Saartelennuliinid

Piret Peerna: esimest korda lugesin golfist Agatha Christie raamatutest

0
Piret Peerna, Eesti esimene professionaalne naisgolfiõpetaja

Piret Peerna, Eesti esimene professionaalne naisgolfiõpetaja

Niitvälja golfiõpetaja Piret Peerna jagab Eesti vanimal väljakul kogemusi, mida ta ise õppis enam kui tosina aasta jooksul Austrias. Peerna rääkis sügiskuul ajakirjale Golf oma otsingutest, armastusest ala vastu, suurest soovist Kesk-Euroopast koju tagasi kolida ning lemmikala arengust Eestis.

Piret, märksa varem, kui te golfi juurde jõudsite, tegelesite ujumisega ja esindasite Eestit NSV Liidus viievõistlejana?

Jah, hakkasin ujuma, kui olin kaheksa-aastane. Käisin spordikoolis, ujumistreeningud olid kaks korda päevas. Minu esimene treener oli Kalevis Jüri Derkun, kellest ma ei ole 25 aastat midagi kuulnud. Aga kui ujumine murdeeas igavaks läks, leidsin moodsa viievõistluse. Treener Peeter Koržetsil oli julgust hakata tegelema Eesti naiskonnaga nullist, ometi võitsime Liidu meistrivõistlustelt pronksmedali. Siinkohal soovin tänada treenereid, kelleta ei oleks ka minu hilisem areng golfis nii kiire olnud. Nemad panid aluse minu füüsilistele oskustele. Seda hakkab sportlane hindama siis, kui ise treenerina tööd teeb.

Minu lemmikala oli vehklemine – kiire, põnev, psühholoogiline.

Kes tol ajal veel viievõistluse koondisesse kuulusid?

Marika Ahven ja Margrit Tooman-Kärp. Kui mina 1994. aastal Eestist ära läksin, valiti just Margrit Eesti parimaks sportlaseks. Ühtlasi on ta minu parim sõbranna. Ja huvitav on seegi, et minu hilisem väga kallis sõbranna ja koostööpartner Virge Naeris oli see, kellega Margrit sel aastal parima koha eest konkureeris.

Piret Peerna ja tema elukaaslane, inglane Paul Roocroft, kes töötab Niitvälja Golfikeskuse  head greenkeeper’ina

Piret Peerna ja tema elukaaslane, inglane Paul Roocroft, kes töötab Niitvälja Golfikeskuse head greenkeeper’ina

Viievõistluses oli teie trumbiks ilmselt ujumine?

Tegelikult ei olnud. Ujumine oli väga raske, lõpmatu plaatide vaatamine basseini põhjas, kuid väga paljud viievõistlejad on ujumise taustaga. Minu lemmikala oli vehklemine – kiire, põnev, psühholoogiline. Golfi järel kindlasti spordiala number kaks.

Aga kuidas teil ratsusid õnnestus taltsutada?

Hästi. Hobusele selga ja hüppama. Minu ratsutamistreener oli viievõistluse koondise peatreener Johannes Peets. Põnev aeg oli, reisisime palju, kuus korda nädalas algas päev kell pool seitse ja lõppes kell kümme, sinna vahele mahtus nii kool kui ka kõigi alade treeningud ja palju nalja ka.

Ometi näib, et kool ei kannatanud, sest suutsite vahepeal Tallinna ülikooli, sel ajal veel Pedasse, astuda?

Kool oli muu elu kõrvalt, toimis nagu muuseas. Käisime koolis erigraafikuga, olime tol ajal tippsportlased, kes reisisid palju.

Kuidas te 1994. aastal Austriasse sattusite?

Läksin Balti jaamas rongi peale ja sõitsin. Olin 22-aastane, Eesti jäi väikseks, tahtsin ringi vaadata. Läksin kolmeks kuuks, jäin 14 aastaks. Peres, kus lapsehoidjana töötasin, oli kolm last. Olin nendega niikaua, kui kohtusin tulevase elukaaslasega, kes oli inglane ja ühtlasi golfiõpetaja, nii ma ala juurde sattusingi.

Kas golf köitis teid algusest peale?

Jah, kohe. Sain kiiresti positiivse tagasiside, pall hakkas lendama. Olin kohe ära tinistatud.

Olite te varem, Eestis elades, ka golfist midagi kuulnud?

Mitte eriti. Teadsin golfist vaid niipalju, kui olin lapsena Agatha Christie raamatuid lugenud, kus seisis nurgas golfikott keppidega. Eks ma sain natukene teistsuguse tausta: elu Austrias, mees oli briti pro, sõpruskonnas olid professionaalsed golfarid igast maailma nurgast.

Piret Peerna3Kui tihti te algul väljakule sattusite?

Koduväljak asus Viini lähedal. 1996. aastal sündis mul poeg Oscar, kes oli väga väike, kui ma harjutama hakkasin. Olin terve elu trenni teinud, ma ei osanudki teisiti – võtsin lapse väljakule kaasa, panin ta koos mänguasjadega liivabunkrisse ja tegin vahepeal kümme lööki. Kui ta hiljem sealt ise välja ronis, läks mul raskemaks. Aga iga hetk proovisin, laps kaenlas, harjutada.

Millal tundus, et golfist saab teie elus mitte üksnes hobi, vaid ka töö?

Kui olin täiesti algaja ja mu esimene väljamängitud händikäp (HCP) oli 36, läksin paduvihmas harjutama, samal ajal kui teised jõid klubis veini. Eks nad muigasid: kes see loll küll sellise ilmaga õue läheb.

Elu teisel võistlusel mängisin 13 üle raja par’i. Kolme kuuga oli HCP 18, kõik tulemused mängisin sealhulgas võistlustel. Mõni aasta hiljem olin HCP-ga 3,9 klubi parim mängija. Harjutasin palju oma professionaalse abikaasa juhendusel. Golf meeldis, mul oli sportlik taust, kogemused, olin lastega tegelenud, mees oli õpetaja, teda ma pidevalt jälgisin – nii et golfiõpetaja töö oli igati loogiline jätk.

Kes olid teie esimesed õpilased?

Minu esimesed õpilased olid lapsed. Austria erinevate klubide prod kutsusid mind golfilaagritesse lapsi ja noori õpetama, esimeseks kutsujaks oli Austria PGA looja Ossi Gartenmaier golfiklubist Schönborn.

Austria PGA-ga ühinesin 2005. aastal, kui olin otsustanud elukutselise õpetamise kasuks.

Nii sai minust Eesti esimene professionaalne naisgolfiõpetaja.

Kui sageli te võistlesite?

Amatöörina väga palju, umbes 50 võistlust aastas. Esindasin golfiklubi Spillern meeskonda, eriti meeldis mulle match play, kus mul oli hea statistika meeste vastu. Pro’na võistlesin umbes kümme korda aastas. Töö, lapse kasvatamine, majapidamine ja koer võtsid oma aja. Esimese auhinnaraha võitsin 2005. aastal. Huvitav oleks teada, mis aastal esimene Eesti professionaalne golfar võistlustel auhinnaraha teenis? Minul andmed puuduvad.

Kui hästi te Austrias elades Eesti golfi arenguga kursis olite?

Väga vähe. Ma ei olnud kursis Eesti elu või poliitikaga, suhtlesin ainult väga lähedaste sõprade ja vennaga.

Ometi tekkis teis 2008. aastal selge soov koju tulla?

Jah, ilmselt sai lihtsalt sealt elatud aeg täis. Minu praegune elukaaslane, inglane Paul Roocroft, Niitvälja head greenkeeper, kes on tänaseks töötanud omal alal neljas eri riigis, on avatud inimene, nii nagu ka minu poeg Oscar. Oleme elanud ka Hispaanias, kus Oscar käis nii lasteaias kui ka koolis. Soovisin anda pojale võimaluse Eesti keskkonnas kasvada, mu vennal sündis poeg. Tahtsin omadega uuesti koos olla.

Kuidas poeg ja elukaaslane teie otsusesse suhtusid?

Poeg on Austrias sündinud ja üles kasvanud, eesti keelt ta sisuliselt ei osanud. Nüüd, 15-aastasena räägib ta vabalt nii eesti, saksa kui ka inglise keelt. Kodus suhtleme jätkuvalt kolmes keeles. Meie otsus oli ühine, usaldame üksteist ja toimime tiimina. Mina käisin idee välja, arutasime ja tegime ära. Oscar, kes on harjunud ema reisiva loomusega, võttis seda kui asjade loogilist käiku. Ta on suhtunud väga cool’ilt ekstreemsetesse elumuudatustesse. Nii me neljakesi tulime, ka meie pere suurim sõber Emma.

Niitvälja kasuks otsustasime seepärast, et seal töötas Virge Naeris, kes oli meie suhtluspartner, kui Eesti golfiga tutvusime. Sain kohe aru, et meil on ühised arusaamad noortetööst ja spordist. Koostöö tulemuseks on regulaarsed laste ja noorte aastaringsed golfitreeningud, laagrid, koostöö välismaa treeneritega ning Pauli erakordselt hea töö, mis hetkel kajastub Niitvälja golfiväljaku kvaliteedis.

Olin terve elu trenni teinud, ma ei osanudki teisiti – võtsin lapse väljakule kaasa, panin ta liivabunkrisse koos mänguasjadega ja tegin vahepeal kümme lööki.

Millised teie tööpäevad Niitväljal välja näevad?

Pikad… Tööpäeva mahuvad golfi tutvustamine, ürituste läbiviimine, golfi propageerimine, õpetamine, õpilaste motiveerimine, laste ja noorte treeningute organiseerimine ja läbiviimine, samuti kaasaelamine õpilastele, pallide ja golfikeppide sorteerimine, suhtlemine klubi inimestega, töötajatega, laste sünnipäevade organiseerimine ja läbiviimine, green card‘i kursuste läbiviimine ja palju muud.

Õhtud ja ööd kuluvad kirjatööle, ideed, mis päeva jooksul tekivad, tuleb paberile panna.

Suvi on eriti töörohke, nädalalõppudel olen tööl ja sõpradele ning perele non excsistant.

Kui erinev on Eesti ja Austria golfisüsteem?

Austrias on süsteem rohkem paigas, igal alal on oma spetsialist. Eesti golfis on väga palju arvamusliidreid ja vähe teadmisliidreid. Las iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Teadmatust võib ka kurjasti ära kasutada, sellest tuleb hoiduda! Eesti on noor golfiriik, edasiminekuks läheb vaja rahvusvaheliste kogemustega inimesi.

Sellega sai minust esimene Eesti naine, kes pöördus amatöörist professionaaliks.

Aga elab Eesti golf vähemalt muutuste ajas?

Kindlasti on muutusi. Kuulun ka uude golfiliidu juhatusse, lisandunud on uusi inimesi. Kõige tähtsam on aru saada, et tuleb välja töötada süsteem, koostöö peab toimima ning et meil on ühine defineeritud eesmärk. „Meie“ all mõtlen EGL-i, EPGA-d, kõiki Eesti golfiklubisid, väljakuid ja inimesi, kes neid esindavad. Arenguruumi on veel küllaga.

Piret Peerna4Kas golf on Eestis kallis harrastus?

Ma ei arva, et golf on kallis rahalises mõttes. Mul on mõned tuttavad ratturid, kes on rääkinud, mis maksab kummide vahetamine ja kõik need vajalikud vidinad.

Golfis mängivad alla 13-aastased lapsed tasuta, keppide laenutamine on tasuta, maksta tuleb vaid treeningute eest. Niitväljal on pakkumine, et mängi sel aastal tasuta, maksad järgmisel aastal 590 eurot. Kui see raha aprillist oktoobrini ära jagada, ei tule kuu tasu sugugi kallis. Ent kui arvestada Eesti miinimumpalka, on muidugi kallis.

Golfi üks võlu seisneb selles, et väljakule saab minna koos perega.

Just, mulle väga meeldib tendents, millele olen Eestis kaasa aidanud: lapsed tulevad trenni ja tänu nendele soovivad ka vanemad läbida koolituse, et nad oskaksid oma lastega rääkida ja nendest aru saada. Kui üldiselt on täiskasvanu kõiges parem: ta oskab paremini kirjutada ja jookseb kiiremini, siis golfis võib laps oma emast või isast parem olla. Mul on kaks õpilast, kümne- ja 11-aastased vennad, keda olen õpetanud neli hooaega, nemad ongi juba vanematest paremad. Vot see mulle meeldib.

Kas teie poeg mängib golfi?

Ta saab hakkama, kuid eelistab skateboarding’ut ja jalgpalli, samuti on tal kunstilisi eeldusi. Oscar on golfi sees kasvanud. Kui ta sai aastaseks ja kõndima hakkas, olid tal juba oma golfikepid. Teinekord võib käbi ka ajutiselt kännust kaugemale veereda. Kuid tal on kõik eeldused olemas.

Suvi on eriliselt töörohke, nädalalõppudel olen tööl ja sõpradele ning perele non excsistant.

Kui mõtleme Eesti kliimale ja siinsetele teadmistele, siis: kas üldse tasub loota, et üks Eesti noor kunagi päris tippu jõuab?

Eesti laps ei erine millegi poolest teistest maailma lastest. Kuid selge on, et kolme suvekuu trenniga ei ole võimalik maailmatasemel läbi lüüa. Vaadates, kui palju on näiteks Inglismaa koolides pallimänge – kriket, pesapall, ragbi, jalgpall, tennis – on lapsel palju lihtsam golfiga alustada. Meil peab olema struktuur, inimesed ja sisetingimused. Eelmisel talvel tegime koos partneritega Golf In-i, kus oli võimalik ka talvel treenida.

Kas teie õpilaste seas on eredat tähte?

Kõige olulisem on, et laps oleks mitmekülgne: tal oleks kiirust, koordinatsiooni, osavust. Neid saab arendada mitme alaga tegeledes. Kui laps on 13 või 16, pole hilja golfiga alustada, kui tal on füüsilised eeldused olemas. Ujumises ja võimlemises ei tuleks see kõne allagi. Aga jah, mul on üks õpilane – Sander Aadusaar, kes ka tennist mängib. Temal on väga head eeldused ja õige suhtumine. Au tema vanematele, kes on perest andnud kaasa väärtused, mida poeg edasi kannab. Tahan kiita ka seeniordaame, näiteks Anne Petterit, kes tegid tänavu elu paremad tulemused. Tublid on ka 70-aastased seeniorid, sulgpallurid, kes edukalt golfi mängivad ja seda naudivad. Nemad ja paljud teised ongi minu elu tähed.

Kui palju on Eesti naistel aega golfi mängida?

Meil on seeniore, kes on juba pensionil, kuid muidu on Eesti naine ikka oma kodu ja perega hõivatud. Julgustan siinkohal Eesti mehi rohkem oma naistest hoolima. Väljakule on tark tulla ikka perega. Näiteks Austrias mängis golfi tõesti palju naisi. Veelkord, arenemine võtab aega. Austriassegi toodi teadmisi väljast, koolitajad oli nii inglased, iirlased, šotlased, lõuna-aafriklased kui ka teised rahvad. Austrias töötades oli mul kolleege igast maailma nurgast. Kõige olulisem on mõelda erinevalt, see viib edasi. „Think differently” ütles ka äsjalahkunud Steve Jobs.

Sündinud: 23. aprillil 1972
Haridus: Tallinna spordigümnaasium, Tallinna pedagoogiline ülikool, Viini ülikool, sporditeadus
Sportlik karjäär: mitmekordne Eesti noortemeister ujumises, Eesti meister moodsas viievõistluses ja NSV Liidu meistrivõistluste pronks Eesti naiskonnaga

Golfitöö Austrias:

1998-2002 golfireiside organiseerimine ja läbiviimine Hispaanias; mitmekordne golfiklubi Spillern meister
2002-2003 Golfiklubi Schönborn, töö noortega, golfilaagrid lastele
2003-2004 Golfiklubi Ottenstein, golfi assistant, töö noortega
2005 liitumine Austria PGA-ga, pöördumine amatöörist professionaaliks
2005-2006 Golfiklubi Kematen, assistant pro
2005 Golfiklubi Römergolf, golfilaagrid lastele
2005-2008 Austrian PGA korraldatud erinevad koolitused ja seminarid
2006-2007 Golfiklubi Richardhof, assistant pro
2006-2007 Golfiklubi Gutenhof, golfilaagrid lastele
Golfitöö Eestis:

2008 Niitvälja golfikeskuse pro ja treener
2010 TPI tunnustatud Golf Fitness instruktor
2010 Euroopa PGA poolt tunnustatud esimese astme treener
2010 Golf In sisegolf asutaja ja juhatuse liige
2011 TPI level II, Junior Professional Workshop
2011 TPI tunnustatud noortetreener
2011 EGL juhatuse liige

Tekst: Kristi Vahemaa, Eesti Päevaleht
Fotod: Mati Hiis

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga