ARVAMUS! Mats Soomre demokraatiast, orjalikust mõttelaadist ja valimistest

0

Mats Soomre on kirglik golfimängija, hinnatud golfifotograaf ja KoostööKunstiKool Belbin Eesti asutaja ja treener ning Belbini meeskonnarollide atesteeritud esindaja Eestis. Ta on kahekümneaastase aktiivse kogemusega treener, kes on läbi viinud pea tuhat erinevat treeningut ja koolitust.

Mats kirjutab regulaarselt, tema lemmikteemad on meeskond, meeskonnatöö, meeskonna juhtimine ja meeskonnarollid. Sel korral arutleb Mats Soomre aga demokraatia, orjaliku mõttelaadi ja valimiste teemal.

Kuigi demokraatia kipub olema suhteliselt kehv valitsemisviis, tuleb tunnistada, et kõik ülejäänud variandid on palju hullemad. Mis muret teeb?

Esiteks

Demokraatia korral ei otsusta mitte tarkus, eksperditeadmised ja kogemus, vaid sõnaosavus, veenmisoskus ja mesimagusate-ebareaalsete (valimis)lubaduste andmise maht. Liiga tihti jäävad mõistuspärased otsused tegemata, sest häälekate vähemusgruppide surve on nii suur, et enamus (tihti ka mõistuspärasus)  on muutunud või muutumas vähemuseks, kellega keegi ei taha  arvestada.

Veelgi enam! Eksperdid, kes oma valdkonda läbi ja lõhki tunnevad, ei taha juba mõnda aega avalikkuses sõna võtta, sest nad külvatakse üle emotsionaalsete kahtlustuste, vandenõuteooriate ning kohati lausa labaste sõnavalingute ja emotsionaalsete süüdistustega. Kummalisel moel võivad udupuhujad ja vandenõuteoreetikud väita, mida iganes sülg suhu toob ilma igasuguse mõistuspärase põhjenduseta – kui nemad ikka usuvad, et nii on, siis nii ka on. Selle jamaga toimetulekuks on vaja juba eriliselt paksu nahka, mida paljudel ei ole ega  tule, ja sama erilist sõnaseadmisoskust. Eksperdid on keskendunud teema sisule, mitte selle vormistamisele „kogu rahvale” meelepärasel ja arusaadaval moel.

Meie õnneks on palju meeldivaid erandeid, kelle üks parimaid esindajaid on Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Et tal jätkuks kannatlikku meelt ja sõnaosavust!

Teiseks

Kui demokraatia kandev jõud on sõnavabadus ja otsustusvabadus, mis on igati vajalik, unustavad paraku paljud kohuse- ja vastutustunde, mis sellega kaasneb. Saksa Hegel ütles omal ajal, et vabadus on sisemine paratamatus, mis  eristab intelligentset inimest orjaliku mõttelaadiga inimesest.  Ori tegutseb kohusetundlikult ainult välise surve olemasolu korral. Vaata ka mälutaastuspostikese artiklit.

Vabal intelligentsel inimesel on sisemine kohusetunne, mida ta järgib ka ilma välise surveta. Mida aga riik ja (paljud) poliitikud siis teevad või teha tahavad? Järjest rohkem ja rohkem tahetakse otsustada inimeste eest ja määrata, mis on õige ja mis on vale. See on otsene välise surve kehtestamine ja tugev signaal, et teatud ringkonnad ja huvigrupid peavad meid ebaintelligentseteks, et mitte hullemini öelda. Kõige kurvem on selle juures paljude (õnneks mitte kõikide) poliitikute, kel puudub piisav elu- ja töökogemus väljaspool poliitilisi kogukondi, liigne enesekindlus ja usk, et nad teevadki rahvale head.

Mida muud siit järeldada, kui seda, et me kõik peame poliitikast huvituma niipalju, et poliitrumalus ei mataks maha meie viimast mõistuspärasust ja intelligentsust. Platonile: „Häid inimesi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad inimesed.”

Ühesõnaga – huvituge poliitikast ja poliitikutest ning minge ikkagi valima, mõistusega valima!

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga