Kaja Kallase seiklused golfiradadel

0

KajaKallas4Andunud golfimängija Kaja Kallas pole väljakule saanud ligi kaks aastat. Pärast seda, kui Kaja kogu vaba aeg mööduski golfi mängides, sest ta tahtis aina paremini ja paremini mängida ning võistelda, tundis ta, et stopp! – golfi on elus liiga palju. Ta võttis aja maha, aga nüüd on ta tagasi.

Veel kahe aasta eest mängis Kaja Kallas tohutult palju – tal oli mänguõigus nii Niitväljal kui ka Jõelähtmel, sekka sai mängitud Otepääl ja Soomes. Kohe pärast töö lõppu sõitis ta golfiväljakule ja mängis hilisööni. Nädalavahetustel oli Kaja nagunii kohal, – sest siis toimusid võistlused ja Kaja ei tahtnud üheltki puududa.

„Mu elu oligi ainult golfiväljakul, olin seal nagu maskott,” mõtiskleb Kaja ja tunnistab, et nii uskumatu, kui see ka pole, kuid tal tekkis mängust üledoos. „Kui sa ei näe enam oma vanu sõpru ja nemad ei näe sind, lüües juba käega, et ah, Kajaga pole mõtet arvestada, ta mängib golfi, siis mulle tundus, et elu ei ole enam tasakaalus. Et golf neelab mu elust liiga suure osa ja peaksin veidi vaiksemalt võtma,“ räägib naine.

Konkreetne hetk, et nüüd tuleb paus teha, oli poolteist aastat tagasi, 2009. aasta detsembris hooajalõpu auhindade jagamisel. Kaja oli ära teeninud „kõige rohkem täisringe mänginud” mängija auhinna. „Ma tulin Jõelähtmel teiseks. Asja iroonia seisneb aga selles, et kui auhindu jagati, olin mina jälle… Jamaical… golfivõistlustel! Ma ei saanud auhinda isegi vastu võtta. Vaat siis sain aru, et golf on mu elust liiga palju aega võtnud.”

Kuid see ei tähenda, et golf on Kaja ja Kaja golfi jaoks igaveseks kadunud! Kaja on „üledoosist” taastunud ja kavatseb sellel suvel jälle mängima hakata. Kõik vastased, keda Kaja on võitnud – hoidke alt – ta on tagasi!

Soome golfilaagrisse

Kaja Kallas

Kaja Kallas

Esimest korda sattus Kaja golfiväljakule 1996. aastal demopäeval, kui ta töötas veel advokaadibüroos Tark & Co. Erilist golfitunnetust ta tollest päevast ei saanud. „Aga mu hea sõber, Soome suurima advokaadibüroo partner Tapani Manninen, vanem härrasmees, ütles mulle: sa peaksid ikka golfi mängima. Tema on väga suur golfifänn. Ma lükkasin asja muidugi kogu aeg edasi, sest erilist vaimustust golf minus ei tekitanud. Aga tema, kellel on alati palju tegemist ja hästi kiire – otsis välja kõik green card’i kursused ja saatis ajad mulle: millal ja kus, palju maksab jne. Ja mul ei sobinud enam ära öelda – inimene oli ikkagi vaeva läinud.”

Ilm oli green card’i tegemise ajal kohutav – vihma sadas, tuul, vaid 10 kraadi sooja. Ent Kaja läbis kursuse kohusetundlikult.

Tapani Manninen, kelle HCP sellel ajal oli ligi kümme, oli pannud kinni aja golfilaagrisse Soomes, kuhu Kaja läkski. See oli tõsine spordilaager – hommikusöök, seejärel neli tundi treeningut erinevate harjutustega, lõuna, jälle trenn, – ja nii nädal aega jutti.

Pärast laagrit hakkas Kaja Tapaniga väljakutel mängima. „Kui sa juba väljakutele saad, – need on looduslikult nii ilusad ja see tegevus on ju ka nii mõnus, – siis sa saad selle tunnetuse kätte. Tapani oli minuga väga kannatlik. Kõige raskem ongi just see, et teed green card’i ära ja siis mõtled, et mängid nii halvasti, et ei julge profiga mängima minna, kuna takistad tema mängu. Aga kui sellest üle sain, siis juba läks. Eestisse tulles tekkis hasart, et saaks ikka paremaks ja paremaks. Kui mäng välja tuli, oli väga hea tunne,” meenutab Kaja.

Seiklused Jamaical

Kaja on osalenud paljudel võistlustel, sealhulgas mõnel korral ka Soomes advokaatide kinnistel võistlustel. Aga näiteks ka Jamaical, millest loo alguses juttu oli. Jamaicale sattus Kaja ameeriklasest EGCC (Estonian Golf and Country Club) pro’ga, kes oli Jamaical ja Puerto Ricos võistlustel käinud. Mehel tekkis idee panna kokku EGCC meeskond ning sõita Jamaicale võistlema.

„See oli vahva elamus, suur võistlus, umbes 200 osavõtjat, kellest vaid viis olid naised. Ja noori naisi polnud üldse! Olin seal blond ning sain meeletu tähelepanu osaliseks,” naerab Kaja seiklusi Jamaical. Ilma naljata, Kaja suunas sadas abieluettepanekuid, milles iseenesest polegi midagi ebatavalist – kena naine imeilusa golfi-hoiakuga!

Üks lahe papi, kes nägi välja nagu Woodie Allen, pööras Kajale eriti tähelepanu. „Ühel osavõistlusel läks nende meeskond meie ees ja papi vaatas kogu aeg taha. Golfis pead sa aga ette, oma palli vaatama ning oma mänguga tegelema. Pärast nende treener ütles, et mina rikkusin kogu nende mängu ära, sest papi muudkui vahtis mind ja ütles teistele: vaadake kui ilusasti ta mängib!“

Seesama Woodie Alleni meenutav papi hakkas Kajale jätma <i<green’ile väikeseid kingitusi: kompvekke, hõbedollareid jne.

Kui võistlus läbi oli ja hüvasti jäeti ning kontakte vahetati, – siis vanahärra kirjutaski Kajale ja teatas, et tegemist on tema elu esimene e-mailiga. Ta lasi oma vennapojal teha spetsiaalselt kirjavahetuseks Kajaga e-maili aadressi. Kaja kirjutas vanahärrale algul ka vastu, kuid suhtlus jäi soiku. Möödus aasta ning Kaja töökohta saabub pakike USA-st, pakis hõbedollar ja märge: 08.12.2010 Jamaica. „Woodie Allen” andis Kajale märku, et Jamaica võistlused on lähenemas ning nad võiksid seal kohtuda.

Sealsamas Jamaical oli Kaja käsutuses esimest korda ka caddie, sest reeglite kohaselt seal ilma caddie`ta mängida ei tohtinud. „Mind alguses väga häiris, caddie puhastab su kaikaid, seab need valmis jne, aga sellega harjub ja see on päris mugav – caddie teab väljakut, ta ütleb, kuhu sa pead lööma, et pall õige koha leiaks.”

Ühele Jamaica caddie`le mõeldes ei suuda Kaja naeru tagasi hoida – tüübil oli hammaste peal kuld, ristimärk, kuld, poti jne. Teisisõnu – kui mees naeratas, paistis tema suust kaardipakk. „Ta oli ise nii uhke selle üle,” naerab Kaja.

Ainult aus mäng

Kaja Kallas

Kaja Kallas

Kaja on sada protsenti ausa mängu pooldaja ja nii on juhtunud, et caddie’de tegevus on Kaja päris kõvasti häirinud. Nimelt tahtsid caddie`d ühel võistlusel kogu aeg sohki teha, sest nende eesmärk oli, et võidaks just nende võistkond. „Golf on hästi eetiline mäng ja sa pead reeglitest kinni pidama. Sohitegemine on taunitav. Nägin, kuidas ühe meie võistkonnakaaslase pall läks out’i. Kui pall läheb out’i, pead sa lööma teise palli ehk varupalli. Ütlesin, et pane uus pall. Meeskonnakaaslane panigi uue, aga ma nägin, kuidas ta caddie läks põõsasse, võttis esimese palli ja viskas väljakule. Meie meeskonnaliige, kes ise ju palli lendu ei näinud, tuli ja ütles, et näe, see ei olnud ju „audis”, esimene pall on siin. Mina jäin endale kindlaks. Muidugi mängis ta edasi varupalliga,” räägib Kaja.

Sarnane lugu juhtus ka Kaja endaga. Kaja lõi oma pallist mööda. „See on tüüpiline viga – tõstad pea liiga vara ja lööd mööda. See tähendab, et see löök on läinud. Olin eraldi, panin teise palli, mis läks ilusasti auguni – 10 cm august, kõvasti lähemale, kui teised enne olid löönud. Jalutasime augu juurde ja minu caddie hakkab mu palli juurde märki panema, et ma olen võitnud. Teatasin, et ei, see oli mu teine pall. Caddie ütles, et teab, aga keegi teine ju ei näinud. Vaidlesin vastu: mina ju nägin,” lööb Kajas printsipiaalsus välja. „Meil ei läinud sellel võistlusel hästi ja ma kahtlustasin, et äkki teised lasidki caddie`del pisut sohki teha. Me ei mänginud halvasti. Kuidas teised meist nii palju paremini mängisid,” mõtleb Kaja veel praegugi aastate eest juhtunule.

Kuid caddie`ga sai ka nalja. Võistluse ajal korjas ta out’i ja põõsastesse löödud palle ja küsis, kas Kaja vajab neid. Kuid milleks pagasit raskemaks teha ning palle Eestisse lennutada?! Kaja ütles, et ei soovi palle. Caddie`d puhastasid kepid ja pakkisid koti kokku. Kuigi Kaja jaoks tundus kott kahtlaselt raske, lausa nii raske, et üks rihmgi läks katki. Kaja ei pööranud sellele pisiasjale erilist tähelepanu. Paar päeva hiljem mindi ühele teisele väljakule mängima, kus kärusid polnud ja caddie`d pidid kotti seljas tassima. „Minu caddie ägab ja ägab, et jube raske. Ma siis nähvasin, et kui sul on raske, võin ise kanda. Kogu aeg kannan ise! Mängu ajal, kui kõht tühjaks läks ja hakkasin kotist banaani võtma, avastasin, et eelmise väljaku caddie oli pannud koti palle täis ja see kott OLIGI väga raske! Ja mina pahandasin poisiga! Õigustamatult.”

Naudib reise ja võistlusi

Golfireisid Kajale meeldivad. Kaja pole rannas peesitaja tüüp, aga golfimäng on just see, mis talle meeldib. Tavaliselt algab mäng vara hommikul – ärkad, teed hommikusöögi, lähed mängima. Pärast jõuad veel ujuda ja ümbrusega tutvuda. „Mulle tõesti väga meeldib mängida aina uutel ja uutel väljakutel. Esimest korda väljakul mängin tavaliselt palju paremini kui teist korda sama ringi tehes. Intuitsioon on parem. Sa ei mõtle üle. Lihtsalt mängid.”

Kajale meeldivad ka võistlused. Siin tulevad mängu traditsioonid ja ärevus, et ei tea, kuidas läheb… Võtad end rohkem kokku, reeglina satud võõraste inimestega flight’i, mis jällegi annab sulle uue tutvuse ja kogemuse. Ja kõik see võistluste alguse rutiin – ühine pudru söömine, väljakule minek ning stardipauk! Pärast võistlusi taas ühine söömine ning auhinnad. See tõmbab. „Käisin väga paljudel võistlustel. Peaaegu igal nädalavahetusel.”

Vaenlasi golfiväljakul pole

Ükskord sattus Kaja ühte flight`i ühe ärimehega, kellega neil oli töö raames vastasseis. „Meil oli suur vastasseis. Ja rajal imestab mees – Kaja, sina?! Ta tegi seal veel nalja, kuidas ta mulle golfipalliga äsab,” naerab Kaja. Tema sõnul kaob golfiväljakul igasugune vastasseis ja tööelu unustatakse. Sa kiidad teise häid lööke jne. „Mängu lõpus ta kallistas mind. Mäng kestab mitu tundi. Sa räägid maalt ja ilmast. Löökidest. Igaüks võistleb väljakul kõige rohkem iseendaga ja tõesti – teise inimese hea löögi üle on alati hea meel.”

Kaja sõnul vajab golfimängija keskendumist ja püsivust.. Kaja meelest ei saagi golfiväljakul mõelda muud, kui vaid sellele, kuidas sa lööd, millega lööd, kuhu sa palli tahad lüüa ja kuidas sa palli lõpuks siis ikkagi auku saad. „Nii kui mõtled muid mõtteid, võid olla raudkindel, et pall läheb metsa. Golf on tohutult hea harrastus puhata töömõtetest, sest sa tõesti keskendudki ainult mängule. Väga hea vaimne puhkus.”

„Kui keegi ütleb, et tema hakkab golfi mängima äriasjade ajamiseks, siis see ei toimi. Küll olen kogenud, et kui golfimängija ja golfimängija äriasjades kohtuvad, siis on neil kuidagi oma arusaam. Sa tunned, et kuulud mingisugusesse vennaskonda. Kuid golfiväljakul äriasju ei arutata. See kuidagi ei sobi,” leiab Kaja.

Väljakul ja väljakul on vahe

„Osa väljakuid on füüsiliselt väga rasked. Kui väljak on liiga keeruline, siis see ajab närvi. Kui sa ei tea, kuhu sa lüüa saad, sest rada käib sinka-vonka. Aga on väga-väga palju väga ilusaid väljakuid. Soomes on väga nauditavaid ja huvitavad väljakud. Mulle ei meeldi n-ö põllule rajatud väljakud. Eestis on minu lemmik Jõelähtme. Seal mängides tunned emotsionaalset naudingut. Meri on lähedal, paekivi, kadakad”

Golfireeglid ütlevad, et loodust puutuda ei tohi. See tähendab, et vihmaussike, putukas või siil tuleb eest ära tõsta, juhul kui nad on rajal ette jäänud. Kõrget rohtu maha tallata ei tohi, ent murdunud oksa võib küll eest ära tõsta. Jõelähtme väljaku ussid minevat Kaja sõnul aga ise rajalt eest ära. Küll aga mitte linnud, kes kannavad väljakult palle minema! „Mõni aasta tagasi, kui lund polnud, mängisime Jõelähtmel peaaagu terve talve. Need linnud olid seal tõesti tõeliseks nuhtluseks – sina lõid palli ning lind tuli ja võttis selle noka vahele ning lendas palliga minema! Kui keegi ükskord selle linnu pesa leiab, siis näeks, kui palju ta palle sinna tassinud on.”

Suuremat uhkust tunneb Kaja oma hole in one’i üle. See õnnetus tal mõne aasta eest Tšehhis mängides. „Ma olen lugenud, et tegelikult on väga vähe golfareid (u 10% kõigist maailma golfaritest kokku), kes üldse hole in one’i löönud. Öeldakse, et see on õnne asi,” räägib Kaja.

Kaja mäletab, et kui tal hole in one õnnestus, siis ümbruses mänginud mehed tulid kokku ja viskasid käega: ah, see on loto, õnneasi! „Pärast mängu klubis istudes imestas üks naine, kes ise ei mänginud golfi, kuid mängis tema mees. Ta kuulas seda meeste juttu ja küsis minu käest: huvitav, kui kõik ütlevad sulle, et hole in one on õnneasi ja oskustega pole siin midagi pistmist, siis miks nad kõik ihkavad seda lüüa?”

Kaks aastat golfist eemal olnud Kaja tuleb sellel suvel väljakule tagasi. „Aitab juba sellest pausist, eks ole.” Bägi ja golfijalavarjud leiavad taas oma koha Kaja auto pagasiruumis. „Kohtasin mõni aasta tagasi Eestis üht austraallast, kes ütles, et ükskõik, kuhu ta reisib, tal on alati golfikingad kaasas. Varustuse saad laenata, aga golfijalatsid peavad olema omad.”

Kaja eesmärk on saada HCP 16 peale. Väga sagedasel mängu ajal oli see tal 23, mis Kaja hinnangul on täiesti OK. „Eks põhiline löökide arv tulebki lähilöökidest. Sa võid kahe ilusa pika löögiga saada green’ile ja siis puttad sada korda. Peab veel harjutama, aga üle harjutada ei tohi. Eelmisel aastal kutsuti mind Soome võistlustele. Ma mängisin nii hästi esimesed üheksa rada, kuid mängu teisel poolel hakkasin mõtlema, et kuidas see õige on, ja ma mõtlesin ilmselgelt üle. Tulin teiseks. See näitas, et mäng on lihasmälus sees.”

Üks fakt veel: nii mõnigi peab Kaja golfihoiakut üheks Eesti ilusamaks. Kaja suhtub sellesse väitesse pisut tõrjuvalt lisades, et ta pole ju ligi kaks aastatena mänginudki. Siiski kahju, et hoiak ei kuulu golfis auhinnakategooriasse!

„Minu jaoks on golfi tegelikuks sisuks olnud mitte pall võimalikult väheste löökidega auku saada, vaid seda protsessi võimalikult palju nautida. Tuleb küll tunnistada, et väljakul veedetud tundidest on lihtsam rõõmu tunda, kui lööke tuleb pigem vähem kui rohkem – kuid sellest olulisem on siiski inimesed (või inimene), kellega see aeg koos veeta.Kaja on kaaslane, kellega koos olen Jõelähtme golfiradu ja metsaaluseid tallanud rohkem kui kellegi teisega. Kaja võtab mängu tõsiselt, kuid mitte LIIGA tõsiselt – unustamata, et tegemist on lõppude lõpuks siiski mänguga. Kajaga koos on lihtne tunda rõõmu õnnestunud löökidest või naerda üheskoos ebaõnnestumiste üle ja kõige selle kõrval lihtsalt nautida mõnda sõbraga veedetud tundi. Mida rohkem võikski healt mängukaaslaselt tahta.”

KajaKallas3Sündinud: 18.06.1977
HCP: 23
Eesmärk HCP: 16
Esimest korda sattus golfiväljakule 1996. aastal golfi demopäeval.
Töökohad: XII riigikogu 2011–;  advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius, vandeadvokaat, partner 2006–2011; advokaadibüroo Tark & Co, advokaat, vandeadvokaat, partner 1998–2006; teater “Vanemuine”, juhi abi 1996
Loominguline tegevus: raamatu “Ühinemised ja ülevõtmised” kaasautor (2004)
Huvialad: golf, nuputamisülesanded

Tekst: Kärt Anvelt
(Eesti Päevaleht)
Fotod: erakogu

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga