Täispikk intervjuu! Ujuja Indrek Sei: ei tasu vaadata ainult golfi sisse, vaid ka seda, mis toimub golfi ümber

0
Foto: Ajakiri Golf

Foto: Ajakiri Golf

Ujuja ja ettevõtja Indrek Sei ei vaja eestlastele tutvustamist, tema sportlasetee on olnud vägagi tähelepanuväärne. Lisaks erinevates stiilides ujumisele on ta tuttav golfiga ja oskab sellelgi alal kaasa rääkida.

Avaldame ajakirja Golf viimases numbris olnud täispika intervjuu ujuja Indrek Sei’ga.

Indrek Sei, ilmselt teab teid iga spordist huvituv eestlane, küll vähe teise spordivaldkonna mehena. Kuidas te nüüd golfis olete hakanud sõna võtma — green card’ita, aga golfi olete mänginud küll?

Jah, täpselt, green card’i mul ei ole, aga nagu olen aru saanud, suuremates golfiriikides pole see oluline ja ka Eestis on rohkem sedamoodi, et kui mängida oskad, lubatakse rajale, ja kui ei oska, saadetakse harjutusväljakule. Meie läksime ja harjutasime, aga täpsustuseks pean ütlema, et ma veel kohale jõudnud ei ole, golfar ma veel ei ole, aga lähenen sellele.

Nii et kirg on olemas. Kas te ka mäletate, kuidas golfipisik tekkis ja milline oli esimene kord?

Ma ei saa öelda, et golf hirmsasti meeldis. Ma ei ole golfini jõudnud, sest täna on spordialasid, mis meeldivad rohkem. Mängisin seetõttu, et golf on siiski väga huvitav. Kui nüüd minna ajas veidi tagasi ja vaadata, kuidas ma golfiväljakule jõudsin, siis kõigepealt mängisin telekamängu, kust sain aimu golfi keerukusest ja atraktiivsusest, sain aru, et see on väga kihvt mäng. Telekast sain aru, kuidas peab tuult ja kaikaid arvestama ning kõiki pisinüansse − ja see oli üks ajend. Kui sain platsile minna, siis ma väga pikalt ei mõtelnud: „Muidugi, läheme ja proovime ära!”

Teiseks, kui olime Austraalias laagris, siis nägin, et golfiväljakud on imeilusad, ilm on ilus ja värskes õhus on suurepärane oma puhkepäeva veeta. See oligi üks ajend − golfiväljakud ja -klubid on väga ilusad, kas või niisama jalutama minekuks.

Kolmas asi on muidugi sportlik hasart − kui telekamängus olen kõva käpp, kas tuleb siis midagi ka platsil välja? Loomulikult ei tulnud, aga seda suurem on hasart, et saada asi käima. See on üks spordimehe katalüsaatoritest − kui ei tule välja, tuleb teha mis iganes, et lõpuks tuleks välja. Me olime koos Soome kõigi aegade tugevaimate ujujatega, see oli lahe kamp, kus me üksteist toetasime ja saime palli lendama ka, aga esimesed löögid olid õnnetud. Praegu ei ole ma 15 aastat golfikeppi käes hoidnud. 2000. aastal käisime Erki Noole, Riho Bramanise ja Allan Sombriga Niitväljal mängimas, aga tol korral ma palli küll eriti õhku ei saanud.

Oleks meeldiv, kui ka teiste valdkondade sportlased golfi mängiksid. Miks sina ei jäänud?

Palju tegemist oli. Eks golfil, nagu muulgi elualal või tegemisel, on omad miinused ka, ei ole ainult lademes plusse. Golfi üheks miinuseks on aeg, mis selle peale kulub. Sul peab olema aega, et sellega tegeleda. Teine downside on ka see, et Eestis ei ole veel nii palju klubisid ja väljakuid, et nõudlus ei ületaks pakkumist. Hinnaküsimus on ka kindlasti tähtis. Võin näitena tuua, et minu kursus, 3−4 tundi, läks Austraalias maksma 15 dollarit. Keegi ei teinud meile allahindlust, see oli jaburalt soodne, et saada golfist mingi aimdus. See on esimene asi, kuidas pisik saada. Green card, mis Eestis maksis tollal kümneid kordi rohkem, seadis piirangu, nii et iga inimene, kes võib-olla isegi tahaks, ei saaks väljakule ligi.

Mis on väljakult vaadates golfi juures täna valesti, mida võiks muuta paremaks, et inimene tuleks ja prooviks ala järele?

Ma ei ole õige ja kompetentne mees ütlema, mis on õige ja mis vale, ma ei ole üldse golfiväljakutel klubihoonest kaugemal käinud. Ma tean, kui ilusad väljakud on. Aga nüüd öelda, et midagi kapitaalselt väga valesti on… see on eestlasele väga lihtne, seda juttu kogu aeg ainult tulebki. Aga et pakkuda kõrvale ka mõni konstruktiivne idee, mis asjad paremaks teeks, seda mul pole. Parema meelega ei hakka ma siia mingeid suuri miinuseid laduma.

Eks iga spordiala tahab ju saada kandepinda. Niipalju kui ma olen rääkinud Marko Kaljuveeriga − üsna hiljuti −, siis olen aru saanud, et golfiliit selle kandepinna laiendamisega ka tegeleb. Õige asi on algatuse saanud ja kuna tegemist on kuluka spordiala või harrastusega, siis ressurss ei ole ainult aeg, vaid ka kepid ja muu varustus.

Tooksin siin näite hoopis teisest valdkonnast, muidugi ikka spordist – paar päeva tagasi rääkisime ka heategevusega seotult, kuidas oleks võimalik spordisaali trenažööre soetada, ja tuligi välja, et on superhead vahendajad, kes müüvad kasutatud asju, mis sisuliselt on nagu tutikad. Võib-olla ma rammin praegu lahtisest uksest sisse, et nüüd hakkab kohe äri, aga kui me vaatame varustust − baggie’t või knowhow’d üldse −, siis üldiselt lahendab palju asju ära second hand’ist pärit kola, tean seda ujumisest. Võib-olla see on juba ära korraldatud, võib-olla second hand ei toimi golfimaailmas nii hästi, aga minul on tunne, et kui me ostame kasutatud autosid, siis ei saaks olla küsimust, et mulle ei kõlba teise venna ärahigistatud toigast kätte võtta. Seda probleemi minul pole ja kasutatu teema on ka huvitav: golfivarustuse turu ja pakkujate osas ei saa me väga hõisata, et tuua tuntud golfiriikidest massiliselt kasutatud golfivarustust. Need paljud, kes on siin müügiga pingutanud, võivad siis asjad kohe kokku pakkida. Seda pole ka vaja, nemadki maksavad ehk oma äridele peale. Ma ise ettevõtjana mõtlen kogu aeg, kuidas asju paremaks teha ja eks see sport üks suur äri on, golf veel eriti. Ma arvan, et väikese riigi juures tulebki lähtuda sellest, millised on võimalused. Täna on riigi ja golfi olemuse vahel käärid väga suured.

Meil on noor ja mitte väga jõukas riik ning Eestis on keskmine võimekus harrastada lemmikalasid väga madal. Sissetulekud on väikesed ja golfipall on ühes hinnas nii Ameerikas kui ka Eestis, tegelikult meil isegi palju kallim. Piiranguid on palju ja kuidas neid murda, selleks ma isegi soovitaksin midagi — ei tasu vaadata ainult golfi sisse, vaid ka seda, mis toimub golfi ümber. Paralleele võib tõmmata kasutatud jõusaalimasinaga või mingi muu eluvaldkonnaga ja vaadata, kuidas on võimalik väga edukalt asju ära teha. Väga hea näide on lennundus, mis oli aastakümneid, sisuliselt kuni eelmise kümnendi keskpaigani elitaarne ärivaldkond, kus reisida said need inimesed, kel oli rohkem raha ja võimalusi. Tänases Euroopas on kaks odavlennufirmat, Ryanair ja Easyjet.

Täna potsatas mulle postkasti aga Air Balticu pakkumine, kus Tatratesse saab sõita 11 euroga. See on valdkond, kus elitaarne toode toodi rahvale kätte ning nüüd kõik rändavad ja maailm on muutunud hästi väikeseks. Ma arvan, et seda me tahtsimegi. See ei ole üle võlli tehtud − kõik on kindlasti targemad, erudeeritumad, intelligentsemad, silmaring on avaram. Kui me läheme Ameerika Kesk-Läände inimeste juurde, kes pole oma külast välja saanud, näiteks mormoonid, siis me näeme, kui kitsas on maailm. Kui tänu Ryanairile ja Easyjetile avaneb meil võimalus, siis eestlased, kes ei ole oma jõukust kasvatada saanud, saavad ikkagi reisida − ja siit võib ka golfiga paralleeli tõmmata. Kui golf tahab olla Ryanair, siis peame mõtlema, kuidas lennundus suudab täna 11 euroga Tatratesse viia, 300 euroga lendame Ameerikasse. Igasse valdkonda, ka golfi vajame analüüsivaid inimesi, häid arvutajaid, kuid sport ei tohi kunagi saada labaseks raamatupidamiseks, kõik see spirit ja kirg peab jääma, sest kõige paremini tapab kirge number. Kindlasti peaks olema tasakaal, kui palju kirge on, 30 või 70, see peab jääma, aga number aitab alati, see ei valeta. Mulle meeldib alati öelda, et number näitab kirele, kuhu poole joosta.

Intervjuu ilmus ajakirja Golf sügisnumbris.

Monika Kuzmina

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga