Golfarite pühas paigas mänginud Mait Schmidt täitis eluunistuse

0
Mait Schmidt enamikule lihtsurelikust golfi mängijatele suletud maailma ehk Augusta klubi ees.

Mait Schmidt enamikule lihtsurelikust golfi mängijatele suletud maailma ehk
Augusta klubi ees.

Estonian Golf & Country Clubi (EGCC) president Mait Schmidt täitis kauaaegse unistuse, mängides pool aastat tagasi golfarite pühas
paigas, iga-aastast Mastersi turniiri võõrustavas Augusta National Golf Clubis Georgia osariigis USA-s.

Veel mitu kuud hiljemgi pajatab Mait Schmidt Augusta muljeid nii suure õhina ja emotsiooniga, nagu naasnuks ta sealt alles eile. Las ta siis räägib!

„20. ja 21. jaanuar 2011 tähendavad mu golfimängija karjääris elu lõpuni meelde jääva ja liigutava teetähiseni jõudmist,” tõdeb Mait Schmidt, keda saatis unelmate golfireisil Põhja-Ameerikas EGCC juhatuse liige Villu Põldmäe. „See oli ühe eluunistuse täitumine!

Augusta on ju ülivõimsalt kõige raskemini ligipääsetav klubi, kus on võimalik golfi mängida.” Augusta radadele mängima pääsemine tähendas Maidule aastatepikkust tööd, mis viis sihile teisel katsel. Esmakordselt pidi Mait kuulsas paigas mängima viis aastat tagasi, veebruaris 2006. Eestlasel oli juba siis võidetud klubi liikmeskonda kuuluva John Reynolds III usaldus ning ta reisiski Ameerikasse. Paraku teatas Maidu võõrustaja toona, et kuna ilm on väga külm – Maidu mäletamist mööda näitas termomeeter null kraadi –, siis ta ei soostu mängima ning Mait pidi esmakülaskäigul Augusta klubisse leppima vaid ekskursiooniga klubi territooriumil.

„Aga ma polnud toona absoluutselt pettunud, sest emotsioon, mille sain, osutus nii võimsaks, et ma ei olekski suutnud kohe mängima minna. Üle keha tekkis kananahk, sest Augusta klubi on nii eriline paik – see pole loogiline golfiklubi, ” pajatab Mait.

Ühtekokku kulus Maidul oma unistuse täitmiseks ligi seitse aastat, sest umbes paar aastat enne esimest külaskäiku Augustasse hakkas ta asjaga tegelema, et sinna mängima pääseks.

Suvi ei huvita kedagi

Mait Schmidti (vasakul) ja Villu Põldmäe Augustasse kutsunud John Reynolds III (vasakult teine) pakkus eestlastele unustamatu elamuse. Külaliste mängulusti hoidsid üleval üliprofessionaalsed caddie’d.

Mait Schmidti (vasakul) ja Villu Põldmäe Augustasse kutsunud John Reynolds III (vasakult teine) pakkus eestlastele unustamatu elamuse.
Külaliste mängulusti hoidsid üleval üliprofessionaalsed caddie’d.

Augustas mängimise muudab igale golfarile eriliseks sealse klubi elitaarsus. Seal võivad lisaks klubi liikmetele, keda on veidi üle 300, mängimas käia vaid nende sõbrad. Üheks tingimuseks on ka sõbra(d) kaasa kutsunud klubi liikme samaaegne mängimine. Isegi kui Tiger Woodsi või USA presidenti Barack Obamat peaks äkitselt tabama vastupandamatu kihk Augustas golfi mängida, ei saaks nad seda klubi liikme kutseta teha! Tõsi, Woods kui eliitprofimängija saab Augustas mängida aprillikuus peetaval iga-aastasel Mastersil, mille ta on võitnud neli korda, aga Obama peaks alati järgima reeglistikku.

„Ole tõesti kas või USA president – Augustas mängimiseks kehtivad kõigile ühesugused reeglid,” tõdeb Mait ja avab temale golfi pühapaiga ukse avanud sõbra tausta: „Doktor Reynolds, kes minu ja Villu sinna mängima kutsus, on üks vähestest ise Augustas sündinud klubi liikmetest – selliseid inimesi on kokku umbes paarkümmend. Tutvusime mõistagi tänu golfile.”

John Reynolds III töötab Augustas asuva golfiautosid tootva ettevõtte Club Car asepresidendina, mistõttu Maidu ja Johni sõprus kunagi alguse saigi.

„Augustas ei saa mängida sugugi igal ajal, klubi töötab vaid 10. oktoobrist 15. maini. Muul ajal on uksed lihtsalt lukus. Neid ei huvita suveperiood üldse,” selgitab Mait. „Kogu klubi on üles ehitatud aprillikuise ühe nädala pärast, mil võõrustatakse Mastersi turniiri. Eks meil oli härra Reynoldsiga aegade klapitamist, et leida mõlemale osapoolele sobiv aeg mängimiseks.”

Maidu ja Villu kaks päeva Augustas täitis tihe programm. Klubi uksed, mille ees valvab korrakaitsja, avanesid nende ees saabumispäeva pärastlõunal kell 14. Siis siirduti range’ile ja sealt edasi par 3 väljakule mängima. Seejärel korraldati eestlastele ekskursioon klubi territooriumil, millele järgnes pidulik õhtusöök trofeedesaalis. Ööbimiskoht oli klubi külalistemajas golfipoe peal, kust kaugeltnurgamehed võisid nautida lummavat vaadet kogu alale.

Järgmisel päeval pärast hommikusööki kogesidki eestlased lõpuks seda, mille nimel oli mitme tuhande kilomeetrine reis Euroopast üle Atlandi USA-sse ette võetud – nad siirdusid mängima Mastersi väljakule, Championship Course’ile. Tegu tehtud, oli veel lõunasöök ning juba tuligi lahkuda.

„Sel päeval, kui meie Mastersi väljakul mängisime, viibis klubi territooriumil vaid seitse klubiliiget oma külalistega, kokku 28 mängijat. Klubi ukse juures oli ka silt, millised klubiliikmed on parajasti kohal,” meenutab Mait. „Seega ei trehva klubiliikmed omavahel eriti sageli, ehk vaid korra aastas saavad nad kõik kokku.”

Näiteks John Reynolds III, kes eestlased külla kutsus, viivat aastas vaid neljal kuni kuuel korral oma parimad sõbrad Augustasse paariks päevaks mängima. „Keskmine mängijate arv on seal ainult 30 inimest päevas – ühtemoodi nagu muinasjutt, teistpidi täiesti ebaloogiline maailm. See pole reaalne värk!” tõdeb Mait.

Maidule oli huvitav seegi, et tema kui külaline ei tohtinud klubi territooriumil millegi eest tasuda, välja arvatud ostude eest Pro shop’is. „Kõik söögid ja joogid ning ööbimise pidi kinni maksma meie kutsuja, kellega hiljem siis omavahel arveldasime,” selgitab Mait, jättes sealsed kulud siiski saladuseks.

Tegelikult plaanisid eestlased koos oma võõrustajaga juba paar päeva varem minna Augusta klubisse golfi mängima, aga kuna John Reynolds III ei tundnud siis veel Villu Põldmäed, lükati ajalooline visiit edasi.

„Doktor Reynolds ei tohtinud klubis kuidagi välja näidata, et tal on mõni võõras inimene kaasas,” selgitab Mait. „Sestap läksime päev enne klubisse siirdumist ühisele õhtusöögile, mis vältas neli-viis tundi. Seal tutvus Villu meie võõrustajaga. Klubisse minnes olime juba kõik nagu parimad sõbrad või tuttavad.”

Mait kiitis taevani klubis valitsenud äärmiselt sõbralikku õhkkonda. „Kõige rohkem üllataski personali sõbralikkus – olime kõikidega nagu vanad tuttavad,” tõdeb ta.

Augusta klubi supleb rahas

Augusta1933. aastal asutatud Augusta klubi supleb Maidu sõnul rahas, mida teenitakse Mastersi võõrustamisega. „Teleülekanded ja turniiri korraldamine toovad klubile nii palju raha, et sellega ei osata enam midagi teha,” lausub ta muigamisi. „Ainuüksi Mastersil osalejatele mõeldud range ehitati juba selline nagu golfiväljak, kusjuures seda kasutatakse ainult ühe nädala jooksul, mil peetakse Mastersit.”

Šotlasest golfistaar Colin Montgomerie on tabavalt öelnud, et Augustas peetaval Mastersil on igal aastal üks ja sama võitja – klubi! „Temaga võib nõustuda, sest kogu see pull käib seal tõesti ainult Mastersi ümber,” tõdeb Mait.

Hoolimata elitaarsusest on Augusta klubi kõige olulisemad märksõnad lihtsus, kõigi pisiasjade läbimõtlemine ning mõistagi kvaliteet.

Väljakute kvaliteet oli tõesti täiuslik. Pall veeres griinil nii kiiresti nagu parkettpõrandal. Paraku ei arvanud sama meie caddie’d, kelle meelest olid griinid sel korral hoopis aeglased!

„Väljakute kvaliteet oli tõesti täiuslik. Pall veeres griinil nii kiiresti nagu parkettpõrandal. Paraku ei arvanud sama meie caddie’d, kelle meelest olid griinid sel korral hoopis aeglased!” pajatab Mait õhinal ja jätkab: „Ma polnud nii raskeid griine varem näinudki, kuigi olen käinud Eesti koondist esindamas nii MM-il kui ka EM-il. Minu arvamus staarmängijate puttamisest paranes seega oluliselt. Nüüd usun, et nad puttavad tegelikult kaks korda paremini, kui seni eeldasin.”

Mastersi väljakut ümbritseb männimets ja seal on korralikud kõrguste vahed, mis annavad mängijaile hea koormuse. Väljak on Maidu sõnul väga hästi projekteeritud, samas olevat kõik rajad suhteliselt sarnased.

„Loodus pole eriti vaheldusrikas, aga värvi annavad paljud põõsad ja lilled, kuna kliima on hea,” nendib Mait. „Kui meie seal käisime, ei õitsenud veel ükski taim – õitsemisperiood ongi nagu tellitult aprillikuus, kui peetakse Mastersit. Seega on väljak tõeliselt ilus ja värvikirev ainult paaril-kolmel nädalal kevadeti.”

Augustas pole midagi tehislikku. „Mõistagi ei näe kusagil plekki või plasti, kõik on valmistatud puidust,“ selgitab Mait, kel õnnestus jaanuarikuises Augustas mängida kümne soojakraadi ja päikesepaistega.

Kui Augustast üldse midagi tavalist otsida, siis mis see oleks? „Ehk on selleks klubis tegutsev restoran ja seal pakutav toit – maitseelamused polnud midagi erilist,” märgib Mait.

Eraldi teema on see, kui uhked ollakse Augustas kõige üle, mida seal on loodud. „Seal austatakse meeletult ajalugu – nad säilitavad kõike, mis puudutab klubi minevikku ning näitavad ja räägivad oma ajalugu vaid vähestele õnnelikele,” pajatab Mait.

Ei taha emotsiooni lörtsida

Mastersi väljakul on kahed tiid – klubi liikmete ja Mastersil osalejate tiid. Naised, kel tiisid pole, võivad mängu alustada igalt poolt. Mait läbis Mastersi raja 91 löögiga, kuigi tema eesmärk oli saada tulemuseks alla 90 löögi.

„Paar katastroofi tuli sisse,” selgitab Mait. „Samas oli ju selge, et ega ma seal võimsat tulemust mängima ei lähe – elevus oli nii suur.”

Unistus täitunud, saab Mait nüüd rahulikult nähtule ja kogetule tagasi mõelda. „Kas ma läheksin sinna tagasi? Aus vastus oleks, et ei tea! Arvan, et spetsiaalselt golfi mängimiseks sinna enam tagasi ei läheks, aga kui ma asuksin mingil põhjusel Augustast vaid 15 km kaugusel, siis miks mitte veel kord seal mängida,” arutleb Mait.

Mait põhjendab oma soovi pikka ja väsitavat reisi Augustasse uuesti mitte ette võtta sellega, et ei taha erilist emotsiooni lörtsida. „Kuna seal mängimine on nii eriline, peaks ilmselt piirduma ühe korraga,” leiab ta.

Euroopast spetsiaalselt uuesti Augustasse golfi mängima minema motiveeriks Maitu üksnes see, kui ta saaks püha paika näidata kümneaastasele pojale. „Vaat pojaga läheksin küll tagasi ja annaksin temalegi selle kogemuse. Või siis kunagi lastelastega,” pajatab Mait.

Mait võib uhkustada nüüd sellega, et on mänginud koguni kahes maailma kõige kuulsamas golfi keskuses. Enne Augusta-kogemust oli ta käinud ka Šotimaal St Andrewsis.

Mängusõbrad (vasakult paremale) John Reynolds III, Villu Põldmäe ja Mait Schmidt Augusta klubi hoones

Mängusõbrad (vasakult paremale) John Reynolds III, Villu Põldmäe ja Mait Schmidt Augusta klubi hoones

„Need kaks paika erinevad teineteisest nagu öö ja päev,” nendib Mait. „St Andrewsi klubi asub meie mõistes justkui raekoja platsil – esimene tii ja 18. griin on linnakese peaväljakul ning klubi hoone näeb välja nagu raekoda. Vastupidiselt Augustale on seal kõik avatud! Kuna St Andrewsist sai golfi – mäng kunagi alguse, on seal ka hoopis teine feeling.”

Mait ja Villu ei piirdunud golfi reisil USA-sse ainult Augustaga, kust oma kolmenädalast programmi alustasid. Lisaks Augustale mängisid mehed veel mitmetel väljakutel, ära proovitud PGA väljakuid tuli kokku kolm. Unelmate reis sisaldas koguni 20 golfi päeva ja 22 mänguringi ehk mõnel päeval mängisid nad koguni kaks ringi. „Iga päev oli golf!” hüüatab EGCC-d juhtiv Mait õnnelikult.

Tekst: Veiko Visnapuu
Fotod: erakogu

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga