga mängija unistus,” meenutas Ulvi, kes loomulikult ei pääsenud ka tähistamisest ehk teistele šampanja väljategemisest.
„Jaanipäeva võistluse järel toimub meil mängijate ja nende peredega jaanipidu, nii et inimesi, kellele välja teha, oli ligemale paarsada. Õnneks oli Tiit Kuuli nädal varem hole in onei löönud ja tal oli tähistamata, nii et saime jõud ühildada,” naeris Ulvi, kes on oma suurepäraste saavutuste kõrval näinud veel teistki haruldast pilti. „Üks mees lõi palli täpselt teise mehe taskusse. Seda ikka näeb, et pall põrkab vastu teist inimest, kuid tasku juhtum on eriline,” tõdes ta.
Paarkümmend aastat golfiväljakul ja sajad karikad kapis, kuid ometi ei hinda Ulvi sugugi kõige eredamalt neid autasusid või medaleid.
„Olen aastate jooksul õppinud tundma väga huvitavaid inimesi ja kogunud väärtuslikke ja emotsionaalseid kohtumisi. Alguses on loomulik hasart ja soov hästi mängida, kuid hiljem muutub oluliseks inimene, kellega sa väljakul oled. Nagu öeldakse: noored silmad näevad teravamalt, aga vanad sügavamalt,” jagas omi mõtteid Ulvi, kes on golfi mänginud ka Rootsi printsessiga.
„Nüüd sa küsid, et kummaga neist, aga hoopis kuninga kõige vanema õe Brigittaga. Mängisime Floridas, kus olin tema märkija. Samuti sattusime koos õhtusöögilauda. See on eredam näide, kuidas golf võib kokku viia tavalise Eesti naise ja kuningliku kõrguse,” tõi Ulvi näite. „Või siis teine juhtum, kui olime võistlustel Cognaci piirkonnas ja kuulus konjakitootja mister Camus kutsus meid oma koju, kus ta meid veel naljaga pooleks rüütliks lõi.”
Stiilivõistluse idee Rootsist
Inimesed, keda Ulvi nimetab huvitavateks, on temaga paljuski kaasa läinud ja golfimängu selgeks õppinud. Ometi on Ulvi ainuke, kes päris esimesest naiste seltskonnast mängule truuks jäänud. „Kohe järgmised alustajad Virge Schmidt, Kadri Apivala, Rita Rätsep ja Tiina Kuuli on alles, kuid jah, meie… üks naine, tõsi küll, abiellus Hawaiile, usun, et tema ikka mängib,” naeris Ulvi.
Päris alguses oli südikaid naisi kümmekond. „Peamiselt Niitvälja rajajate naised, tütred ja paar inimest, kes võeti tööle. Naiste klubi oli eraldi, käisime külas Soomes ja Rootsis, need, kes alustasid, tegid kõik kaasa,” meenutas Ulvi. Praegu on golfi mängivate naiste nimekiri märksa pikem, kuid aktiivseid on jätkuvalt sama palju kui kaks kümnendit tagasi. „Pidasime koosolekud, rotatsiooni korras olid kõik presidendid, leidsime sõprusklubisid, mõtlesime välja võistlussarju, millest mitmed võtsid hiljem üle ka mehed,” tutvustas Ulvi tolleaegseid tegevusi.
Esimesteks turniirideks käis Ulvi koos hea sõbranna Virge Schmidtiga Soomest ja Rootsist teadmisi ammutamas.
„Nägime, kuidas võistlusi tehti, ja mõtlesime ise midagi juurde. Rootsist saime stiilivõistluse mõtte. Vahepeal oli rohkem meeleolukaid võistlusi, näiteks loosisime partnereid, korraldasime helenduvate pallidega öögolfi, samuti „Ära karda võistelda” algajatele, kellel on raske alustada, kuid kui nad on edasijõudnuga paaris ja näevad, et ka paarilised ei näita imemängu, vaid löövad metsa ja vette, on palju lihtsam,” sõnas Ulvi.
Rootsist alguse saanud stiilivõistlus on senini elus ja meedias ka päris palju kajastatud, sest kauneid kübarate ja pikkade kleitidega daame ei kohta golfiväljakul iga päev. „Alguses oli väga põnev, laenasime teatritest kleite. Hästi ilus ongi turniir ajaloolises võtmes. Aga pikapeale sai ring täis, püüdsime stiilina välja mängida eri värve ja stiile, kuid see ei toiminud nii hästi. Eelmisel aastal mängisime Eesti rahvariietes, tänavu, paari aasta järel oli taas ajalooline teema, sest peale on kasvanud uusi naisi, kellele see on jälle uus ja huvitav,” rääkis Ulvi.
Mänginud sajal välisväljakul
Ulvi Ingver on alati sportlik olnud, Võru maakonna piigana oli ta kõva käsi mitmevõistluses, muuhulgas tuli ta Eesti Põllumajandusülikooli meistriks ning osales Eesti esivõistlustel. Kui kergejõustiklased on vahel kimpus vigastustega, siis golfis midagi sellist meenutada ei ole.
„Selg jääb haigeks maad kaevates,” naeris Ulvi. „Ükskord väänasin jala välja ja ei saanud Eesti ja Läti maavõistlusel mängida, kuid tegelikult ei tasu golfi karta – see on justkui võimlemine, mis teeb head meie inimeste nõrkadele kohtadele ehk siis kaelale, õlale ja seljale,” sõnas Ulvi, kes talvel, kui golfi mängida ei saa, käib ujumas või vesiaeroobikas.
Golfis Ulvil lemmiklööki ei ole. „Golf on selline kummaline mäng, mille peale ei saa kunagi kindel olla. See ei ole rongisõidu plaan. Ühel aastal sobivad avalöögid, järgmisel putt, kolmandal ei tule midagi välja ja neljandal klapib kõik. Ma ei tea kunagi, mis tulemusega väljakult naasen. Võin vabalt mängida 81 lööki ja homme 101 lööki. Aga sellepärast ongi huvitav – kui ma tean ette, et tuleb 85 lööki, poleks see ju üldse põnev,” rääkis säravate silmadega Ulvi, kes on mänginud mitmekümne riigi umbes sajal väljakul.
„Aga ka väljakuid ma ei kogu, sealtki pole meeles tulemused, vaid emotsioonid. Mäletan, kuidas mängisin sõbranna Virgega PGA turniiri väljakul Floridas ja Virge puhkes äkki nutma. Küsisin, et mis sul viga on? Siin on nii ilus, lausus Virge. Vot selliseid emotsioonid on mulle tähtsad,” tõdes Ulvi, kes kodustest väljakutest hindab loomulikult väga kõrgelt Niitvälja oma. Ja mitte vaid sellepärast, et Niitvälja on kui oma laps – seal on ka piisavalt raske ja huvitav, griinid on head, metsaalused on puhtad, väljak on korras.
Lemmikpaika võtab Ulvi ka sel suvel sõidu ette vähemalt kaks korda nädalas, sest arm, mis juba 20 aastat lõõmanud, ei kavatsegi kustuda.
Golfiga alustamine on kallis
Eestis on pikalt vaieldud, kas golf on elitaarne ala või mitte. Ulvi Ingveril on selle kohta selge arvamus. „Golf on lallis ala. Ja just alustamine, sest läbima peab kursused, lisaks tuleb osta varustus ja mänguõigus. Kuid on ka odavamaid võimalusi. Näiteks ei pea esimene varustus sugugi uus olema, paariks aastaks kõlbab väga hästi kellegi vana, samuti saab mänguõigust rentida. Küll aga on eluaegne mänguõigus kallis, selle omandamine ei vasta Eesti inimese tavatasemele. Mujal on golf keskklassile taskukohane, meie häda ongi selles, et keskklass on nii õhuke,” kinnitas Ulvi.
Kui enne majandussurutist leidsid inimesed tee edukate inimeste kuvandiga ala juurde, siis paaril viimasel aastal on golfimängijaid vähemaks jäänud.
„Golfi kandepinna küsimust ei saa pidada vaid alaliidu tegemata tööks. Kui perekonnal on valida kodu, toidu, õpingute või golfi vahel, siis loomulikult ei vali keegi viimast. Meie üldine elatustase ei ole selline, mis lubaks golfi vabalt harrastada,” tõdes Ulvi, kes aga soovitab kõigil vanematel viia oma võsukesed treeningule, sest lastele on alustamine tehtud soodsaks ja mugavaks. „Lastel tuleb kõik nii kergelt, nii et kui vanemad saaks kuidagi ära rääkida, oleks see lapse tulevikule mõeldes ikka väga hea mõte,” naeris Ulvi. Ja kellest siis veel, kui mitte lastest ei võiks kasvada kunagi ka mõni maailmanimi. Kerge see muidugi ei ole, sest kui isegi talent sünnib, on tema ümber vaja professionaalset tiimi, mida Eestil pakkuda ei ole. Meie golfitraditsioon ulatub ju vaid 20 aasta taha.
Tekst: Kristi Vahemaa (Eesti Päevaleht)
Fotod: Mati Hiis ja Mats Soomre (www.soomre.com)
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
