TÄISPIKK LUGU! Reisile minnes on kasulik tutvuda erinevate tervitusviisidega

0

Igasugune suhtlemine algab tervitamisest, mis loob esmamulje inimesest. Nii kodus kui koolis on meid õpetatud kaasinimestele viisakalt „Tere“ ütlema ja ametlikumal puhul ka kätt suruma.

Viimastel aastakümnetel on eestlastel üsna omaseks saanud ka embamine, mis nõukogudeaegses Eestis eriti levinud ei olnud ja praegugi tekitab see vanemates inimestes sageli võõristust. Mis veelgi imelikum: mõned eestlased, kes lõunamaadelt eeskuju saanud, on hakanud tervitamisel põsesuudlusi jagama.

Reisides laias maailmas kohtab aga teistsuguseid ja sageli ka üsna veidraid tervitusviise, milleks võiks ennast enne reisi alustamist varakult ette valmistada.

Laiemalt võib tervitusviisid jagada puudutavateks ja mittepuudutavateks. Puudutavad tervitused on käesurumine, embamine, suudlemine põsele või suule, ninade hõõrumine ja erinevate kehaosade (küünarnukid, vöökoht jne) puudutamine. Mittepuudutavad tervitused on aga kummardamine, noogutamine, keele näitamine või kulmude kergitamine.

Kuigi käesurumine on enamlevinud tervitusviis, esineb ka siin erinevusi nii selle kestuses, stiilis, distantsis kui ka sageduses ning sugudevahelises suhtluses. Näiteks suruvad araablased tunduvalt sagedamini kätt kui eurooplased ja võivad ka vestluse käigus üksteisel käest kinni hoida. Kindlasti ei kätelda aga vastassoost inimesi, eriti avalikes kohtades. Naised kätlevad tavaliselt ainult perekonnaliikmeid ja sedagi mitte avalikes kohtades. Kuigi kätlemine pole traditsiooniline tervitusviis Aasiamaades, on seoses aasialaste ärisidemete laienemisega Euroopasse hakatud seda kasutama formaalses suhtlemises. Tuleb aga mõista, et nende käepigistus võib olla tunduvalt lõdvem kui eurooplaste puhul.

Kuigi käesurumine on enamlevinud tervitusviis, esineb ka siin erinevusi nii selle kestuses, stiilis, distantsis kui ka sageduses.

Väga levinud tervitusviisiks on embamine ja põsesuudlused. Näiteks Itaalias ja Hispaanias ning mitmetes teistes lõunapoolsetes riikides on kombeks anda kaks kiiret põsesuudlust, kõigepealt paremale ja siis vasakule põsele. Prantsusmaal sõltub põsemuside arv piirkonnast ja sõprussidemest. See võib varieeruda kahest kuni viieni. Pariisis on kombeks anda kolm põsemusi, kusjuures alustatakse jälle paremast põsest. Üksainus põsesuudlus on normiks kahes piirkonnas: Bretagne provintsi läänetipus ja Lääne- Prantsusmaa keskosas. Neli suudlust tervitusena antakse Prantsusmaa kirdepiirkonnas, mis ulatub Normandiast Belgia piirini. Brasiilias on kombeks kaks põsesuudlust, aga vallalised naised teevad seda kolm korda. Kolumbias on põsemusisid vaid üks paremale põsele ja lähedaste inimeste puhul ka emmatakse. Formaalse suhtluse või võõrastega tutvumise puhul on tervituseks kas ainult põsemusi või käepigistus.

Ninade üksteise vastu hõõrumine on üllataval kombel levinud paljudes maailma eri osades. Sel viisil tervitavad üksteist nii eskimod kui ka Uus-Meremaa põlisrahvas maoorid. Viimased nimetavad oma tervitust hongi-ks, mil paralleelselt käesurumisega puudutatakse üksteise otsaesist ja nina. Ka paljudes Araabiamaades (näiteks Araabia Ühendemiraatides, Kataris ja Omaanis) tervitavad väga head meesoost tuttavad üksteist ninadega.

Botswanas sirutatakse „Tere“ ütlemise ajal välja oma parem käsi, hoides vasakut kätt parema küünarnuki all. Eritreas võib sõprade vahel näha tervitust, kus puudutatakse kolm korda oma parema õlaga teise inimese paremat õlga. Paapua Uus-Guineas on üheks tervitusviisiks üksteise vöökohalt kinnivõtmine. Mongoolias (eriti maapiirkondades) hoiavad nooremad inimesed tervitamise ajal oma peopesad üleval ja puudutavad vanemate inimeste küünarnukke. Vanemad teevad sedasama, aga nende peopesad on allapoole suunatud. Selline tervitusviis on levinud just inimeste esmakordsel kohtumisel uue aasta alguses.

Aasiamaades on mittepuudutamise kultuur, mis tähendab kehalise kontakti vältimist tervitamise ajal. Viisakas tervitamine on aga kõikjal levinud. Jaapanlased kummardavad umbes 45-kraadise nurga all ja hoiavad samal ajal käsi koos. Meile on ehk harjumatu, et Jaapanis kummardavad isegi bussijuhid enne sõidu alustamist, samuti ka rongi piletikontrolörid vagunisse sisenemisel ja sealt väljumisel. Tervitamisel väljendatakse staatust kummarduse sügavusega. Staatuselt kõrgemale inimesele, samuti kliendile, kes on sooritanud suure ostu, tehakse sügavaim kummardus, mis kestab pikalt. Kehalist kontakti välditakse ka Hiinas, tervitus piirdub tavaliselt vaid kerge kummardusega. Hiinast on pärit visiitkaardid, mis on populaarsed ka tänapäeval. Neid jagavad massiliselt isegi rikšajuhid. Reisile minnes võiks kaasa võtta oma visiitkaardid, mida siis hiinlastega vahetada. Visiitkaarte, samuti ka raha ja pabereid antakse üle kahe käega, ülemistest nurkadest kinni hoides, kummarduse ja lahke näoilme saatel.

Tai tervitust tuntakse „Wai“ nimetuse all. Peopesad surutakse kokku palveasendisse ja kummardatakse peaga. Sarnane tervitusviis on levinud ka Indoneesias, Malaisias ja Sri Lankal. Malaisia traditsionaalne tervitus on põgusalt seotud ka puudutamisega. Nimelt võetakse õrnalt teise inimese kätest kinni, raputatakse neid ning seejärel asetatakse oma käed rinnale ja noogutatakse kergelt. Indias surutakse peopesad kokku palveasendisse, kummardatakse peaga ja öeldakse „Namaste“. Filipiinidel võivad inimesed üksteist tervitada lihtsalt ka kulmude kiire tõstmisega („Eyebrow flash“).

Keele näitamine tervitades on levinud Tiibeti munkade seas. Samal ajal suruvad nad käed kokku, hoides neid rinna ees ja näidates sellega, et nad „tulevad rahus“.

Eelpool on esitatud vaid mõned näited tervitusviiside mitmekesisusest. Tuleb arvestada, et paljudes maades erineb tervitamine piirkonniti, palju sõltub ka sõprusastmest, vanusest, soost, ametlikust või mitteametlikust situatsioonist jne. Tervitamistavad, nagu Eesti näitegi puhul, võivad aja jooksul muutuda. Tervitamine ei ole lihtsalt elegantsus, vaid annab edasi informatsiooni lähedusest, võimust, austusest, identiteedist. Tervitamine on rituaal, mis aitab mõista maa kultuuri ja rahva kultuurilisi väärtusi.

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.

Autor: Anne Roosipõld, EEK Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse erialajuht, teenindusjuhtimise ja
etiketi õppejõud

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga