TÄISPIKK LUGU! Kepikandjad 50 aastat tagasi

PGA kiitis elukutseliste kepikandjate kasutamise tuuril heaks 1969. aastal, kuid see ei normaalselt,” teatab TB Foy, kes oma eesnime ei taha öelda.

Foy tööandja on Rod Funseth. Kui Funseth turniiril kahe päevaga piirdub, läheb Foy kolmandal turniiri tähendanud, et kepikandjate probleemid kadunuks. Muresid jätkub alati, nagu ka ameti meeldivaid külgi.

Elukutselisi kepikandjaid on 1969. aastal tuuril umbes 45, nad on suuremas osas mustanahalised ja neid teatakse hüüdnimede järgi: Texas Sam, Baron, Big Ted. „Hei, Cricket, Golfballi oled näinud?” võib üks kepikandja küsida teiselt. Ja teine vastata: „Ei, aga küsi Wolfmanilt.”

Need mehed teenivad aastaga keskmiselt 11 000 dollarit, kuid reisivad peamiselt neljakesi autos ja jagavad kulusid ja motellitube. Oleneb muidugi, kelle kepikandja oled. Aasta varem teenis näiteks Billy Casperi kepikandja 23 000. „Tal on vedanud. Tal on võitja, kes on hea mängija. Minu mees pole kolm aastat turniiri võitnud. Aga maksab siiski klubimaja ette uut tööotsa passima. Funseth maksis Foyle kahe päeva eest 100 dollarit.

Profid peavad võidusummast maksma kepikandjale 5 protsenti, vahel ka rohkem, et kepikandja mujale ei läheks. Kui kepikandjad palgatakse üheks turniiriks kohalike seast, makstakse neile 3 protsenti.

„Ihnuskoisid leidub küll. Meie töö on head maksjad välja selgitada,” sõnab Foy elatanud Mustangile toetudes.

Temast mõne meetri kaugusel on kepikandjad tamme all transistori ümber kobaras. Nositakse kabanossi, rüübatakse Coke´i ja vahitakse mööduvaid nappides riietes päevitunud tütarlapsi.

39-aastase Angelo Argea tööandja on Jack Nicklaus. Kui Nicklaus sõidab Suurbritanniasse The Openile, jääb Argea Ameerikasse. „Pole mõtet minna nende Briti tolgustega konkureerima,” leiab ta. „Nad on sama osavad kui meie.” Argea, üks väheseid valgenahalisi kepikandjaid, plaanib The Openi nädalal puhata. Võib-olla ka Las Vegases taksot sõita. Argea on Vegasest pärit.

Sellistel nädalatel käiakse ka naistetuuril. Naised küll palju ei maksa, aga nendega on lahe, selgitas üks kepikandja.

Kohalikud kepikandjad on suur probleem, nõustub Argea: „Igaüks oskab kepikotti kanda. Tõeline kepikandja oskab green´i lugeda ja õiget keppi soovitada.”

Profid kepikandjad toovad näite turniirist, kus kohalike kepikandjate leidmiseks korraldati võistlus. Võitja sai õiguse kanda Arnold Palmeri kotti. Palmer heitnud poisikesele ühe pilgu ja sõnanud: „Nalja teete?” „Kandis lõpuks mingi jänese kotti,” meenutavad profid.

„Jänes” on üks sõna, mida kepikandjad kasutavad noorte profimängijate kohta. „Part” on teine. „Mul oli üks part, kes jäi kaks rada enne lõppu unelema,” teatas üks kepikandja.

Üks kepikandja nimetas üht golfarit Union Oiliks. Union Oil oli üles-alla pendeldaja, kes ühel päeval võis lüüa 69 ja järgmisel 89. „Nagu üks neist peentest naftaaktsiatest,” selgitas kepikandja.

Claude Harmon kepikandjate nõuannetesse ei uskunud. „Mida saab mingi poisike teada mängu kohta, mida õpitakse terve elu?” imestas ta. Tema lemmikkepikandja oli see, kellega ta võitis Mastersi. Harmoni teada võitis see kepikandja veel vähemalt kaks Mastersit (ja võib-olla ka neljanda). Harmon rääkis teiste võitjate Ben Hogani ja Jackie Burke´iga ja selgus, et kepikandja polevat öelnud kellelegi sõnakestki.

Rives McBee palkas ja vallandas ühel turniiril seitse kepikandjat. „Nad ei osanud mitte midagi! Viimaseks päevaks palkasin ühe spordiajakirjaniku. Ta ka eriti ei osanud, aga teadis vähemalt, mille poolest erinevad raud-3 ja puu-3,” räägib ta.

Üks kogemusteta kepikandja läks mängijale maksma kaks trahvilööki, kui asus punkrit riisuma enne lööki.

„Hea kepikandja on väärt head raha,” teab Lee Trevino. Ta maksis oma mehele 1968. aastal 10 000 ja arvab, et teenis kepikandja tõttu vähemalt sama palju ise. Trevino kepikandja tunneb isandat nii hästi, et näeb peaaegu alati, kui Trevino midagi valesti teeb.

See, et Palmeri kepikandjana on Mastersi teleülekannetega tuntuks saanud tegelane hüüdnimega Iron Man, ei tähenda, et ta oleks kepikandjate seas populaarne.

„Tema huuled küll liiguvad, kui ta Palmerile midagi lausub, aga ta ei ütle tegelikult midagi,” muheleb üks.

„Ütleb, kui palju kell on!” arvab teine.

Palmeril on veidraid kepikandjaid olnud, mõmisevad kepikandjad isekeskis. Kord oli tal üks mereväe kolonel, kes põgenes naise eest golfimaailma. Koloneli näidati aga Palmeriga igal nädalal telekas ja ta muutunud uhkeks. „Mees käis külapeol smokingis. Ei tea, mis temast saanud on…” mõtiskleb üks.

„Võib-olla naine sai kätte,” pakub teine.

Ainuke kepikandja, kellest kõik austusega kõnelevad, on Wayne Hagan, selleks ajaks pooleldi pensionil. Haganit peetakse meheks, kes tegi kepikandmisest teaduse: käis varahommikul aukude asukohti kontrollimas, mõõtis vahemaid.

Kes mängijatest kepikandjatele ei meeldi? See küsimus tekitab kohe elava arutelu.

„Bert Yancey peab küll olema selles nimekirjas esimene!”

Enamasti on põhjus rahaline.

„Kui Deane Berman sulle raha ulatab, vaatab ta sind sellise näoga, nagu sa oleks teda põlve pussitanud,”mainis keegi.

Aga kes on toredad?

„Nicklausil oli kepikandja Pappy, kes võitis Vegases täringutega 22 000, kuid oleks selle ilmselt kohe jälle maha mänginud. Keegi kutsus Nicklausi, kes võttis sellest 20 000 ära ja investeeris Palmeri varustusefirmasse,” sõnas üks kepikandja.

„Minu boss Doug Sanders on väga tore,” lausub Cricket. Sellega nõustuvad ka teised.

„Kepikandjate lemmikud on kõik 15 edukaimat mängijat,” ollakse naerdes üksmeelel.

Tekst: Märt Milter

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 1/2020 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga