Tommy Bolt harjutas kord Ben Hoganiga ja inimesed plaksutasid, kui Hogan lõpetas. Bolt vaatas ringi ja märkas, et pooled neist olid mängijad. Hogan läks ajalukku 1953. aastaga, kui ta võitis kolm suurturniiri. Nelja polnud võimalust võita, sest kaks toimusid samal ajal. Asja tegi erilisemaks see, et 1949. aastal oli ta sattunud autoõnnetusse ja arstid ütlesid, et tõenäoliselt ei kõnni ta kunagi.
1946. aasta PGA Championshipil alistas Hogan 10&9 Jimmy Demareti. Reporter küsis, millal oli võitja selge. „Siis, kui Ben kohale ilmus,” vastas Demaret.
Hogani lemmikväljak oli Seminole. Kord mängis ta klubi presidendi Chris Dunphyga ja märkis, et griinid on tavapärasest aeglasemad. „Kui sul ei võtaks puttamine nii palju aega, poleks rohul võimalust nii pikaks kasvada,” ütles Dunphy.
1950. aasta US Open peeti Merionil, mis sobis ideaalselt Hogani oskustega, kuid isegi suurimad austajad ei uskunud, et ta suudab kildudeks jalgadega läbida neli ringi künklikul väljakul. Lisaks tuli lõpupäeval mängida 36 rada. Hogan mängis avapäeval +2 ja ligunes seejärel öösel mitu tundi vannis paistetuse vähendamiseks. Viimase ringi 12. rajal tabasid teda jalakrambid. Võistlus lõppes kolme võistleja viigiga ja Hogan võitis järgmisel päeval lisaringil.
1967. aasta Ryder Cupil oli Hogan USA kapten. Ta otsustas, et ameeriklased mängivad brittide väikse palliga. Mängijad suhtusid sellesse skeptiliselt, eriti Arnold Palmer, selle aja kuulsaim mängija. „Ben, on see tõsi?” küsis Palmer treeningul. „Nii ma ütlesin,” kostis Hogan. „On sul neid palle rohkem?” uuris Palmer. „Milleks? Sind pole veel meeskonda valitud,” vastas Hogan.
Hogan oli golfist kolm aastat puhanud, kui ta 1970. aastal tuurile naases. Põlv laseb lõpuks mängida jälle 72 rada, tundis Hogan. Ta lonkas endiselt, ent nüüd oli tema kõnnak aeglasem ja ka valusam vaadata. Ta oli 57 aastat vana ja tema juuksed hallid. Aasta varem küsis keegi, kas ta kavatseb veel kunagi mängida, isegi kui mitte nii tõsiselt. „Ma mängin alati tõsiselt,” vastas Hogan silmade välkudes.
Golfi oli Hogan telekast vaadanud vahepeal kogu aeg. Kui ta Houstonis tuurile naases, vaatasid staarid teda. „Legend, legend,” pomises värisev Hale Irwin. Hogan tõmbas riietusruumis golfikingad jalga, aga see oli ka kogu semutsemine teistega. Kui teised tegid sooja peaväljakul, harjutas Hogan Jackrabbitil. Ei läinud kaua, kui Hogan teatas, mis teda vaevab – soengud olid muutunud sellest peale, kui ta viimati tuuril mängis. „Mõnel neist tundub lüües tasakaalu nappivat. Liiga palju juukseid,” arvas Hogan.
Hogan oli need kolm aastat veetnud Texases. Sealt oli ta pärit ja seal asub tema firma. 1953. aastal loodud ettevõte on omanikku vahetanud lugematu arv kordi. Viimati tõusti tuhast 2014. aastal Ben Hogan Golf Equipment Companyna, kuid 2017. aasta algul kuulutati välja pankrot. Siis teatas ettevõte, et hakkab müüma kaupa ainult netis ja 1200-dollarise rauakomplekti hind langes 770 dollarile. Koroona golfibuum tabas ettevõtet aga nii ootamatult, et oli raskusi nõudluse täitmisega.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2021 numbris.
Ajakiri Golf on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
