Haapsalu golfiväljak – vaikne ja ehedalt maalähedane

0
Foto: Mati Hiis

Foto: Mati Hiis

Haapsalu golfiväljaku väärtused on vaikus ja maalähedus. Lähed ja lihtsalt mängid. Naudid, et ümber pole mingit sebimist, keegi ei kiirusta takka ega häiri. Kuna rajad pole pikad ning on lihtsad, saab tunda end tegijana. Puhas rõõm!

Ei, Haapsalus pole championship course ja seal pole piinlikult tasane muru ega 3,5 millimeetrini pügatud griine, aga väljak on just nii korras, kuivõrd kaks meest seda korras suudavad hoida. Ent mida põrgut, kas alati peavadki asjad akadeemiliselt täiuslikud olema? Ka maalähedus on nauditav. Kas naabrimehe õunaveinis on vähem hinge kui mõnel Petruse nestel?

Sõidad Haapsalust läbi ja pöörad Pärnu peale. Viis kilomeetrit minna, siis paremale mööda kruusateed ja oledki kohal. Muide, Haapsalu tungivat peale ning varsti olla rajad juba poolenisti kesklinnas.

Üheksa rajaga roheline nelinurk ei kao silmapiiri taha, vaid on ääristatud metsaga. Aeda, muide, ümber pole, mis tähendab seda, et teinekord tulevat mängu uudistama mõni põder või rebane. Seekord ei tulnud, küll aga tiirles peakohal mingi kulliline. Järvesilmas elavat korralikud krabid, keda mudamaitse tõttu pannile panna ei kõlba ja vähemalt üks haug, kelle suurust poisiklutt või pisem naisterahvas näitama ei ulatu – käte siruulatusest jääb puudu.

Et terminites täpne olla, on tegu nõmmesoo-links tüüpi väljakuga, sest on rajatud soomaale. Sellest annab tunnistust suurepärane, tiheda muruga, jala all vetruv fairway.

Väljaku par on 34 ja radade kogupikkus kollastelt tiidelt 2135 meetrit ning punastelt 1897. Green cardi ei nõuta, seega on see rahvaväljak. Tule ja ainult mängi! Või harjuta korralikul range’il lööke.

Kui slope-kaardil mitte järge ajada, siis peaks igaüks vähemalt teisel ringil, kui väljak pisut tuttavamaks saab, oma tulemuse välja mängima. Tegelikult allagi, aga mitte ehk liiga palju, sest vaatamata lühikestele radadele pole väljak nüüd nii lihtne ka. Griinid pole suured, mis nõuab täpset mängu. Mõni neist on üsna keerulise reljeefiga ning supertulemusele võib kriipsu peale tõmmata liigne innukus.

Ahjaa – Eesti parimad golfimehed käinud Haapsalu väljakul jõudu proovimas ja mänginud üheksa rada neli alla pari.
Päikeselisel päeva mängides – lihtsalt mängides, eesmärke seadmata, sai hinge justkui puhtamaks ja selge tõdemuse lisaks, et kui oleks väljak Tallinna kesklinnast viie kilomeetri kaugusel ning sama vaikne-rahulik, tuleks veel ja veel.

Järgnevalt Haapsalu väljak radade kaupa:

Rada 1, par 3, 152 m
Selle asemel, et mänguringi rahulikult alustada ja hea tunne hinge saada, ootab stardis väljaku kolmest par-3 rajast pikim ja ühtlasi suurim väljakutse. Iseenesest pole 152 meetrit midagi hullu, aga… Esiteks on griin piisavalt väike, nagu Haapsalu väljakule omane, ehk siis lüüa tuleb täpselt.
Teiseks puhub enamasti vasakult korralik iil soolast merehõngu ning teeb kõik, et löök jääks lühikeseks ning pall kanduks paremale ära nagu püünelt lahkuv näitleja. Kusjuures paremal olev bunker, mis näib mängust väljas olevat, võib vägagi mängu tulla.
Kui eelmised kaks küsimust on hõlpsasti lahendatavad, siis kolmas juba mitte niiväga – griini keskel asub küür kui kaamlil ning kui see jääb palli ja augu vahele, on pari saavutamine raskendatud. Vähemalt paaril esimesel korral kindlasti, sest pikapeale õpib tundma iga griini hingeelu. Niisiis on palli õige paigutamine sel rajal eluliselt tähtis ja olgu see löök pikk või lühike, peaasi, et õigel pool küüru.

Rada 2, par 3, 117 m
Pole just tavapärane, et väljak algab kahe par-3 rajaga, aga miks ka mitte. Teine neist on rahumeelsem kui esimene ega kipu golfimängijaga lahingut pidama. Tuuletunnetus peaks eelmisest rajast käes olema, sest mõlemal puhul tuleb lüüa pall üsna täpselt samas suunas.
Bunkrid mängu ei häri, kuigi tegelikult võiks griini ette paar tõsist pommiauku kaevata, mis teeks asja kahtlemata ärevaks, sest taga varitseb vesi, mis pikad löögid endale võtab. Raja praegust seisu arvestades oleks nukker lahkuda pari või birdie’t saamata.

Rada 3, par 4, 236 m
Kolmandal rajal saab esimese tunde Haapsalu taskuväljakust ja sellest, mil moel mängivad golfi pika-löögi-mehed. Võta puukepp ja anna hagu! Fairway on palli maandumiskohas avar nagu Vabaduse väljak. Kui sinna juhtud sattuma, pole hullu. Niisiis järgmise löögi saab sooritada wedge’iga ning edasine sõltub juba sellest, kuivõrd mängija on viitsinud harjutusväljakul lähenemislööke harjutades aega veeta. Kõik üle pari on patt ja mittebirdie jätab hinge igal juhul kripeldama.

Rada 4, par 4, 221 m
Taas bubbawatsonlik rada. Tuleb võtta golfikepp, mis kannab palli 220 meetri kaugusele. Griin on küll väike, kuid hirmu pikaks lüüa väga pole, sest tuul on enamasti vastu ja vasakult võtab palli vastu bunker, paremalt küngas. Sel rajal, kui avalöök on vähegi pikk, otsustab juba puttamis-, chippamis- või pitchimisoskus, kas tulemuseks on par või birdie.

Rada 5, par 3, 104 m
Lühike par 3. Griin väike ja tõstetud, mistõttu, olenevalt lipu asukohast pole väljastpoolt just imelihtne augu kõrvale chipata. Niisiis tuleks tabada griini. Vasakul paiknev bunker ei häiri, kui just sinna ei sihi. Samas saab algaja liivast kasvõi välja putata. Tulevikus tahaks seda rada näha bunkritest ümbritsetuna, siis oleks äge… Loe edasi ajakirjast Golf!

Tekst: Jaan Martinson

Telli ajakiri SIIT!
Fingler asub SIIN!

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga