Golfisõltlane Rita Rätsepp: kui vähegi võimalik, siis ühe golfireisi talve jooksul ma endale luban

0

Näitleja ja psühholoog Rita Rätsepp on öelnud, et ta on täielik golfisõltlane. Kõikidest elutormidest olenemata on ta käinud 20 aastat Niitväljal mängimas, ta on jõudnud paljudesse välisriikidesse mängima, ta naudib golfi nii spordi, vaba aja veetmise kui ka pea argimõtetest tühjendajana.

Sel põhjusel nõustub Rita shindo-treenerina ja aastakümneid joogaga tegelenuna ka sellega, et tegu on mediteerimisega: peab ju golfiski kindlasti hetkes olema ja löögiks keskenduma. Sisegolfi ta pole siiski eriti mänginud, leides, et just värskes õhus liikumine annab golfile selle õige võlu.

Mitu või mitukümmend golfiaastat Teil nüüd möödub?

Üle kahekümne. Kui Niitvälja täisväljak valmis, tegin green card’i ja järgmisest suvest siiamaani olen mänginud.

Kas iga suvi möödub sellise kirega nagu algusaastail?

Absoluutselt.

Kui ma lähen uuele rajale, siis ma unustan mineviku ära, keskendun tulevikku, uuele rajale ja olengi hetkes

Mis võlu see on, mis ei ole lasknud 20 aastat golfi kõrvale visata? On ju ka inimesi, kes tulevad ja lähevad ega leia seda kirge.

Ma ei tea, kuidas teistega on olnud, aga minule meeldib väga värskes õhus liikumine, mulle meeldib käia ja joosta, aga golfi puhul on veel see, et saan väga pikalt õues olla. See liikumine on väga mõtestatud. Suvel mul väga palju tööd ei ole, aga kevadel ja sügisel, kui seda pingelist tööd on palju, siis on see kõige parem pea tühjaks tegija. Kui ma istun autosse ja tean, et hakkan Niitvälja poole sõitma, siis ma tunnen, kuidas kõik pingeid ära kaovad.

Selles numbris räägivad neli jooga- ja meditatsiooniõpetajat, kellest üks mängib ise ka golfi, nagu ühest suust, et golf ongi tõele?

Kindlasti! Olen ise joogaga aastakümneid tegelenud ja olles ise shindo-treener, mis on ka keskendumine ja endasse minek, on see omamoodi meditatsioon, seda võin täiesti kindlalt öelda. See ongi reaalne meditatsioon, mitte ainult mõtetes äraminek, vaid ma lähen ka füüsiliselt kuskile ära. Psühholoogina võin öelda, et see on psühholoogia elus endas: kui ma lähen uuele rajale, siis ma unustan mineviku ära, keskendun tulevikku, uuele rajale ja olengi hetkes.

Aga mis siis ikka saab, kui golfikepid lähevad kotti ära? Kas käite sisekeskustes, golfireisil või teete uue hooaja alguseni pausi?

Nii ja naa. Kui hakkab talvisem hooaeg, käin endiselt jooksmas, aga siis olen ma juba spordiklubi inimene. Sisegolfikeskusi olen ma külastanud, olen käinud kõikides, mis Tallinna lähedal saadaval on, aga ma ei ole järjekindel käija, sest seal ei ole minu jaoks seda golfi võlu. Golfi võlu on siiski liikumine värskes õhus. Selline tehniline matil toksimine mulle ei sobi. Isegi tehnilist oskust lihvida, mida ma kahjuks väga palju ei tee, võiks rohkem, seda meeldib mulle teha värskes õhus. Mulle rutiin ei sobi, aga mulle meeldib väga, kui neis sisegolfikeskustes tehakse mingeid üritusi, seal on toredad inimesed, tore õhustik, toredad võistlused, nendel olen ma küll rõõmuga käinud. Kunagi väga-väga ammu, 1990. aastatel tehti Trummi tänavale helikassetitehasesse esimene sisegolfikeskus – seal oli peale kõige muu ka saun ja massaaž, kord nädalas olid klubiõhtud, oli suur ruum; vaat seal käis tõeline seltsielu. Sellisel tasemel sisegolfikeskust, nagu siis oli, meil enam ei ole, seal oli väga tore! Tegin kunagi isegi ühe saate „Golf? Golf. Golf!“. See oli kolmeosaline saade, mis on kahjuks ära kaotatud või visatud. Mul on väga kahju, et need kaadrid on kaduma läinud, sest seal oli sisegolfikeskusest palju juttu, suisa eraldi saade oli sellele pühendatud; see oli vahva.

Golfireis on mõnus tegevus – golf ja reis ühendada on ju suurepärane!

Kas võtate golfireise teadlikult ette?

Jah, võtan. Selles mõttes, et kui vähegi võimalik, siis ühe golfireisi talve jooksul ma endale luban. Kui ma vähegi saan, teen nii, et hommikul mängin golfi ning teine pool päevast on pühendatud vaatamisväärsustele ja kohaliku eluga tutvumisele. Golfireis on mõnus tegevus – golf ja reis ühendada on ju suurepärane!

Millistes riikides olete golfi mänginud?

Olen käinud Ameerikast Austraaliani ja Lõuna-Aafrikast ei tea kuhu välja, kõik need Tenerifed, Türgid, Egiptused ja Gran Canariad, kõik, mis meil saada on. Kui pikalt olen ma mänginud ja kui palju talvesid sinna mahub! Õnneks on tänapäeval meiegi väljakud mõnusalt kaua lahti, isegi suvegriinidega. Ükskord, mõni aasta tagasi, oli mul isegi selline kogemus, kus veebruaris päikese alt golfireisilt tulles lugesin taksos sõites uudist: homsest on Niitvälja väljak lahti.

Viimane ja olulisim küsimus: kas üle 20 aasta mängides ei ole kevadel sellist tunnet olnud, et oleks võinud käia sisegolfikeskuses ja võtta mõned tunnid, sest löök läheb rooste?

Eks see ole kui jalgrattasõit, kõik tuleb meelde. Mina olen klubimängija, keskmine naisterahvas, ma isiklikult ei tunne, et seda väga vajaksin. Soome profid on öelnud, et üle kahe korra nädalas ei olegi matil hea toksida. Tehnika on ikkagi väga erinev, simulaator on selline, mis võib õige löögi ära rikkuda, matt ei ole päris see ja ma ei usu, et see suur talvine harjutamine vajalik on, see hoiab seda võib-olla lihasmälus. Kui ma vaatan õhtuti Viasat Golfist golfi, siis silmaga vaadatu ja kaasa elatu läheb mul ka lihasmällu, see on emotsionaalsem. Eelistan istuda sooja teega tugitoolis ja nautida mõnda võistlust ning arvata, et sellest on mulle kasu.

Fotod: ajakiri Golf, Margus Vilisoo

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2017 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga