Saartelennuliinid
Kevin Rääbis

Golfipall kui spordivahend

0
Foto: Matti Paglant

Foto: Matti Paglant

Kas oleme mõelnud golfipallist kui spordivahendist? Ilmselt mitte, golfipall oma väiksuses on teenimatult jäänud tavagolfimängijate seas suurema tähelepanuta. Aga ilma pallita ju golfi ei mängi…

Seega, millise palliga mängida, mis vahe neil pallidel on, kas erinevad pallid lendavad erinevale kaugusele ja paljud muud taolised küsimused on kindlasti alustavale (ja mitte ainult) golfimängijale vägagi olulised.

Vaatame kõigepealt ajas tagasi. 15. sajandil, golfimängu algusaegadel, kasutati pallina väikest nahkset kotikest, mis niiskeid hanesulgi täis topiti, kinni õmmeldi, leotati, ümaraks vormiti ja siis kepiga edasi lööma hakati. Efekt seisnes selles, et suled kuivades paisusid, samal ajal kui nahk kuivades kokku tõmbus, mille tulemusena moodustus kõva kera. See kera värviti mõnikord ka valgeks ehk nii oligi valmistatud maailma esimene golfipall. Ajalooürikutes on andmeid, et selline pall võis lennata kuni 300 jardi (274 meetri) kaugusele.

19. sajandi keskel valmistati esimesed kummipallid, nn gutta-percha (kautšuk) pallid, mis aga ei lennanud sugugi nii kaugele kui vanad sulepallid. Seega, uut tüüpi palli oli vaja kiiremas korras täiustama asuda. Peagi oli selge, et kui pallidele väikesed lohukesed haamriga sisse taguda, muutuvad palli lennuomadused märgatavalt paremaks. Peagi jõuti veendumusele, et palle on võimalik märksa efektiivsemalt toota, kui kasutada rauast valatud vorme ja seejärel palli pinnale spetsiaalsete pressidega muster peale pressida.

20. sajandi algus oli aga läbimurdeks golfipalli tootmise ajaloos, sest siis valmistati esimesed mitmekihilised pallid. Tehnoloogia oli lihtne, aga revolutsiooniline. Kummikera ümber, mis oli palli tuumaks, valati ühtlase kihina õhuke kumminiit, mille tulemusena moodustus lõngakerataoline pallike ja see omakorda kaeti kautšukikihiga. Selliselt toodetud pallid ei olnud küll standardiseeritud ehk nende kaal võis kõikuda, kuni 1930-aastatel võeti USGA (United States Golf Association) poolt vastu golfipallile kehtestatud kindlad normid. Need normid puudutavad palli suurust, kaalu, kiirust, maksimaalset löögipikkust ja sfäärilist sümmeetriat. Täpsem info on saadaval usga.org kodulehel rubriigis USGA Golf Ball Specifications. Meie jaoks on ehk kõige olulisem parameeter palli kaal, mis võib olla kuni 1,62 untsi ehk 45,9 grammi. Pall võib normide järgi olla ka kergem, kuid raskem pall lendab kaugemale ja seepärast on tänapäeval toodetud pallid kõik maksimaalkaalus.

Seega, standardiseeritud golfipall nii lastele, naistele kui ka meestele kaalub 45,9 grammi. Seda on hea teada juhul, kui pakite bägi lennureisile minekuks ja bägi pallisahtlis on näiteks 20 palli, mis teeb kokku 918 grammi ehk peaaegu kilo. Tänapäeval on ju lennufirmadel ranged kaalupiirangud, sellepärast võiks pallid kui „väikesed rasked asjad“ ju käsipagasisse mahutada.

Aga küsimus on endine: kuigi golfipallile kehtivad ranged normid, siis miks neid on nii palju erinevaid ja nii erinevast hinnaklassist? Proovime leida vastuse ka sellele küsimusele. Kuigi pall on standardiseeritud, erinevad need vägagi kasutus- ehk mänguomadustelt. Siinjuures tulevad päevakorda sellised omadused nagu spin-rate, lähimängu tunnetus, kõrgem-madalam lennutrajektoor, palli koore vastupidavus ja aerodünaamika. Palju erinevaid aspekte, millest kõigest koosnebki konkreetse palli kvaliteediklass ja omakorda hind.

Maailmas on kümmekond golfipallide valmistajat, olgu need siinjuures ka loetletud: Acushnet/Titleist, Ben Hogan Company, Bridgestone Sports, Callaway, Cayman Golf, David Geoffrey/Slazenger, Dunlop, Ram Golf, Spalding, Srixon/Sumitomo ja Wilson Sporting Goods. Lihtsustatult võib öelda: golfipallide valmistajad kasutavad oskuslikult ära kõiki füüsikaseadusi, et teaduslikult disainitud spordivahend ehk golfipall sportlase ehk golfari parimale võimalikule mängutulemusele igati kaasa aitama panna. Samas on tootjad oma tehnoloogia hoolikalt patenteerinud ning konkreetsete pallide valmistamisel kasutatud materjalide ja segude valemeid me kindlasti teada ei saa, aga midagi siiski. Nimelt vaatleme alljärgnevalt lühidalt selliseid golfipalli osi ja omadusi, nagu palli koor, sisu ehk tuum, kompressioon (survejõud), aerodünaamika ja nn dimplid (ingl dimples – lohukesed palli pinnal).

Palli koor ehk kest. Nagu sõna isegi ütleb, katab kest ehk koor palli sisu. Koor mõjutab otseselt mängu tunnetust, seda eriti lähimängu puhul. Samuti on koorel oluline roll palli kestvusel ehk vastupidavusel. Palli koore komponentidena võib nimetada selliseid materjale nagu balata, surlin, elastomeer ja viimasel ajal ka uretaan ja polüuretaan. Erinevate pallide koorte paksus ja kõvadus on teadagi erinev. Tavaliselt, mida pehmem on palli koor, seda kauem see püsib kontaktis kepilabaga löögihetkel ja tulemuseks on rohkem spin’i ning parem tunnetus. Seda efekti on lihtsam märgata lühikeste raudadega mängides. Kõvema koorega pallide puhul pall justkui „libiseks“ vastu kepilaba ja see ei genereeri piisavalt pöördeid, et spin’i lüüa. Palli oleks justkui raskem kontrollida. Kindlasti olete kuulnud ka mitmekihilise koorega golfipallidest ehk multi-layer-pallidest. See tehnoloogia on kasutusel peamiselt kaheosaliste pallide puhul, kus suure tuuma ümber on koor, mis omakorda koosneb kahest kihist. Sisemine kiht on kõvem ja pealmine pehmem. Selline kihiline koor peaks andma pallile nii tunnetuse kui ka distantsi ehk löögipikkuse.

Palli tuum ehk mis seal palli sees siis on? Siinkohal sobib kasutada terminit „tuumaenergia“, sest just seda see tuum pallile annab ehk kogu löögienergia saab pall oma sisust. Pallituuma koostis mõjutab otseselt nii löögipikkust, tunnetust kui ka kontrolli. Palli tuumad võib jaotada kahte eri liiki – need kas koosnevad ühest kompaktsest tükist (massist) või on pusana kokku vormitud pikast kummipaelast. Et saavutada tuuma piisavat kompressiooni, on 32-meetrine kummipael tavaliselt venitatud kuni 250 meetri pikkuseks. Ja see kõik peab väikese palli sisse ära mahtuma! Selle pusa sees on veel omakorda väike tahke või ka vedelikuga täidetud tuumake. Siinkohal kirjeldasime kolmeosalise palli konstruktsiooni. Niisiis, palle on kas kahe-, kolme-, nelja-või isegi viiekihilisi, olenevalt sellest, mitu tuuma palli sees on ja mitmekihilise koorega see kaetud on.

Kompressioon ehk palli sisemine survejõud on ilmselt kõige keerulisem ja enim vaieldud näitaja palli disaini- ja tootmisprotsessis. Mis see siis tähendab? Algselt mõeldi kompressiooni all lihtsalt palli kvaliteediklassi. Mida suurem kompressioon, seda tihedam koostis ja seda parem pall. Ehk siis palli kvaliteeti samastati lennutrajektoori ja -pikkusega. Mida kaugemale pall katsetustel lendab, seda suurem kompressioon ja järelikult ka parem pall. Tänapäeval, mil kasutatakse väga keerulisi tehnoloogiaid, et saavutada optimaalset kõva-pehme koore ja „plahvatusliku“ tuuma suhet, on selline lihtsustatud lähenemine palli kvaliteedile kindlasti ajast ja arust. Lühidalt, palli kompressiooni mõõdetakse skaalal 0 kuni 200 ja see number näitab meile, kui palju palli kuju deformeerub seda teatud ajaühikus tugevalt survestades. Teisisõnu – kui palju palli kuju muutub kokkupuutel kepilabaga löögi hetkel. Pall, mis ei deformeeru üldse, on kompressiooniga 200, enamiku golfipallide kompressioon jääb vahemikku 80–100. Mida väiksem kompressiooniindeks, seda pehmem pall. Pallid, mis jäävad sellest skaalast välja, müüakse kas harjutuspallidena (range balls) või niinimetatud X-out pallidena. Need pallid lihtsalt ei lenda nii kaugele kui kvalifitseerunud golfipallid. Siinkohal olgu öeldud, et harjutuspallidega väljakul mängimine ei ole lubatud ja seda igal pool maailmas.

Golfipalli aerodünaamilised omadused on samuti väga olulised, erinevad pallid läbistavad õhku erineva kiirusega ja maanduvad erineval kaugusel. Veel enamgi, erinev õhutihedus mõjub palli lennutrajektoorile vägagi erinevalt. Teadlased on tõestanud, et pall, mis lendab atmosfääris näiteks 205 meetrit, lendab vaakumis ainult 137 meetri kaugusele. Nagu tiibadega lennukid – kui pole õhku, siis nad lihtsalt ei lenda. Siinjuures on kaks olulist näitajat, mis palli teekonda mõjutavad: lift and drag ehk tõste ja tõmme ehk kandevõime. Seda kandevõimet maksimumini viia aitavad aga nn dimplid – väikesed lohukesed golfipalli koorel. Katsetustega tehti kindlaks, et lohukestega pall läbistas õhuvoolu kiiremini kui sile pall. Lohud aitavad õhumassi vastupanu palli eest suunata palli taha. Erineva suuruse ja kujuga dimplid omakorda mõjutavad palli kiirust erinevalt, samuti dimplite arv palli koorel. Keskmiselt on pallidel 300 kuni 500 dimplit. Tegelikult ei saa öelda, et mida rohkem lohukesi, seda parem, oluline on hoopis nende lohukeste sügavus, suurus, kuju ja paigutus. Pallide tootjad on kulutanud miljoneid dollareid veenmaks mängijaid, et just nende palli dimplite arv ja paigutus on ideaalsed… aga ikka ja jälle tuleb keegi välja järjekordse uue disaini ja selgitustega, miks just see uus pall on kordades parem kui eelmine. Ja meie, mängijad, usume ja ostame ja loodame, et järgmisel golfiringil teeme uue palliga palju parema tulemuse.

Kui nüüd tulla tagasi küsimuse juurde, millist palli valida, siis nõuanne oleks järgmine: mängija, kes on oma golfitee alguses, ei tunneta erinevate pallide vahel olulist erinevust. Vahe on selles, mis on palli peale kirjutatud või mis värvi see on, mitte selles, mitmekihiline või mis kompressiooniga see on. Seepärast võib vabalt kasutada palli, mis kuulub kategooriasse „kasutatud pallid“. Need on pallid, mis keegi on kas metsa või vette löönud ja golfiväljaku töötajad on need kokku korjanud ning omakorda ringlusse müünud. Sellised pallid pestakse ja sorteeritakse klasside kaupa ja müüakse edasi vägagi soodsa hinnaga. Sageli on kasutatud pallid juba mitmendal ringil. Kui selline pall ei peaks rahuldama, siis võiks osta erinevaid palle ja neid katsetada. Kui harjutusväljaku chipigriinil piisavalt palju lähimängu harjutada, siis saabub ka teadmine, milline pall on just minu jaoks see õige. Sageli sünnib selline otsus mentaalsetel põhjustel, mitte praktilistel kaalutlustel, aga kui see kord on oma peas „läbi mängitud“, siis see on kindlasti ka õige otsus. Sedavõrd kuidas mänguoskused paranevad, suurenevad ka nõudmised golfipallile. Kogenud mängija teab juba täpselt, miks ta üht palli teisele eelistab või miks ta mingi konkreetse palliga ei mängi. Vahel valitakse pall ka olenevalt ilmastikutingimustest, vahel olenevalt tujust. Üks on selge – selle pisikese kera tähtsust golfiringi õnnestumises ei tohi mingil juhul alahinnata. Julget pealehakkamist erinevate pallidega katsetamisel!

Tekst: Katrin Tiitus

Jaga