Singelmängijaks läbi valu ja vaeva

0

Zoran GrojicZoran Grojic kirjeldab osalemist programmis „Tahan saada singliks” ehk vaevalist ja valulikku teed pilvede suunas.

Aprillis kuulutas RSA Golfiakadeemia välja programmi „Tahan saada singliks”, mida veab EGCC Head Pro Enrico Villo, kelle käe all on Eestis saanud heaks mängijaks nii mõnigi.

Programmi nimi tundus intrigeeriv ning paar nädalat mõtlemist viis otsuseni end kirja panna. Peagi saabus postkasti kiri, et grupp on täis, kuid võimalusel pannakse kokku uus grupp. Õnneks kõik laabus ning avanes võimalus koos veel nelja golfihuvilisega asuda pikale ja vaevarikkale teekonnale singli suunas.

Eesmärk? Programmi nimest peaks piisama… Kuigi suurt ambitsiooni ja vajadust händikäpi ühenumbriliseks saada ei ole, oleks siiski huvitav ennast proovile panna ning vaadata, kas saab asja.

Veidi taustast. Golfi olen mänginud neli hooaega (50–60 ringi aastas), HCP praegu 13,5. Peamiselt iseõppija. Olen võtnud kolm-neli pro tundi, vaadanud veidi David Leadbetteri ja teiste populaarsete prode videotunde ning lugenud läbi paar Bob Rotella raamatut.

Seega Villo jaoks peaks tööd ja väljakutset olema piisavalt, et mind õigele teele suunata. Omalt poolt pean pingutama, et kohaneda muudatustega ning arvatavasti on neid tulemas palju.

Esimene tund: minust võib asja saada

Esimene tund algas nii-öelda alguspunkti fikseerimisega ehk Villo lasi kõigil grupi liikmetel teha mõned löögid keskmise rauaga, puuga ja driver’iga. Minu puhul olid need raud-6, hübriid- 3 ja driver. Kõik löögid võeti videosse küljelt ja tagant. Ei tea, kui realistliku pildi see andis, arvestades, et raud-6 ja driver ei ole mu tavapärased tööriistad ning hübriid on samuti vaid mõned nädalad kasutuses olnud.

Samal ajal näitasid need löögid kindlasti ära mu nõrgad küljed, mille põhjal järeldusi teha. Soojenduse ajal, kui löök juhtus õnnestuma, kõlas Villo kommentaar: „Sellise löögiga peaksid sa ammu singel olema”. Kahjuks ei näinud ma, kas pro näol oli samal ajal sarkastiline irve või oli löögis ka midagi golfilöögilikku.

Villo kommentaar: „Esmamulje ei ole halb – swing on üldjoontes hea, kuid vajab mõningaid korrektuure. Kindlasti on suuremaks mureks lähimäng, mis vajab suuremat tähelepanu. Potentsiaali eesmärgi saavutamiseks on.”

Vasakul fotol näha avatudlaba, mis on olulisekspõhjuseks, miks laba läheneb pallile väljast sisse. Paremal fotol on näha, kuidas laba olema peaks (n-ö vaatama palli).

Vasakul fotol näha avatud laba, mis on oluliseks põhjuseks, miks laba läheneb pallile väljast sisse. Paremal fotol on näha, kuidas laba olema peaks (n-ö vaatama palli).

Õnneks teatas pro esimese tunni alguses, et ei hakka väga palju meie löögiliigutust murdma, vaid keskendub pigem olulisele: lähimängule ja mängustrateegiale, mis peaks aitama 7–8–9 lööki ringi peale kokku hoida.

Lähimängu harjutusalal saime samuti demonstreerida oma „oskusi” – chip, pitch, bunkrilöök ja puttamine. Loomulikult oli kõigi mängijate lähimäng paigast ära – randmed laperdasid, mis ei võimalda löögi stabiilset sooritamist, tasakaal ei olnud piisavalt vasakul jalal (paremakäeliste puhul), kepilaba tõusis liiga kõrgele ja muud säärast.

„Kodutööks” jäi harjutada chip’i ning teha lähimängustatistika oma nädalavahetuse mänguringist.

Teine tund: kuidas keha valu saab

Õppetöö jätkus esimesel tunnil tehtud videosalvestuste ülevaatamisega. Päris horror-filmide kategooriasse need ei läinud ja komöödia ka ei olnud. Ennast kõrvalt vaadata on golfis äärmiselt oluline ning mõned sekundid filmimist aitavad oluliselt paremini oma keha käitumist mõista.

Ning soovituseks kõigile algajatele-iseõppijatele: rohkem on kasu „halbade” swing’ide vaatamisest kui Touri mängijate jälgimisest. Seda tuleb teha loomulikult mõne oskaja seltskonnas, kes vigadele tähelepanu suudab juhtida. Häid mängijaid vaadata ja jäljendada on tore, kuid paljudel jääb kindlasti mõni oluline nüanss kahe silma vahele ning üks viga asendatakse löögiliigutuses teisega.

Minu peamiseks veaks oli avatud kepilaba ning sellest tulenevalt ka löömine n-ö väljast sisse. Kuigi teoorias on mulle õige tehnika teada, siis reaalsuses see päris hästi välja ei tule. Eriti on jäänud tähelepanuta kepilaba asend backswing’i alguses, kus ka vea alge peitus.

Muid traagilisi vigu pro ei täheldanud ning edasi viis tee range’ile vigu parandama.

Järgnesid valulikud minutid, kus keha oli vaja saada esmapilgul akrobaatilistesse asenditesse ja liikumistesse. Ainus tee oli kuuletuda ja uskuda, et see ongi see, mida tegema peab. Ja miks ei oleks pidanud prod uskuma… Päev pärast tundi oli selg veel veidi haige ning ka kõhulihased hellad, sest keha oli vaja „sõlme” keerata. Kuid tulemused olid kogu seda võimlemist väärt. Raudadega lüües muutus palli lennukaar paremaks, löökidele tuli juurde pikkust ja jõudu. Oluline on siis meelde jätta, et kepilaba „vaataks” ka backswing’i ajal palli (seda kindlasti kuni hetkeni, mil golfikepp on maaga paralleelselt), mitte ei toimuks randmete keeramist nii, et kepilaba pilvedesse vahib. Ning loomulikult peab löögisuund olema seest välja, mis nõuab puusade keeramist.

Soovituseks kõigile algajateleiseõppijatele: rohkem on kasu „halbade” swing’ide vaatamisest kui Touri mängijate jälgimisest.

Järgmisena läks käiku driver. Prolt tulid kiidusõnad. Esialgu küll driver’i aadressil, hiljem ka julgustavalt minu suunas. Pärast mõningast väänamist hakkasid tulema ka löögid, mis palli range’i tagumisse äärde lennutasid. Hea tunne! Eriti kui varem oli driver’i koht auto pagasiruumis.

Rohkem meid sel päeval ei piinatud. Elemente, mida jälgida, on piisavalt ning parajasti ei ole vaja muud, kui leida aega range’i külastamiseks ja uute liigustustega harjumiseks. Järgmine tund on rajal.

Lugu jätkub ajakirja järgmises numbris.

Fotod: Mati Hiis, erakogu

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga