Kuidas Mats Soomrest sai hullunud golfifotograaf?

0

Golfifotograaf Mats Soomre räägib, kuidas golfihobist sai golfifotograafia ning annab nõu, mis sellise spordiala pildistamisel oluline on.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama lapsepõlvest. 1970. aastate keskel, kui olin 9‒10-aastane, andis isa mulle fotoaparaadi Smena – tähelepanu, selle päris õige paksus nahkvutlaris Smena 2, mitte Smena 8M ‒ ja ütles mulle nii:

„Poiss, tee pilti ka!“. Tegingi. Läks väga huvitavaks.

Tollest ajast on meelde jäänud ägedaid asju: pimik, punane valgus, valgustamine, ilmutamine, kinnitamine, läigestamine jne.

Hiljem jäi pildistamine soiku, kuigi eks ma nn seebikarbiga perekondlikke dokumentaaljäädvustusi ikka tegin. Kui aga tulid digikaamerad, siis avastasin, et saan ühendada valdkonna, mida hästi oskan – arvutid – tegevusega, mis mulle väga meeldib, ehk fotograafiaga. Nii et kui ajalugu lühidalt kokku võtta, siis olen pühendunult ja põhjalikult pildistamisega tegelenud aastast 2000, kui minu esimesed digifotod olid 2 MP!

Hea golfifotograaf peab golfimängu oskama

Hullunud golfifotograaf sai minust seetõttu, et olen kaugelt üle paarikümne aasta Niitvälja Golfikeskuses golfi mänginud ja taipasin ühel hetkel, et Eestis ei tee keegi professionaalseid golfifotosid. Nii ma siis 2007. aastal golfi pildistamisega alustasingi. Liialdamata võin öelda, et kui veedaksin sama palju tunde golfi harjutades kui pildistades, oleksin ma oluliselt parem golfimängija.

Tõsi, hole in one (pall esimese löögiga auku) on tehtud, karikaidki jagub ja händikäp on 14, nii et olen heal tasemel klubimängija. Häid golfifotograafe on aastatega õnneks juurde tekkinud, neist parim on spordifotograaf Joosep Martinson, kes minu meelest on suisa spordifotograafia Ott Tänak.

Kuid sellest, et oskad pilti teha, golfi pildistamisel ei piisa. Golfifotograafias on eripärasid nii sisulise kui ka tehnilise poole pealt ja seetõttu on oluline, et pildistaja teaks, kuidas golfi mängitakse. Sellega seoses meenub mulle üks kurioosne lugu. Aastaid tagasi korraldas keegi optimistlik inimene golfi pildistamise koolituse. Tuntud Eesti fotograaf – jumal tänatud, ma ei mäleta tema nime – tuli Niitväljale ja pidi õpetama, kuidas golfi pildistada. Kõndisime Niitvälja klubimajast välja ning fotograafi esimene küsimus kõlas niimoodi: „Rääkige, kuidas see golfimäng ka käib?“ Mul tekkis tugev tõrge – kuidas sa saad rääkida golfi pildistamisest, kui sa isegi ei tea, kuidas see mäng käib?

Nii pidingi hakkama iseseisvalt õppima. Istusin arvuti taga, lugesin materjale, analüüsisin enda tehtud fotosid ja vaatasin teiste tehtut. Tagantjärele pean nentima, et alates sellest ajast, kui hakkasin pildistamisega põhjalikumalt tegelema, on esimese paari aasta fotode hulgas täitsa mitu korralikku pilti… Fotograafias kehtib 10 000 tunni reegel – sa pead olema sellega vähemalt 10 000 tundi tegelenud – võib-olla andekamatel piisab ka 5000 tunnist – et teha häid ja väga häid pilte. Ei maksa unustada ka seda, et fotograafia pole ainult nupule vajutamine – sama palju aega, kui sa nö põllul pilti teed, pead pärast istuma arvuti taga. See on teine pool tööst, mida keegi ei näe.

Golfifotograafi ohtlik töö – sind võib tabada pall!

Kui jalgpallis on fotograaf väljakust eemal, siis golfi pildistades on ta keset mängu. Seetõttu peabki pildistaja teadma, kuidas mängitakse ning ta ei tohi ajal, kui mängija lööb, ringi joosta, sest see segaks mängijat. Kuid aeg-ajalt tuleb apsakaid ette. Klassikaline lugu on see, kus olen seadnud end paika head kaadrit tabama, valguski on õige – ja äkki tuleb pall ootamatult valest suunast ehk minu poole.

Golfis on reegel, et inimese poole ei tohi lüüa, ja minu kui fotograafi ülesanne on mängijat mitte segada, aga eks mängija teinekord eksib löögiga ja mina kohavalikuga – nii tekibki ohtlik olukord. Tavaliselt on inimesed viisakad, mõlemad vabandame ja olukord laheneb rahulikult. Kuid on ka mängijaid, kes süüdistavad kehva löögi tegemises fotograafi, sest see on igal pool oma kaameraga ees. Minu sisemine hääl tahaks selle peale hüüda, et kui sa oled kehv mängija, siis sa oledki kehv mängija, mitte mina pole sul ees. Nii et ikka jõuame suhtlusoskuseni, mida fotograafil on väga vaja.

Minule on kindlasti abiks, kasvõi alateadlikult, oma põhitöö kogemus – olen olnud 21 aastat meeskondade ja juhtide koolitaja ning treener, milles on suur osa Belbini meeskonnarollidel – inimeste käitumiseelistused, nende tugevuste ja lubatud nõrkuste mõistmine ja rakendamine. Näitena tasub lugeda ühte parimat postitust teemal „Kas skeptilisus on pigem positiivne või pigem negatiivne ühe tunnusena paljudel hulgast?“. Enne kui klikid, mõtle vastus enda jaoks valmis ja siis loe EDASI SIIT!

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga