Hingemattev Garmisch-Partenkirchen

0
Loch-11

Foto: erakogu

“Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest…“ (J. Rannap “Agu Sihvka annab aru”).

Oli see siis märts või koguni aprill, täpselt enam ei mäleta, kui helises ühtäkki mu telefon ja sain pakkumise sõita Saksamaale. Tuli see läbi tõsiseltvõetava kanali, olgugi, et edaspidi suhtles minuga kahel korral keegi võõras. Niisiis sõit Münhenisse 2.-4. juunil. Mida muud oli mul seepeale vastata, kui et jah!

Mida aeg edasi, seda “suurema hirmuga” kujutasin ette lähenevat välisreisi, kuni selleni välja, et kelle kuradi käsi siin küll mängus võiks olla… Kes aga ei riski, see šampanjat ei pidavat jooma ning ka julge hundi rind pidavat olema rinnakas, on minul endal tavaks pahatihti lõõpida.

Nii ma siis printisingi välja e-posti teel saadud lennupiletid ning 2. Juuni startisingi puperdava südamega lennujaama poole (päike tegelikult kõrgelt vinnas ja varahommikul), teadmata, mis ees ootab. Turvamas polnud ka ainsamatki kamraadi.

Esimene lend Tallinnast Riiga, kestvusega 50 minutit, kulges plaanipäraselt ja tõepoolest minu nimeline lend…
Edasi tuli kiirelt leida uus värav, kust umbes 45 minuti pärast startiski lennuk Münhenisse. Mu nimi oli eelnevalt aktsepteeritud ning lend võis taas alata. Lõpuks maandusin sihtpunktis, enesel sisimas veelgi suurem paanika. Kohtumispaigaks oli seal lennujaamas määratud pubi nimega Airbräu… Loe edasi ajakirjast Golf!

Tekst: Ivika Liblik

Telli ajakiri SIIT!
Fingler asub SIIN!

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga