Saaremaa golfiväljak: tuulte ja griinide kuningriik

0
SaareGolf3

Kuressaare linnas paiknev golfiväljak pakub meeldiva üllatuse. Vinged rajad,
vinged griinid, vinge tuul… Sügav kummardus arhitekt Lassi Pekka Tilanderile.

Golfihooaega on alati paslik alustada välisreisiga. Näiteks Saaremaale. Ah et Saaremaa ei ole välismaa, vaid Eesti osa? Kuidas võtta.

Esiteks: vanemad inimesed mäletavad, kuidas Saaremaale minnes tuli nii siin- kui ka sealpool, avatud pass näpus, läbi valvsate Nõukogude piirivalvurite spaleeri marssida. Hiiumaale, muide, sai ainult küllakutsega. Nagu USA-sse või Soome.

Teiseks: see, et Saaremaa veel Eesti küljes ripub, on viga. Põrgu päralt, kuulutagu välja oma riik, löögu piirid lukku, ehitagu kümme golfiväljakut ja rajagu vabamajandustsoon, kus puuduvad maksud. Te, kallid saarlased, ei jõua ümberkaudsete toodud raha kokku kühveldada, peate suuremad taskud õmblema.

Kolmandaks: parvlaevalt Kuressaarde viiv tee on ühegi auguta. Ja millegipärast pikiroobasteta. Samal ajal mitte vastne, vaid ehitatud mitu head aastat tagasi. Milline puhkus tagumikule ja auto amortidele pärast maniakaalset hüplemist savisaarliku Tallinna künklikel sõiduteedel.

Põrgu päralt, kuulutagu välja oma riik, löögu piirid lukku, ehitagu kümme golfiväljakut…

Kesklinnaväljak

Kuressaare kesklinnast läbi, paremale, siis vasakule, jälle paremale ja väljak paistab. Ei mingit pikka sõitu. Mine või jala, kui linnas elad.

Mai pole poolenigi jõudnud, kuid väljas on sooja enam kui paarkümmend kraadi. Ent mis hämmastab, on tuulevaikus. Kuigi meri on siinsamas, kaks korda golfipalliga visata.

Erakordne päev, teavad kohalikud rääkida. Tegelikult olla väljak tuultele valla. Puhub teinekord kui läbi koridori. Kusjuures tuuled on muutlikud ja petlikud. Kuressaares olla ainus väljak Eestis, kus võistlustel hommikupoolsed mängijad võivad mängida vastutuult, lõunased tuultepöörises ja õhtused pärituult.

Hea range, murult löömise võimalus, harjutusgriinid… Kõik just nii, nagu peab. Tõsi, klubihoone on suletud. Miski pankrotijama ja kehvad lepingud. Mõni põhjanaaber nuriseb, et peab enne mängu päeva esimesed ja pärast mängu seitsmendad (või üheksandad või kes neid enam lugeda jõuab) õlled õues ära pruukima.

Alguses oli rahu…

Griinid, mis pole kaugeltki pannkoogilaadsed, vaid kohati katastroofi liselt reljeefsed.

 

SaareGolf2Neilt, kes varem Kuressaares mängimas käinud, saab eelnevalt kuulda, et väljakul on palju vett ning Eesti mõistes hiiglaslikud griinid, mis pole kaugeltki pannkoogilaadsed, vaid kohati katastroofiliselt (kui oled vales kohas või tasandil) reljeefsed. Ning tuul, kui võimsalt puhub, võib hävitada kogu mängu ilu, jättes alles vaid valu. Ja muidugi Eesti pikim par-3 – kollastelt tiidelt 199, valgetelt 223 meetrit –, kus profidki vastutuulega driver’i pihku võtavad ning vaevaga palli parimal juhul griini ette paigutavad.

Ent mis esmalt üllatab, on fairway rohelus ja tihedus. Justkui poleks Saaremaal talve olnudki.

Esimene rada, par 5. Vesi paremal, kuid vasakul on ruumi ja pikkust piisavalt. Fairway bunker ei ehmata. Avalöögi võib teha külma rahuga, nagu ka jätkata. Pall kaob künka taha, kuid selgub, et seal paikneb meeldiv üllatus – fairway sopp, kus pall mõnusalt lebab. Sellised sopistused küngaste ja bunkrite taga – neid leidub väljakul teisigi – on arhitekt Lassi Pekka Tilanderi kingitused golfi mängijatele. Et veidi kõrvale kaldunud, kuid pikk löök raisku ei läheks.

Tõsi, kõik pole siiski nii roosiline. Valgele leidub alati vastandiks must. Yin ja yang. On teisigi sopistusi. Veetakistuste väljaulatuvaid osi, mis justkui imevad palli endasse. Küll aga on need tähistatud pikkade punaste vaiadega, mis kaugelt silma paistavad. Ja lööjale stressi tekitavad.

Esimese raja griin, nagu valdav osa teisigi griine, avaneb kenasti, bunkrid ei häiri, kui just lipp nende taga ei peitu. Ent alati on küllalt ruumi teha turvaline löök liivatakistuste vältimiseks. Seega tüüpiline algajate väljak, kus liigne liiv mänguisu ei röövi. Aastakümne pärast, kui saarlaste golfi oskus paraneb, võiks (ja peaks) nii mõnegi bunkri lisaks rajama, et elu liiga lihtne poleks. Just nõnda, muide, tehti ka Niitväljal. Löök pitch’iga maandab palli kolme meetri kaugusele lipust ning birdie jääb mängija, mitte väljaku taha. Paraku esimese rajaga õndsus ja rahu lõpeb.

Matemaatiline keskmine

SaareGolf5Kuressaare väljak ehk Tilanderi töö väärib aplausi. Teisest rajast alates kuni lõpuni välja ei saa end kordagi lõdvaks lasta, vaid igat lööki tuleb hoolega planeerida ja paigutada. Midagi hullu kokkuvõttes pole, kuid pinge püsib jätkuvalt. Mõni meeter kõrvalekallet endaga katastroofi kaasa ei too, kuid suurt eksimist lubada ei saa.

Olgu siinkohal öeldud, et esimese ringi jooksul ei sattunud pall kordagi vette ega bunkrisse, kuid turvalist mängu polnud sugugi lihtne mängida.

Sellised sopistused küngaste ja bunkrite taga on arhitekt Lassi Pekka Tilanderi
kingitused golfimängijatele.

Äärmiselt kehv on olla matemaatiline keskmine. Just tema järgi on rada projekteeritud. Kus on fairway kitsaim koht? Muidugimõista 190–230 meetrit kollastelt tiidelt mõõdetuna.

Väljaku teise poole filosoofia ei erine esimesest karvavõrdki. Tuleb olla piisavalt täpne, sest seal, kus su pall maandub, paiknevad kitsaskohad. Rada raja järel.

Ning muidugi griinid…

Griinifilosoofia

SaareGolf4

Linde, keda pesitseb väljakul arvukalt, tuul ei häiri.

Saaremaal saab termin green in regulation sootuks uue tähenduse. Nimelt ei tähenda griinile pääsemine iseenesest vähimatki. Tähtis on olla õiges kohas. Mis kasu on palli saamisest griinile, kui auguni jääb 30 meetrit propelleris muru. Igaüks eelistaks näha palli väljaspool griini, kuid õigel tasandil ja lipust kümne meetri kaugusel.

Antud väljakut on võimatu mängida tulemuslikult, teadmata griinide mõõtmeid ja olemust piisava põhjalikkusega. Reljeef võib moonutada lipu kaugust ning sunnib sellega valima valet golfikeppi. Mis tähendab, et löök jääb lühikeseks ja 15–20-meetrist putti ei tule lüüa sugugi mitte piljardilaual. Mis tähendab, et loodetud birdie’st võib saada ootamatu bogie.

Teinekord ei piisa vaid griini mõõtmete tundmisest. Nii mõnigi griin langeb bunkri taga järsult alla ning liiglühike löök maandub kaldele, paisates palli ebameeldivalt kaugele.

Kevadel on veel võimalik ellu jääda, sest muru on piisavalt kõrge, ent kolme millimeetrini pügatud griinil võimendub iga eksimus. Valelt tasandilt allapoole puttamine tekitab peavalu, mille vastu tavaline ibuprofeen ei aita.

Seega: nii mõnelgi rajal võib mängustrateegia ja löökide planeerimine sõltuda lipu asukohast griinil.

Õigupoolest nõuab kogu väljak küllalt täpset infot kauguste kohta, eriti neile, kes seal iga päev ei mängi. Tuleks koostada pädev shotsaver või kasutada GPS-i või elektroonilist kaugusmõõtjat.

Tuulte tallermaa

Kolmanda mänguringi ajal otsustas sekkuda tuul ning väljak muutus hoobilt justkui uueks. Eelmised kogemused ei maksnud ühtäkki midagi.

Milline golfikepp valida lühikesel par-3 rajal, et mitte liiga pikaks minna, sest siis kohtud tõsiste probleemidega? Kuidas käitub tuul kõrgustes? Kui palju mõjutab külgtuul palli lendu ja millise nurga all võib tuulde lüüa, et pall otse lendaks?

Pole just lihtne pikal par-4 rajal iilidega võidelda, kui lipp on griini tagumises osas ja nõuab löögilt paarikümmend lisameetrit. Ka külgtuul ja vesi sobivad imehästi omavahel kokku, kuid pole golfimängija parimad sõbrad… Ent säärane on juba golf. Samas… Palle kaob enamasti sama palju, kui leitakse. Ning kui leidja ei juhtu olema sina, saab järvepalle alati eurode eest soetada.

Linde, keda pesitseb väljakul arvukalt, (ja keda käib nähtud rebane ilmselt aeg-ajalt noolimas), tuul ei häiri. Nad lasevad end iilidel kanda ja tunduvad olevat õnnelikud.

Õigupoolest ei häiri Saaremaa golfilinde miski. Mängijad jalutavad mõne meetri kauguselt mööda hauduvast luigest, kuid too ei viitsi peadki tiiva alt välja võtta – neid naljakaid, kes miskite keppidega palli ja mättaid peksavad, on ennegi nähtud.

Küll aga passis üks tiivuline veetakistuse äärt tähistava punase toki otsas üsna pahaselt põrnitsedes. Ju tundis võõrad pealinna vurled ära.

Kokkuvõtteks. Jäägu Eesti golfiväljakud siinkohal järjestamata, kuid tuleb tunnistada, et Kuressaare golfirajad on väga head. Et mitte öelda suurepärased. Elamus ja emotsioonid kindlustatud. Kindlustatud on ka tõdemus, et tuleb kindlasti naasta ja veel kord naasta ning ükskord see paganama väljak ja griinid alistada. Sest seekord jäi mängija paraku väljakule alla.

2. rada (337 m): Paremal vesi, vasakul ruumi küll, kuid fairway kitsas. Oled liiga vasakul, oled kallakul.
3. rada (325 m): Pudelikael. Pikk raud viib turvaliselt vee ette, minna jääb 150 meetrit.
4. rada (462 m): Paremal aut, vasakul bunker. Täpne avalöök! Täpne teine löök! Pikk griin! Võta õige kepp! Muide, just neljas rada näitab ilmekalt ära väljaku filosoofia – avalöök maandub bunkri kõrval ja teine löök samuti. Veidi vasakule ja… Olgu siiski öeldud, et fairway-bunkrid pole sügavad ega kujuta endast mingit ohtu, kui oled vähegi mängija. Ent murult lüüa on märksa mugavam.
5. rada (115 m): Arvesta tuult. Keeruline griin, seega täpsus, täpsus, täpsus!
6. rada (335 m): Kitsas fairway. Kaks bunkrit. Tea nende kaugust! Kuues rada peegeldab, kuidas rada on planeeritud mängijale psühholoogiliselt mõjuma. Avalöögikohalt paistavad kaks fairway ja üks griinibunker sedavõrd laiad, nagu kataks nad terve raja ning palli polegi kuhugi lüüa. Mõnel teisel rajal tekitab samasuguse efekti vesi.
7. rada (199 m): Paremal vesi, vasakul probleemid. Griin – stairway to hell! Ole õigel tasandil.
8. rada (360 m): Vesi mõlemal pool. Püsi otse. Tea griini!
9. rada (315 m): Vesi paremal. Ava rauaga.
Jne… jne…

Tekst: Jaan Martinson (Õhtuleht)
Fotod: Mati Hiis
Graafika: Saare Golf

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga