EGCC naisteõhtu: rõõmus meel on see, mis golfimängu head sooritust soodustab!

0

EGCC-s avati 21. mail etapiga sari Ladies Night Out.

A-klassi esikolmik oli Margarita Ross (+4p ehk 22), Annika Sutt (21) ja Liisi Lehtmäe (21). Eelmisel aastal sarja võitnud Piret Aloe oli 4.

B-klassi esikolmik oli Liis Kokk (21), Marit Õispuu (20) ja Hälen Naarits (20). Eelmisel aastal sarja võitnud Rutt Kaasik oli 10.

EGCC naistesari võib olla kõige suurema osalejatearvuga naistesari Eestis. (Aga ei ole, ütleb korraldaja Kairi Luur: „Niitväljal on suurem.“) Niivõrd palju naisi oli mängima kogunenud. Osales ka paar naist Niitväljalt ja paar koduklubita naist. Sarja on oodatud ka naised, kes pole varem mänginud. Välja olid pandud vahvad auhinnad.

„Muljed võistlusest on väga positiivsed. Korraldame naistele suunatud võistlust vabatahtlikult EGCC naistetoimkonnaga juba kolmandat hooaega, ikka selleks, et golfi naiste seas populaarsemaks muuta. Teeb rõõmu, et nii lähebki: sarja avaetapil teisipäevaõhtusel ajal osales rekordarv 40 naist. Ilmataat oli väga helde, suurepärastes tingimustes ületati mitmeid isiklikke rekordeid. Päev oli tore ja naised rõõmsad,“ ütles Kairi, kes tuli esimeses grupis 6. kohale.

Ta ise jõudis golfi juurde umbes 10 aastat tagasi, kui vihjeid selle toreda spordiala kohta jõudis temani mitmest erinevast kanalist. „Oli see siis juhus või saatus,“ nendib ta.

Kõige mugavamalt tunneb ta ennast hetkel puu-3-ga, kuid tunnistab muiates, et eks iga kepiga on pidev armastuse-vihkamise suhe. Hetkel leiduvad kotis Pingi rauad ja putter ning rariteetsed punased Nike puu-3 ja driver. Driver tahaks küll väljavahetamist.

„Ladies Nighti-õhtu algas kohe mõnusalt: kuum suvine ilm, toetavad avasõnad Hannolt ja Kairilt ning ühine stardile suundumine, enne seda muidugi uute kaaslastega sõbrunemine (mis on alati selliste võistluste puhul boonuseks),“ naeratab Annika Sutt.

Tema jaoks on üsna oluline eelnevalt teada, kellega mängima minnakse, selline n-ö eelhäälestatus. Seekord olid flaidikaaslased talle tuttavad, mistõttu eelhäälestatus oli kohe kenasti tehtud ja ta ootas rajaleminekut väga.

Üldine mängupilt 9 raja läbimisel ei olnud aga tema jaoks tervikuna selline, millest koju kirjutada, seepärast oli 2. koht talle suureks üllatuseks.

Ta lõi ühe birdie, mis tuli 5. rajal. Sellelt rajalt ta mängu ka alustas. Stardi tegi veidi ärevaks asjaolu, et nende järel startis lisaflait, kes oli samuti ootel ja kõigi pilgud olid suunatud Annika grupile kui alustavale flaidile. Lisaks oli 5. rajale planeeritud pikima avalöögi erivõistlus. Topeltpinge ja kätevärin. Ei jäänud muud üle kui õnnestuda.

„Õnnestuski, sest kolmekesi neljast kõndisime täiesti ühte suunda, igaüks lootes, et just tema pall on kõige kaugemal, kuhu nimeline tahvel maasse suruda. Kolme löögiga olin griini kõrval ja chip-in auku tõi avaraja tulemuseks rõõmsahäälse böördi. Rõõmust tulvil suundusin järgmisele rajale, mille paraku lõpetasin 7-ga: kõik suhteliselt ebaõnnestunud löögid alates drive’ist,“ räägib ta.

Ebaõnnestus ka 1. rada (par-5): 8. Kui Annika nüüd tagantjärele mõtleb, siis teab põhjust ka. Ta oli sattunud flaidikaaslastega erilisele jutusoonele pärast 9. rada, suhteliselt palju oli küsida ja rääkida. Kui löömiseks läks, siis selleks ajaks oli golfimängutunne kadunud ja keskendumisvõime olematu. Ei olnud seda õiget tunnet, mistõttu keha ei liikunud õige swing’i trajektooril.

„Avalöök punkrisse, millest välja küll sain, aga järgmine löök pähe ja nii ta läks. 5 löögiga olin umbes griini lähedal. Chip pähe ja paar putt’i ning 8 oligi tehtud. Minu jaoks katastroof. Olen endale lubanud, et sel aastal mängin rõõmsaid ringe ja tujul langeda ei lase. Tundsin aga vastupidist ja püüdsin kohe kuidagi kaaslastelt abi leida. Golfi juures on tore see, et kaaslased aitavad. Olen varem saanud flaidikaaslastelt nii böördijooki kui ka kallistusi, et tuju tagasi tuleks! Ja see tõesti aitab. Rõõmus meel on see, mis golfimängu head sooritust soodustab.“

Annika alustas golfiga 2009. aastal. Tegi green card’i toona Haapsalu golfiväljakul. Sõpradega telliti koolitus oma tuttavalt vaid enda tarbeks. Tagasi vaadatuna polnud nende baaskoolitus üldse selline, nagu tänapäeval alustajatele võimaldatakse: nad pusserdasid kuidagi õpetuse läbi ja said tunnistused. Annika harjutama ei hakanud, mängis omast tarkusest ja suhteliselt kaootiliselt. Nüüd on umbes neli viimast aastat teadlikumalt harjutanud ja mänginud.

Milline kepp kõige armsam on?

Driver! Mulle niiiiiii meeldib pikki lööke lüüa. Kui vahel öeldakse, et tähtis on tulemus, mitte see, kuidas pall selle tulemuseni lendab, siis mina sellega nõus ei ole. Ma tahan, et pall lendaks. Otse ja kaugele. Ja mida kaugemale, seda ägedam! Ma tahan kogeda seda rahulolu, mis kaasneb palli kauni lennuga. Välismaa väljakutel on õnnestunud drivable par-4-d ehk siis see on level, mida täna ootan, et ka koduväljakul õnnestuks.“

Driver on tal Callaway X Hot, rauad Ping. Puid ei ole, sest lüüa ei oska (pihta ei saa). „Kui saaks puulöögi ka käppa, oleks juba täitsa muretu par’e teha,“ naerab ta.

Puudust tunneb ta kaugusemõõtjast. Kuna hetkel on tal meetripealt teada, mis kaugust mis kepiga lööma peab, siis eksimine vale kepi valikul on liiga kergesti äraantud löök. Enam-vähem saab ta küll koduväljakul kauguste hindamisega hakkama, aga ütleb, et kui tahta head skoori, siis seda vidinat oleks tarvis küll.

Kui soovid, et ajakiri Golf jõuaks ka Sinu postkasti, telli ajakiri SIIT!

Jaga