William Moschellal ehk Billil on kirev minevik – see sõbralik mees, kes Kuressaares La Perla restorani peab, tuli Eestisse 1977. aastal juriidilise atašeena ning hakkas Tallinnas saatkonnas tööle. Pärast paari aastat Abu Dhabis töötamist avas ta 2004. aastal koos oma Saaremaalt pärit naisega restorani.
Saaremaal võeti hästi vastu
Bill naerab, et tihtipeale sosistatakse: “See on ju see FBI agent, kellel on restoran!” Ja teised jälle: “Ei, ta on hoopis CIA-st!”
Bill sõnab, et tegelikult võtsid ta kohalikud väga hästi vastu ning ta on õpetanud kõik inglise keelt rääkima. “Ma saan eesti keelest aru küll. Keeletesti läbi ei teeks, aga saan aru küll… eriti kui minust räägitakse!” naerab ta.
Töötajad on aga La Perlas kui perekond – staaži-kamad neist töötanud juba 16 aastat. “Ka endiste töötajatega oleme sõbrad ja nad käivad meil ikka külas,” räägib Bill ning sõnab, et La Perla võlgneb oma edu eelkõige töötajatele.
Igas linnas on restoran La Perla
Kui küsida, kust tuli restorani nimi La Perla, ütleb Bill, et pea igas linnas on restoran nimega La Perla või Perla. Nende restorani nimi tuli aga Washington DC-s asuva restorani järgi, mida ta külastas. “Kui erru läksin ja leppisime kokku, et teeme restorani, hakkasime mõtlema, mis restoranile nimeks panna,” meenutab ta. “Kriteeriumid olid, et nimi peab olema lühike, itaaliapärane… nagu sel Washingtoni resto-ranil, La Perlal.”
Vara üles, hilja voodi
Kui nimi valitud, hakkas restoran täie auruga tööle. Billi sõnul ei lahkunud nad kaks aastat restoranist, sest iga kord, kui nad kasvõi tänava otsa kohvi jooma läksid, läks midagi katki või tekkis mõni muu probleem. “Kaks aastat töötasime hullumeelse tempoga,” räägib ta.
Alguses oli ka keeruline Kuressaarde saada Itaalia tooteid. Bill sõitis ise kord või kaks korda nädalas Itaalia juustu autoga Tallinnast toomas. “Igal teisi-päeva õhtul sõitsin, kolmapäeval võtsin varustajalt juustu ja salaamit ning sõitsin tagasi,” räägib ta. Pärnus käis aga ta aga ostmas ühe Itaalia mehe Roberto käest veine.
Mingil hetkel pani Roberto oma äri uksed kinni ning Bill leidis kord oma restorani eest kolm alust veini. Ta küsis kullerilt, et mis see nüüd siis on ja kuller vastas, et 183 kasti veini, palun 180 000 krooni. “Hull oled, on mul sellist raha tagataskust võtta? Ja kuhu ma panen 183 kasti veini?” helistas Bill Robertole. Lõpuks said mehed siiski kokkuleppele, kuid läks aasta, et kogu see vein maha müüa.
Palju üritatakse La Perlas kasutada ka kohalikke tooteid. “Meil oli kunagi ümber nurga üks naaber, kes tuli meile kord restorani salatit pakkuma,” räägib ta. Lepiti kokku, et mees müüb restoranile 2-3 kilo salatit päevas. Sellest sai viis kilo, siis kaheksa… “Viimasel aastal ütles naabrimees, et ei jaksa enam teie salatitarbimisega sammu pidada!” naerab Bill.
Saaremaale puhkama!
Saaremaa elu Bill aga kiidab – eriti kauneid randu, Ooperipäevi, lõõgastavaid spaasid ning peab Kuressaare kindlust üheks silmapaistvamaks kogu Euroopas.
Muidugi mängib ta ka golfi. “Ma olen selles väga halb!” ei tee ta saladust. “Mu pall leiab alati golfi-väljakul vee üles – ka purskkaevust.”
Billi sõnul on Saaremaal suurepärane golfiväljak, kui tahad rahulikult sõpradega golfimängu nautida, suhelda ja lobiseda. “Seal on imeilus klubihoone ja saun,” räägib ta. “Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte tulla Saaremaale golfi mängima.
*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2020 numbris.
Golfiportaal on kõigile, kes peavad lugu kvaliteetsest vabast ajast, hindavad tervist ja sportlikku eluviisi, tahavad nautida kaunist loodust ning huvituvad golfist.
