Esimesed naised, kes väljakute kujundmisega tõsiselt tegelesid, olid britt Molly Gourley ja ameeriklanna Marion Hollins, kes veenas Alister MacKenziet, et Cypress Pointi 16. rada on läbitav kolme, mitte nelja löögiga. Sellest on möödas ligi sada aastat. Nimega naisi, keda saab peakujundajateks nimetada, on ainult üks: Annika Sörenstam. Parim võimalus naiste jaoks kujundajaks saada on mängijatel. Teistel on keerulisem. Hoonearhitektuuris olid 2018. aastal 28% arhitektidest naised, golfiarhitektuur on kitsam.
„Ameerikas on mees- ja naisgolfarite suhe 80/20, nii et järelikult on see sarnane ka golfiarhitektuuris,” ütleb Golf Course Architecture’ile Jan Bel Jan, kes 2019. aastal valiti Ameerika Golfiarhitektide Seltsi (ASGCA) teiseks naispresidendiks. „Naised ei teagi, et selline amet naiste jaoks eksisteerib.” Golfiarhitekt pole lihtsalt amet, vaid elustiil. Golfiarhitekt võib kodust ära olla kuus kuud järjest. Paljusid naisi selline perspektiiv ei meelita. Pereidülli see ei soodusta. Üks LPGA mängija avaldas kord soovi Bel Janilt ametit õppida. Pane saapad jalga, ütles Bel Jan. Kui mängija oli neli tundi tolmus mütanud, otsustas ta, et see pole tema jaoks.
Golfiarhitektuur on kallis valdkond ja kui naisi palgataksegi, makstakse neile vähem kui meestele. Parim aeg golfiarhitektuuri sisenemiseks oli 1990. aastatel. Pärast seda hakati vähem väljakuid ehitama. Napib ka vastavat haridust. Šotimaal võis 2004. aastal läbida aastase kursuse, kuid Ameerikas erialaprogrammid puudusid. Parim viis tööle saada oli praktikandikoht, kuid kolmele vabale kohale Tom Doaki büroos kandideeris 2004. aastal ligi 80 inimest.
Uus-Meremaalt pärit Kristine Kerr sattus golfiarhitektuuri 1990. aastatel Singapuris, kus elasid tema vanemad. Kristine õppis maastikuarhitektiks, kuid plusshändikäpiga golfarist isa tutvustas tütrele golfi varakult. Oma ettevõttega golfiarhitekt Kari Haug ütleb, et poisid kasvavad golfitööstuses liikuvate isade kõrval, ent tüdrukutel tavaliselt sellist võimalust pole. „Suurem osa arhitekte õpib mentoritelt,” sõnab Haug. Tema eeskuju oli Alice Dye, kellega kohtuda tal ei õnnestunudki.
2004. aastal oli ASGCA 158 liikme seas vaid kolm naist: Bel Jan, Alice Dye ja Victoria Martz. Probleem on meeste egodes, arvas golfiarhitektuuriguru Geoffrey Cornish. Mitte meesarhitektide egodes. Ei, nende meeste egodes, kes palkavad arhitekte väljakuid kujundama.
Just Alice Dye disainis TPC Sawgrassi kuulsa saaregriiniga 17. raja. Väljaku kujundas tema mees Pete, kuid Alice kujundas kõige kuulsama raja. Mängijana esindas Alice Ameerikat Curtis Cupil. Golfiarhitektina oli ta esimene, kes lühendas väljakuid naiste jaoks. Dyed abiellusid 1950. aastal. Suurema osa ajast pärast seda veetsid nad golfiarhitektuuri esipaarina.
„Ma poleks kunagi tulnud selle peale, et selle tööga tegeleda, kui Pete poleks palunud. Eeskujud selles vallas puudusid,” ütles Alice.
Foto: erakogu
Ta soovis ASGCA-sse astuda 1982. aastal. Järgnes diskussioon, kas naine ikka tuleks vastu võtta. Seltsi president uuris Pete’ilt, mis saaks Pete’i pooleli projektist, kui Pete’iga midagi juhtuks. „Alice lõpetaks selle kiiremini, odavamini ja paremini,” ütles Pete. Alice võeti vastu. 1997. aastaks oli ta seltsi esimene naispresident.
Naised võivad näha seda, mida mehed ei näe. Alice kõndis ühel hommikul Kiawah’ Ocean Course’il, mida Pete kujundas. „Miks paistab ookean ainult kõrgendatud tiidelt?” imestas Alice. Ta tegi ettepaneku fairway’sid tõsta. „Ma ei saanud talle öelda: keda huvitab mingi ookean? Kõiki huvitab,” tunnistas Pete ja kuuletus.
Martz arvas, et mehi huvitab rohkem mängijatele väljakutsete esitamine ja vähem harmoonia. Kui Martz 1985. aastal Arnold Palmeri bürooga liitus, soovitas büroo tal hankida rauast rinnahoidja, sest õrnakesed kriitikale vastu ei pea.
Saksamaa arhitekt Angela Moser ei usu, et ta peaks saama tööd ainult sellepärast, et on naine. Vaadata tuleks ka inimest ennast ja tema oskusi.
„Ma ei mõelnud kunagi sellest, et igapäevaselt ekskavaatorit juhtida, kuid olin veendunud, et arhitektuuri võiks osata,” räägib ta.
„Golfiarhitektuur on nagu iga valdkond, mida domineerivad mehed. Kõigis neis kerkib esile küsimus, miks pole sel alal rohkem naisi. On mehed paremad arhitektid? Ei,” sõnab Kanada arhitekt Christine Fraser. „Naisi pole ajalooliselt kunagi golfis suurte rõõmuhõisetega vastu võetud.”
Alice Dye ütles, et diskrimineerimisele golfis teevad lõpu isad, kes näevad, et nende tütardel pole samu võimalusi kui poegadel. Moser usub siiski, et mida rohkem naisi hakkab mängima golfi, seda rohkem võimalusi tekib naistele ka golfitööstuses.
Tekst: Märt Milter
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2021 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
