TÄISPIKK LUGU! AJALUGU! Kuidas ameeriklased Ryder Cupil käisid

0

Bill Clinton soovis Ameerika golfimeeskonnaga Valges Majas kohtuda enne seda, kui nad 1993. aasta Ryder Cupile Inglismaale lendavad. Mängijad ei soovinud.

Keegi polnud tema poolt hääletanud. Kellelegi ei meeldinud Clintoni plaan rikkaid maksustada. „Minu kodukohas peeti prügimeestest ka rohkem lugu kui demokraatidest,“ ütleb US Openi võitja Lee Janzen raamatus „A Good Walk Spoiled“. Suurem osa PGA Touri mängijaid kasvas golfiklubides, kus liikmed kaldusid poliitiliselt konservatiivsusele. Kui president oleks valitud PGA Touri häälte põhjal, võitnuks tõenäoliselt Rush Limbaugh.

PGA Championshipi võitja Paul Azinger, kes tühistas Clintonit toetanud kodulinna ajalehe tellimuse, oli pressiga diplomaatiline ja ütles, et käik Valgesse Majja on au hoolimata sellest, kes on president, kuid kolme suurturniiri võitjale Payne Stewartile sõnas: „Mina sellel sõjast kõrvalehiilijal kätt ei suru.“ Azingeri isa võitles Vietnami sõjas ja ta mäletab endiselt telefonivestlusi temaga. Alati tuli öelda „side lõpp“, kui olid rääkimise lõpetanud, kord Azinger aga unustas ja isa jäi ootama. Azingerile lõpuks meenus ja isa hakkas taas rääkima.

Kapten Tom Watson võttis lõpuks ohjad enda kätte. Ta ütles, et pole tähtis, kes on president – kui on kutsutud, siis minnakse. Kui Watson 1972. aasta presidendivalimistel George McGoverni poolt hääletas, ütles isa talle: „Idioot oled.“ Watson hääletas edaspidi Ronald Reagani ja George Bushi poolt. „Tal oli õigus,“ naerab ta. „Ma olin idioot.“

Watson pole aga väga konservatiivne. Näiteks uskus ta, et narkootikumid tuleks legaliseerida. „Riik saaks neilt kenad maksud koorida. Alkoholiga me ju nii teeme,“ ütles ta. Watsoni mängijad tema poliitikaga kursis polnud. Peale Lanny Wadkinsi ja nelja suurturniiri võitja Raymond Floydi, kes said meeskonda Watsoni otsusega, ei tundnud keegi teda eriti hästi.

PGA Championshipi võitja Davis Love III mäletab, kuidas Watson palus temalt abi 1988. aasta British Openil. Golf on ainuke ala, kus mängijad aitavad konkurente, kuid 24-aastane Love närveeris. Legendaarne Tom Watson küsib, kuidas putata! Siis meenus talle miski, mida isa oli talle õpetanud. „Tom, heade puttajate silmad asuvad palli kohal või sellest eespool,“ ütles Love. „Jura,“ kostis Watson. Miks sa siis küsisid, tolgus, mõtles solvunud Love.

Watson oli välja mõelnud, mida Clintonile öelda. Kui mängijad olid tutvustatud, pigistas ta golfikeppi ja sõnas: „Hr president, golfikepist haaramisega on nagu poliitikaga: kui see hoiab liiga palju paremale, tuleb vasakult pahandust, kui liiga vasakule, tuleb probleeme paremalt. Kui aga võtta keskelt…“ „…On kõik õige,“ lõpetas Clinton lause. Kõik puhkesid naerma. Watson oli öelnud õige lause.

Poliitika ununes, kui lennuk Inglismaal maandus. Belfrys ootas neid kerge õhtusöök ja seejärel asusid mängijad mängima oma lemmiklauamängu „Pass the Pigs“. Veidi enne keskööd astus tuppa Watson, koputas kellale ja sõnas: „Kolmveerand kaksteist. Homme on varane tõusmine.“ Keegi ei reageerinud. „See oli tõsine vihje,“ sõnas Watson. Mäng peatus. Mängijad asutasid magama. Kapten oli rääkinud.

Järgmised kaks päeva harjutati, iga päev erinevate paarilistega. Keegi ei teadnud, kes reedel mängib. Love ja Tom Kite soovisid koos mängida. Kõik olid kindlad, et Floyd ja Mastersi võitja Fred Couples pannakse paari. Eurooplastel mängivad loomulikult koos Seve Ballesteros ja Jose Maria Olazabal ning Nick Faldo ja Colin Montgomerie, kuid ka eurooplaste kaptenil Bernard Gallacheril oli neli uustulnukat.

Ryder Cup toimus kolmandat korda Belfry Brabazoni väljakul lihtsalt põhjusel: raha. Belfry oli andnud Euroopa PGA-le palju dollareid. Kõik Belfrys oli seotud Ryder Cupiga. Kes soovis mängida Brabazonil, pidi välja käima 50 naela. Kes soovis Belfry teist väljakut Derbyt, pääses 18 naelaga.

Brabazon oli eriline sellepoolest, et seal praktiliselt puudus paks rohi. „Seve’i väljak,“ ütles Azinger. Eurooplaste 1980. aastate liidril Ballesterosel oli vilets aasta ja talle kulus igasugune abi ära.

Mängijaid ootas kolmapäeval õhtusöök 800 külalisega, kes olid maksnud õiguse eest 150 naela. Watson teadis, et igaüks soovib autogrammi ja teadis ka, et ta suudab anda 320 autogrammi tunnis. Ta ütles, et meeskond kirjutab autogrammid oma toas ja kätte saab need nädala lõpus. Meeskond polnud ka autogrammide andmisest väga vaimustuses, kuid kartis, et sellest tuleb pahandust.

Loomulikult tekkiski peale sööki kohe kaks järjekorda. Eurooplased kirjutasid kohusetundlikult oma nimesid. Ameeriklasd keeldusid viisakalt. Kõik olekski ehk möödunud probleemideta, kui Sam Torrance poleks palunud Watsoni autogrammi. Watson raputas pead. „Sa tead, mis juhtub, Sam. Siis kirjutame õhtu läbi.“ Solvunud Torrance läks oma lauda tagasi. „Sam, me oma toas kirjutame,“ lausus Watson. „Unusta ära, Tom,“ rehmas Torrance.

Briti kõmulehtedel oli järgmisel päeval pidu. „Tõmmake uttu siit!“ teatas üks pealkiri. „Tom Watson, sa oled häbiplekk,“ ütles teine. Watson tuli hommikust sööma, näost hall. Ta polnud öösel maganud. Ta vabandas pressikonverentsil Torrance’i ja kõigi ees, keda oli kogemata solvanud. Treenivad ameeriklased jagasid terve neljapäeva rahvale autogramme. „Kas te pole siis kuulnud? Me oleme tõprad, me ei anna autogramme,“ ütles läbi rahvahulga tungiv Azinger irvitades vasakule ja paremale oma nime kirjutades.

***

Kätte jõudis reede, 26. september. Ameeriklased hommikuste matšide pärast ei muretsenud. Euroopa oli viimasel ajal domineerinud pärastlõunastes mängudes. Kuigi hommik lõppes 2:2, polnud ameeriklased väga pahased, sest Kite ja Love olid üle Olazabalist ja Ballesterosest. Ballesteros oli terve nädala rääkinud, kuidas ta on parim mängija maailmas, aga ta oli ka mees, kes mängu ajal sobimatul hetkel köhatas. Ameeriklaste naised ulatasid Love’ile enne matši köhatablette: „Nii kui köhima hakkab, anna talle.“

Tablette ei läinud vaja. Ameeriklased ei lasknud end provotseerida. Love üritas paaril korral paar kiiremat sammu teha, kui hispaanlased eest kõndisid, kuid Kite rahustas: „Ära rabele. Nad ei saa meieta mängida.“ Kui Kite oli teinud ülihea löögi, hüppas ta heameelest õhku, nii et tema naine Christy kommenteeris: „Kes ütles, et ta on konservatiivne?“

Ameeriklaste tugevaimad paarid Azinger & Stewart ja Couples & Floyd kaotasid ning Watson pani Couplesi pärastlõunal kokku Azingeriga. Euroopa juhtis 4:3, kui Azinger & Couples läksid vastamisi Faldo & Montgomeriega. Suuremat melodraamat annab otsida. Faldo oli nii obsessiivne, et ei rääkinud kellegagi, isegi mitte partneriga. Azinger laterdas kogu aja. Õhk kihises birdie’dest. Mäng pandi 17. rajal pausile, sest oli juba kottpime.

Kellelgi polnud õhtusöögil isu, Love pani aga tähele, et ei söönud ka tema naine Robin, kes golfi üle tavaliselt ei närveerinud. Robin oli seitsmendat kuud rase. Kutsuti arst. Selgus, et Robin oli päeval liiga palju väljakul ringi käinud. Järgmised 24 tundi tuleb veeta voodis, ütles arst.

***

Mäng jätkus laupäevahommikul. Couplesi pall lendas vette. Azinger oli üksinda. Tema ja Faldo ajalugu ulatus 1987. aastasse, kui Azingeri kahe viimase raja bogey’d British Openil tõid Faldole ühelöögilise võidu ja esimese suurturniiri tiitli. Nüüd oli olukord teine. Mõlemad olid miljonärid ja mäng ei käinud raha peale. Pinge oli ometi talumatu.

Faldo puttas esimesena. 18 oli väljaku aeglaseim rada, eriti hommikul. Faldo teadis, et aeglane, aga ta ei teadnud, kui aeglane ja pall peatus august 3 meetri kaugusel. Azinger kõndis ümber oma palli. Läheduses ragises teletehniku raadiosaatja. „Pange kinni!“ käratas Watson. Tundus, et Azingeri pall läheb sisse, kuni enam ei läinud. Viik.

Pärast hommikusi matše oli eurooplaste edu juba 7,5:4,5. Watson pidi pärastlõunaks midagi välja mõtlema. Chip Beck ja uustulnuk John Cook polnud endiselt mänginud. Watsonile meenus soovitus, et enesekindel mängija tuleks panna paari muretsejaga. Beck oli koondise kõige optimistlikum mängija. Watson otsustas riskida. „Faldo ja Montgomeriega tahate mängida?“ küsis ta. „Ära tee nalja,“ ütles Cook. „Pole probleem,“ lausus Beck.

Becki kritiseeriti, kui ta oli aasta algul Mastersil viimasel päeval 15. rajal Bernhard Langerist kolme löögiga maas ega soovinud riskeerida. Arvati, et ta tahab kaitsta 2. kohta. Beck oli öelnud miljon korda, et ta lihtsalt ei arvanud, et suudab üle vee lüüa. Nüüd oli võimalus inimesi seda unustama panna.

Iga kord, kui eurooplased ette läksid, tulid Cook ja Beck järgi. Cook, kes valmistus 4. rajal birdie’ks, küsis, kas Beck heidaks sellele pilgu. „Ei,“ ütles Beck. „Vaata neid!“ Ta osutas teiselpool green’i närviliselt kõndivatele Faldole ja Montgomeriele. „Neil sõeluvad püksid püüli!“ Cook pahvatas naerma. Tema putt läks sisse.

Cook ja Beck olid enne 18. rada 1 up ees. Seekord hiilgas Cook. Montgomerie ebaõnnestus taas, Faldo oli aga Faldo ja lõi august 3 meetri kaugusele. Kui tema putt sisse läheb, peab Cook sisse lööma ka enda oma, et võita. Faldo osutus seekord aga inimeseks. Tema putt keeras viimasel hetkel kõrvale. Euroopa juhtis enne viimast päeva 8,5:7,5.

Torrance’i suurde varbasse oli tekkinud põletik. Kui mängija mängida ei saa, poolitatakse punkt. Torrance oli viletsalt mänginud. Faldo ei jätaks põletikulise varba tõttu mängimata, mõtlesid jänkid. Faldo mängiks isegi murtud jalaluuga. Cook ja US Openi tšempion Janzen vaatasid teineteisele otsa. Kumbki arvas, et istuma pannakse tema. Siis ütles Wadkins: „Ma võin loobuda.“ Loobuja peaks olema tema või Floyd, sest ülejäänud said koondisse punktide alusel, põhjendas ta.

Kella 13 paiku juhtisid eurooplased esimeses viies matšis. Kell 14 juhtisid ameeriklased. Langer kaotas Kite’ile. Ian Woosnam viigistas Couplesiga. Kolm matši enne lõppu oli seis 12,5:12,5. Ühes neist oli Floydil edu Olazabali ees, teises Faldo tuult alla tegemas Azingerile. Seepärast jälgisid kõik Love’i ja Costantino Roccat, kes sammusid 18. rajale, matš viigis.

Roccal oli võimalus juhtima minna, kuid tema putt keerdus kõrvale ja veeres august 45 sentimeetrit edasi. Love astus oma palli juurde ja mõtles tavapärasele rutiinile: vali väljakul koht, sihi, proovilöök ja putt. Üle ei tohi mõelda. Just siis, kui ta hakkas lööma, ütles miski tema ajus aga: „Ära löö!“ Love ajas end sirgu ja tegi sammu tagasi. Rahvas hoidis hinge kinni.

Just siis, kui ta hakkas lööma, ütles miski tema ajus aga: „Ära löö!“

Love’i meeskonnakaaslaste arvates oli löögi katkestamine nõrkuse märk. Love nii ei arvanud. Ta oli 1990. aastal löögi pooleli jätnud turniiril, mida tal oli võimalus võita, ja siis sisse löönud. Love ütles hiljem nooremale vennale Markile, kes teleka ees närvitses: „Kui sa veel kunagi näed, et ma niimoodi löögi pooleli jätan, ära muretse.“

Löök veeres sisse. Love tõstis käed ja siis ümbritsesid teda kaaslased. Azinger oli viigistanud Faldoga. „Karikas tuleb koju!“ kuulis Love Wadkinsit hüüdmas ikka ja jälle. Love taipas, et ta polnud Roccal kätt surunud. „Kus Costantino on?“ küsis ta. Rocca oli oodanud, et tekiks võimalus, kuid siis loobunud ja hakanud klubihoone poole kõndima. Love jooksis talle järele. Kui Rocca ümber pöördus, nägi Love tema silmis pisaraid. Nad surusid kätt ja siis Rocca kallistas Love’i.

*Artikkel ilmus ajakirja Golf 4/2018 numbris.

Autor: Konstantin Kuningas

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga