TÄISPIKK LUGU! RADA RAJALT! Psühhoterapeut Pille Teearu ja muusik Eve Pärnsalu mängivad golfi

0

Järjekordsele kohtumisele sarjast, „Psühhoterapeudiga rajale“, sai kutsutud muusik ja rütmimuusika laulmise eriala õpetaja Eve Pärnsalu. Eve oli varasemalt mulle silma jäänud kui väga aktiivne golfimängija, kel kuueaastase mängukogemusega on händikäp langenud kaheteistkümne kanti. Mängu eel klubimajas leppisime kokku, et mängime kumbki oma mängu ja võtame pärast tunnikese, et analüüsida, mis väljakul juhtus ja toimus.

Eve esimese raja ava vedas teda alt – pall suundus paremale metsa. Kuna see oli liiga sügaval võsas, ei hakanud ta otsimisele aega raiskama, kommenteerides hiljem, et parem on edasi minna heade löökidega, kui kulutada aega mõttetule otsimisele. Õige tempo hoidmine nii enese kui teiste mängijate jaoks on parema tulemuse jaoks vajalikum.

Teise raja avalöök Evel veeres otse vette. Küsisin pärast, et kas sa närvi ka lähed sellise löögi peale. Ta vastas, et sisemiselt lähen ikka vahel põlema, aga ei jää enam pikalt selle üle arutlema, püüan kohe mänguga edasi minna. Eve: „Annan endale aru, et ma ei tee ju iga päev trenni, ei saa endale ebareaalseid eesmärke seada.“

Eve Pärnsalu
Foto: Arvo Kriventsel

Kolmandal rajal lendab mängijate avalöögi pall sageli paremale raffi . Püüdes seda vältida kompenseeritakse tihti üht viga järgmise veaga – pall maandub vastukaaluks liiga palju vasemale. Nii juhtus sel korral ka minul. Arutasime pärast koos Evega, et oma löögid tuleb otseks timmida siiski harjutusväljakul. Kuna koduväljaku rajad on tuttavad ning vanad ebaõnnestumised liigselt mällu salvestunud, on lisaks hea ka vahel mujal väljakutel mängida ning oma löögiosavust treenida.

Järgmine huvitav asi on kaheksandal rajal, kus ei õnnestunud meil avalöögiga griinile pääseda. Sel rajal fikseerisin endale meeldetuletuse: ka lühikest putti tuleb lüüa keskendunult, teha proovilööke ja alles siis putata. Tegin dupla.

Kolmeteistkümnes on ainuke rada, kus vesi mõjutab oluliselt mängijat. Eve avalöögile tuli mingi imelik vint sisse ja pall lendas paremale auti. Eve: „Tajusin küll, et tunne on vale, aga palli tagant ära ka ei tulnud. Keha nagu kangestus enne lööki. Proovilöögid tulid hästi, kuid enne lööki kohendasin miskipärast veel käte asendit ja ootasin õiget tunnet. Ei tulnudki. Jah, ega kangete jalgadega kaugele ei jookse!“

Minu avalöögipall kolmeteistkümnendal maandus jälle ette rohu sisse. Olin sellesse lööki pannud tohutu energia, aga lõpptulemuseks kujunes hoopis tohutu raiskamine, mille tasuks niru tulemus! Samas järgmine, löök üle vee, oli üks imedest – mul õnnestus Jeesukest mängida, libistades palli üle vee nii, et ta vette ei vajunudki, vaid õnnelikult griini suunas kaldale jõudis. Sellised seigad rajal tõstavad alati tuju!

Eve Pärnsalu

Laulja, laulmise eriala õpetaja, laulutekstide autor. Pärit Pärnumaalt Lõpelt. Pärnu ja Vändra muusikakoolis õppis flöödimängu. Esimesed olulisemad vokaalsed ülesastumised Vändra Keskkooli päevil, alates aastast 1990 ansamblite solist. G.Otsa nim. Tallinna Muusikakooli lõpetas oboe ja pop-jazz laulmise ning Tallinna Ülikooli kutsepedagoogika erialal. Hetkel rütmimuusika lauljate õpetaja Otsa koolis ja Saue Muusikakoolis ning didaktika ja pedagoogika lektor Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Eve on esinenud Nõmme Jazzi korraldatud lauljate konkursil, Pori Jazz 2001 festivalil, Saaremaa Valsi konkursil, Imatra BB Festivalil, mitmetel Jazzkaare, Nõmme Jazzi, Eesti Kontserdi ja Eesti Jazzliidu korraldatud kontsertidel. Salvestused ansambliga Massix, ETV saates “7 Vaprat”, helijälg plaatidel “Pigilind” (2001 ARM Music / Massix), “Beyond The Sea” (2003 Estonian Border Guard Big Band), “Piirist Piirini” (2009 Estonian Border Guard Orchestra). Laulutekstid koostöös ansambliga Massix ja muusik-heliloojaga Toomas Rull.

Pärnsalu laulab ja on laulnud ansamblitega Smile, Eesti Piirivalve Big Band, Massix, Django’s Hot House, Big Band Mickeys, Peeter Sauli tantsuorkester, Eesti Kaitseväe Orkester, T-A-A-A-P ning koos paljude eesti muusikutega, sh. Kristel Aer, Riho Lilje, Tõnis Kõrvits, Peep Ojaveski, Iljo Toming, Madis Arvisto, Mart Soo, Themuri Sulamanidze, Juhan Tõhk, Margus Jürisson, Danel Aljo, Risto Rebane, Rain Rämmal, Ülo Mälgand jt.

Rada neliteist pakkus samuti lõbusa situatsiooni. Mul ununes löögi ajal keha sirutada. Aga kui löök oli tehtud, pall juba ammu maandunud, tuli see soovitus meelde ning ma lõpetasin löögi kauni ja graatsilise lõppasendiga, nagu iluvõimlejad tavaliselt teevad. Selle üle saime kõvasti naerda ning tublisti positiivset energiat.

Viieteistkümnendal olid Eve löögid väga ilusad ja pikad, mina liikusin pigem otse ja lühematega. Raja tulemuse võrdsustasid griinil löödud putid, minul kaks ja Evel kolm. Tekkis tüüpiline viga puttamisel – kui esimene on liiga pikk, siis teine tuleb tavaliselt liiga lühike ja alles kolmanda saab auku. Vahel on ka nii, et kui esimene on liiga lühike, siis tuleb teine jälle liiga pikk, nagu tahaks parandada seda esimest putti. Tark oleks igat putti võtta kui esimest ja lüüa ikka kohe auku, sest pall kuulub ju auku!

Hiljem arutasime, et millal Evel avalöök ülihästi õnnestub. See tuleb siis, kui taipad teha korraliku lõdvestuse: “Kui lähed avalööki tegema võta asend sisse, lõdvesta: üks – õlad, kaks – keha ja siis alles löök. Lõdvestumine toimub juba ka siis, kui hoiad suu enne lööki veidi avatuna ja lõua rippu.“

Pärast mängu klubihoones arutluse käigus tekkis meil puttamise teemal küsimus, et kas on ikka kohe vaja haarata lipp maast ja sellega kärsitult mängija selja taga seista, kui too veel viimasena puttab. Mind see väga häirib – lipp tundub ohtliku odana teise käes ja see paneb mind löögiga kiirustama. Oleks tore, kui antaks ruumi putiks, ei seistaks liiga lähedal teisele mängijale ega seletataks valju häälega kuidas sinu puttamine just läks. Jutu jätkuks Evega tuli meil puttamise kohta meelde ka väike nali: Rootsi teadlased on aastaid põhjalikult uurinud ja jõudnud järeldusele, et viimane putt läheb alati auku!

Rootsi teadlased on aastaid põhjalikult uurinud ja jõudnud järeldusele, et viimane putt läheb alati auku!

Lõpetuseks palusin Evel nimetada kolm positiivset asja, mis tänasest mängust meelde jäid. “Väga ilus ilm. Hästi hoolitsetud väljak. Tempo. Meil oli võimalik kogu aeg liikuda omas tempos, me küll nägime teisi mängijaid, kuid nad ei pannud meid ootama ega oodanud ka meie järele. Tempo ka laiemas tähenduses – golf oma olemuselt pärsib liikluses või päevategemistes kogetud kiirustamise tunnet.” Ja lisab veel, „Golf on minu jaoks väga oluline – tahaksin põhjalikumalt teada kuidas need instrumendid, golfikepid, minu käes käituma peaksid. Golfiväljak pakub mulle avarust, tühja ruumi tunnet ja vaikust. Mängu ajal saame vabaneda asjadest ja ülearusest olmemürast. Golfiga tegelen nii tihti kui võimalik, võttes osa ka võistlustest, langetades ja taas kergitades oma händikäppi. Üritan mitte enam kurta kui mäng välja ei tule või võistlusel viimaseks jään, sest järgmisel korral võib ju taas õnnestuda!“

Kui olime Evega koos kõik rajad läbi arutanud, oli kasu mõlemapoolne, sest sellist analüüsi tavamängija oma mängu kohta ei tee. Meile andis see ülevaate oma hetkeseisust ja sealt on juba hea edasi minna.

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.

Autor: Pille Teearu

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga