TÄISPIKK LUGU! Priit Pajusaar: golf on mulle erakordselt oluline

0

Foto: Margus Vilisoo

Minu tee Priit Pajusaarega ristus telesaate „Hannes Võrno 33 minutit“ ettevalmistamise ajal. Tutvusime telefonis. Priit lõi saatele tunnusmuusika. Priiduga telefonis asju arutades oli tunne, nagu räägiks vana sõbraga, kellele võib ausalt kõike ja otse rääkida. Ei mingit keerutamist. Lahe, avatud ja sõbralik suhtumine – ei tea kas golfimängija…? Ja tuleb välja, et ongi. Ja mitte tavaline golfimängija! Golf on Priidu jaoks lausa erakordselt oluline ja seda juba 20 aastat. Nii me temaga kohtumise kokku leppisime. Ikka selleks, et rääkida golfist ja veidi ka loomisest. Priidu puhul ikka heliloomest.

Priit, golfiajalugu on teil ikka väga pikk…

Jah, green card’i kursustele läksin 1998. aasta sügisel. Sel aastal saab mul 20 aastat golfi.

Minu koduklubi on Niitvälja ja ma ausalt öeldes et kujuta ette küll, et peaks klubi vahetama. Ma olen seal lihtsalt nii kaua olnud. Loomulikult austan väga ka teisi golfiväljakuid ja inimesi, selles pole üldse küsimus, aga kodu mõiste on ju väga selge ja nii ka minul. Meil on seal hästi tore.

Foto: Shutterstock

Kui võrrelda aega 20 aastat tagasi ja tänapäeva – kui palju on golf teie jaoks tähenduslikult muutunud?

Golf on mulle endiselt erakordselt oluline. 20 aastat tagasi ma veel ei teadnud mis minust golfis saab. Me mängisime tol ajal sõpradega hoopis sportlikku petangi ja mitte niisama, vaid ikka Eesti tipptasemel. Ühel hetkel aga kasvasime sellest välja ja väikesel petangisõprade seltskonnal tekkis soov midagi uut proovida. Sealt see armastus tuli, aga päriselt välja kujunes see ikka mõne aasta jooksul. Siis tekkis tunne, et see ala ongi minu oma. Green card’i kursustel käib ju palju inimesi, aga mängima jäävad seda vähesed.

Golf on mulle endiselt erakordselt oluline.

Miks golf teile külge jäi?

Raske öelda, aga ma arvan, et see on eelkõige hasart ja kirg. Kõik golfarid teavad, et kui ühel hetkel hakkab pall lendama, tajud sa golfi olemust ja sul tekib golfiga seoses uus tutvusringkond. Golfi mängides olen ikka väga palju uusi sõpru saanud. Kogu mu elu, mis ei puuduta muusikat, keerleb golfi ümber. See on täitsa pöörane mõnes mõttes.

Muutunud on see, et 20 aastat tagasi tundsid kõik üksteist, aga nüüdsel ajal on juurdekasv nii suur, et võimatu on kõiki inimesi tunda ja teada. Teisalt on aga jube kihvt, et kandepind on kasvanud ja väljakuid on juurde tulnud. Golfirahvas on väga kokkuhoidev, sõbralik ja heatahtlik. Samas, kui on väga palju rahvast, siis tekib loomulikult ka probleeme – näiteks inimesed, kes ei oska käituda, ei paranda oma löögijälgi, ei kasuta green’i tahvlit või ei vaevu tere ütlema jne.

Golfirahvas on väga kokkuhoidev, sõbralik ja heatahtlik.

Minu jaoks on arusaamatu, kui golfiväljakul tuleb keegi vastu ja ei ütle tere. Või siis näiteks juhus, kui sa oled parajasti tiiboksis ja sul lüüakse pall üle pea. Tuleb tüüp, kelle pall sul üle pea lendas, ja ei palu vabandust. Samas on selliseid inimesi igas valdkonnas. Kuid tegelikult pole see üldse oluline, üldiselt on ikka väga lahe.

Foto: erakogu

Kas suur juurdekasv ei häiri sind?

Ei, ei, see on areng. Tänu sellele saab ju väljakuid ja klubihooneid uuendada. Mäletan veel seda aega, kui Niitväljal oli see vana väike hoone. Siis ehitati uus ja suurem ning tänaseks on see hoone veelgi uuenenud ja suurenenud. Uus hoone on väga hea – nii visuaalselt kui ka funktsionaalselt. Samamoodi on laienenud ka väljak ja laieneb nüüd õige pea veelgi. 18 rada tuleb juurde. Seda saabki teha ainult siis, kui on palju mängijaid ja see on ju fantastiline.

Võistlemine on teie jaoks oluline. Kas lahkute kodust tihti enne, kui abikaasa ärkab, et saaks harjutada?

Vanasti oli jah nii, kui mu naine veel ise ei mänginud. Nüüd läheme sageli koos mängima, kuigi naiste ja meeste võistlused alati ei kattu. Suveperiood on võistlusi täis ja ma osalen neil nii palju kui vähegi võimalik. Ma ei lähe võitma, sest minu jaoks on osavõtt olulisem. Seltskondlik pool on ka tähtis – pidulik autasustamine, väike vein ja jutustamine. Golfivõistlus on ikkagi nauditav tervik, mis ei koosne ainult mängust. Kui läheb hästi, on see lisaemotsioon ja kui läheb kehvasti, siis ikka arutletakse selle üle ja räägitakse niisama naljajuttu.

Golfivõistlus on ikkagi nauditav tervik, mis ei koosne ainult mängust.

Foto: Shutterstock

Kui keeruline oli seda golfihullust varem kodus selgitada?

Üsna keeruline, sest kui inimene ei mängi golfi, siis üldiselt ei saa ta sellest aru. Öeldakse, et see on igav ja mõttetu. Nii on ka paljude teiste asjadega elus: kui endal positiivset kokkupuudet ei ole, siis ei saa sellest lihtsalt aru. Minu naisega oli samamoodi. Eriti karm oli suvel. Ma olen muidu hommikuse unega inimene ja ei saa tihti üles, aga kui oli vaja minna golfivõistlustele, siis ei olnud ärkamisega mingit probleemi. Naine ikka küsis, et kas sa ikka pead minema. No mis küsimus, ikka pean. Pärast seda, kui Piret hakkas ka ise mängima, kadusid need küsimused ära.

Ma olen muidu hommikuse unega inimene ja ei saa tihti üles, aga kui oli vaja
minna golfivõistlustele, siis ei olnud ärkamisega mingit probleemi.

Kas kodused tuleks siis lihtsalt golfiväljakule kaasa võtta?

Mina soovitaksin seda küll, kuid tean, et on ka inimesi, kes kuidagi ei taha, et naine või mees ka hakkaks mängima. No näiteks lastega pered, sest kui üks mängib golfi, siis teine tegeleb lastega. Igasuguseid variante on, aga kui on ikka plaan pikemalt kokku jääda, siis see võib olla väga suur võimalus kokku hoida ja golfi pärast mitte lahku minna näiteks.

Kas on võimalik, et jätate pärast 20 aastat golfimängu?

Ainult siis, kui tekib mingi füüsiline takistus. Näiteks kui jäsemed ei tööta või ei jaksa enam käia. See on kindlasti pigem tervislik põhjus. Teisalt, golfi mängimine parandab tervist. Kui ma golfi ei mängiks, siis ma oleks ikka jube paks tünder ja istuks ainult oma pillide taga. Suveperiood, see 6 kuud, on tänu golfile ikka väga aktiivne liikumine.

Kui ma golfi ei mängiks, siis ma oleks ikka jube paks tünder ja istuks ainult oma pillide taga.

Priit, teie puhul ei saa me muusikast üle ega ümber. Olete looja. Kui palju on golf ja muusika omavahel seotud? Kas olete jõudnud väljakul uute mõteteni või kui palju see aitab välja lülituda looja tööst?

Väga hästi aitab ja see ongi just hea. Golfi mängides ma pigem ei ürita uute muusikaliste mõteteni jõuda ja muusika mu peas ei hakka kohe keerlema. Vahel võib küll juhtuda, et kui on midagi suurt ja olulist käsil või tähtaeg kukil, võib see mängu segada. Mõtlen, kuidas ma mingi teose või looga edasi lähen. Kummaline on seejuures asjaolu, et need mõtted kipuvad just puttamise ajal tekkima. Kui hakkan mõtlema, et mis pilliga ma mingit lugu alustan ja muud sellist, siis läheb mäng kohe metsa. Tegelikult ma ikka teadlikult püüan golfi mängides muusikamõtteid vältida ning tavaliselt mul peas tööasjad ei keerle. Ma tean, et ma pean muule mõtlema, sest olen muusikat nii kaua loonud, et golf peab olema minu puhkus.

Foto: erakogu

Kas muusika loomise ja golfimängu vahele saab mingeid paralleele tõmmata?

Kui nii mõelda, siis miks mitte, sest golfimäng on ka omamoodi looming. Sa ju arranžeerid ka oma mängu nii nagu muusikat. Näiteks kuidas mängida – targalt, julgelt või ülbelt või kuidagi teisiti. Mulle meeldib enda kohta mõelda, et ma olen muusikaline arhitekt. Ma panen oma teose kokku erinevatest komponentidest eesmärgiga, et see oleks nauditav ega kukuks kokku. See on ka golfis nii, et ma justkui ehitan selle mängu üles. Kui on hästi üles ehitatud, eriti kui juhtub parajasti ka mentaalselt ja füsioloogiliselt hea päev olema, siis tuleb kihvt mäng ja siis ongi tore teada, et oled seda targalt mänginud. Nii et jah, seda paralleeli võib küll vedada, kuigi see on veidi vägivaldne paralleel.

Golfimäng on ka omamoodi looming.

Muusika on teie elu?

Jah, muusika on minu elu. Kõik, mis mul täna on, on tänu muusikale. Ma olen olnud muusika sees ja keskel juba 7-aastasest saati. Olen õppinud muusik. Käisin esimesest klassist alates Tallinna Muusikakeskkoolis, kus alustasin klaveriga. Seejärel tuli trompet ning keskkooli lõpetasingi trompeti erialal. Konservatooriumisse astusin sisse kahele erialale. Mõlemasse sain ka sisse ning lõpetasin kooli koorijuhtimise ja muusikapedagoogika eriala. Lõpuks sai minust helilooja.

Olete täna seal, kuhu jõuda soovisite? Oma potentsiaali kõrgusel või sellest isegi üle?

Ma arvan, et oma võimekuse poolest ei ole ma laeni veel jõudnud. See on väga oluline, et ma nii tunnen. Teine asi on reaalne elu ehk siis, mida minult oodatakse ja soovitakse, ning mida ma ise tahan veel ette võtta. Minu erialal ongi hästi palju määramatust, sest palju oleneb tellimustest. Keegi näeb ja tahab, et just mina talle midagi loon. Täna on jah olukord, kus ma olen nii palju muusikat juba loonud ning vabal ajal pigem kaugeneksin sellest. Et saada värskust juurde juhuks, kui on taas mõni hea ja innustav projekt, mille jaoks muusikat luua.

Foto: erakogu

Mis on teie jaoks innustav projekt?

Mind innustab, kui saan luua suurvormi muusikat. Niisama tavaline laulutellimus mind ei innusta, kuigi ma hea meelega teen seda, kui näen asja taga mõtet, ideed ja mul on ka aega seda teha.

Olen õnnelik kui saan luua filmimuusikat ning teatri- ja ooperimuusikat. Mul on vaja suurt projekti, mis mind käima lükkaks. Näiteks mõne artistiga, kellega on pikem plaadiprojekt. See mulle meeldib.

Mul on vaja suurt projekti, mis mind käima lükkaks.

Mille peale kohe jah ütlete?

Kui on mingi hea lugu, ooper või mind kõnetava stsenaariumiga film, kus ma näen piisavalt põnevust, intriigi või kui see on minu jaoks lihtsalt ilus.

Sõnad on helilooja jaoks olulised?

Jaa, kõik algab ju ikkagi teemast. Mõned aastad tagasi pöördus minu poole Rahvusooper Estonia ooperimuusika tellimusega. Neil oli mõte noori ooperisse tuua ja nad soovisid, et noored pärast ka tagasi tuleks. See oli ooper „Prints ja kerjus“. Seal ei olnud midagi pikalt mõelda. Aapo Ilves, kellega mul olid head kogemused, kirjutas äraütlemata vinge libreto ning see projekt lükkas mind kohe käima.

Mul on olnud lisaks Aapole au koos töötada erakordselt heade luuletajate-kirjanikega, kelle tekstidele muusika kirjutamine on olnud puhas nauding. Näiteks Leelo Tungal, Maian Kärmas, Andrus Kivirähk, Kaari Sillamaa jne.

Foto: Shutterstock

Mis on teie enda jaoks teie tipphetked?

Nii banaalne kui see ka ei ole, pean ma selle vastates meenutama aega, mil „Kaelakee häälel“ Eurovisioonil väga hästi läks. Olen täna helilooja suuresti tänu sellele. See andis mulle kinnituse, et olen võimeline looma muusikat, mis inimesi kõnetab. See ei tähenda seda, et ma poleks ka varem häid lugusid teinud, aga need ei pälvinud kahjuks üldsuse tähelepanu. „Kaelakee hääl“ oli verstapost. Olen tänu sellele kirjutanud sadu laule. Aga see ooper oli ka enese proovilepaneku mõttes väga oluline hetk. See on täiesti teistsugune maailm, kus sa pead kahe vaatusega täismahus etendust vedama ainult muusikaga. See esitas suured nõudmised mu ajutegevusele. Kogu see vormitunnetus ja tempomuutused – see on pööraselt põnev ja nõudlik. Loomulikult on ka Lotte muusikalide tegemine olnud puhas lust ja lõbu, kuid ooperi spetsiifika on sootuks erinev. Ka Andres Puustusmaa filmile „Rohelised kassid“ oli äärmiselt põnev muusikat luua. Iga kord, kui mõni lauludest on Laulupeol, on tunne erakordne. Aga olulisi hetki on muidugi veel mitmeid.

„Kaelakee hääl“ oli verstapost. Olen tänu sellele kirjutanud sadu laule.

Mis teil loomingulises mõttes veel tegemata on?

Vahva oleks mingi sümfoonia kirjutada, aga see ei ole eesmärk omaette. Võiksin proovida ka täiskasvanute oopereid, see köidaks ehk isegi rohkem.

Tahan kindlasti jätkata ooperi- ja filmimuusikaga. Üks filmimuusika projekt on kohe ka tulemas.

Põnev oli teha ka Lotte teleseriaali – kolm tundi muusikat, mis oli pööraselt mahukas ent ülimalt lõbus töö.

Foto: Margus Vilisoo

Golfilaule võib ka tellida?

Ampluaa on mul lai – lastelaulust ooperini. Kõik on teretulnud, ma ei ole mingi pipstükk. Kui on häid ideid, siis teen igasuguseid asju. Üks golfar tellis oma naisele juubelikingiks minult laulu. Olen teinud reklaame ja reklaamimuusikat juba aastast 1995. Vaheldust peab olema. Sireli advokaadibüroo korraldab igal aastal toredat võistlust Otepääl ja nemad tellisid ka paar aastat tagasi selle sündmuse jaoks laulu, millele Aapo Ilves tegi sõnad. Samuti tegin signatuurloo Jõelähtme Golfikeskusele, mida nad on juba mitmeid aastaid suuremate võistluste avamisel ja lõpetamisel kasutanud.

Tekst: Monika Kuzmina

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 2/2018 numbris.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga