Hingemattev Garmisch-Partenkirchen

0
Loch-11

Foto: erakogu

“Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest…“ (J. Rannap “Agu Sihvka annab aru”).

Oli see siis märts või koguni aprill, täpselt enam ei mäleta, kui helises ühtäkki mu telefon ja sain pakkumise sõita Saksamaale. Tuli see läbi tõsiseltvõetava kanali, olgugi, et edaspidi suhtles minuga kahel korral keegi võõras. Niisiis sõit Münhenisse 2.-4. juunil. Mida muud oli mul seepeale vastata, kui et jah!

Mida aeg edasi, seda “suurema hirmuga” kujutasin ette lähenevat välisreisi, kuni selleni välja, et kelle kuradi käsi siin küll mängus võiks olla… Kes aga ei riski, see šampanjat ei pidavat jooma ning ka julge hundi rind pidavat olema rinnakas, on minul endal tavaks pahatihti lõõpida.

Nii ma siis printisingi välja e-posti teel saadud lennupiletid ning 2. Juuni startisingi puperdava südamega lennujaama poole (päike tegelikult kõrgelt vinnas ja varahommikul), teadmata, mis ees ootab. Turvamas polnud ka ainsamatki kamraadi.

Esimene lend Tallinnast Riiga, kestvusega 50 minutit, kulges plaanipäraselt ja tõepoolest minu nimeline lend…
Edasi tuli kiirelt leida uus värav, kust umbes 45 minuti pärast startiski lennuk Münhenisse. Mu nimi oli eelnevalt aktsepteeritud ning lend võis taas alata. Lõpuks maandusin sihtpunktis, enesel sisimas veelgi suurem paanika. Kohtumispaigaks oli seal lennujaamas määratud pubi nimega Airbräu.

Otsides oma golfikotti, mis otseloomulikult oli suvaliselt keset põrandat, astus minu juurde meesterahvas ja sõnas: “Hei Ivika!” Vaatan ja… häh, see on ju Eesti Golf 20 õhtusöögilt tuttav Mindaugas Leedu Europa golfikeskusest! Kui küsisin temalt tagasihoidlikult, et kuhu suundub, teatas vastuseks, et sinna kuhu minagi. “Jumal tänatud,” mõtlesin. Polnudki päris üksi ning koos on ikka turvalisem ja igatahes lõbusam ka.
Jõudes etteantud kohtumispaika ootasid ees inimesed, kes olid tulnud eelnevatelt lendudelt. Niisiis oli meid nüüd kokku 18 inimest erinevatest riikidest – Norrast, Rootsist, Soomest, Islandilt, Taanist, Poolast, Venemaalt, Leedust ja Eestist.

Etteruttavalt olgu öeldud, et selle 3-päevase reisi ajal ei olnud õieti aega astudagi, rääkimata istumisest. Sedavõrd minutilise täpsusega oli aeg sisustatud.

Kambakesi saadeti meid bussi, et alata võiks teekond sihtpaika, Garmish-Partenkirchen’isse, mis on väga romantiline mägilinnake (Baieri liidumaa alev, asudes Baieri Alpides Austria piiri lähistel ja oli taliolümpialinn aastal 1936).
Teekonnal olid saatjateks maagilised, madalad ning filigraanselt korrastatud majad oma lopsakate lilleaedadega. Lisaks kurvilised teed, kus taamal mäed – mida kõrgemal, seda lumisemad. Ei saa märkamata jätta kohati lokkavat aasa, kus neljajalgsed – lehmad, lambad, hobused –  üksteise seltsis päevi veedavad.

Planeeritud sõiduajaks oli 1-1,5 tundi, mis kujunes ootamatu ummiku tõttu 2,5 tunni pikkuseks. Ent sellest ei olnud miskit, sest lõbusas tutvumismeeleolus ühes teistega kulges sõit märkamatult. Ilmnes, et pea pooled inimestest olid eelnevalt, s.t 7ndat aastat järjest, koos viibinud (igal aastal küll erinevas sihtkohas) ja seega juba vanad kamraadid. Meid, uustulnukaid, võeti vastu seega eriti huvitatult ja innukalt… Loe edasi ajakirjast Golf!

Tekst: Ivika Liblik

Telli ajakiri SIIT!
Fingler asub SIIN!

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga