Golfihallid: nõiduslikud paigad, mis händikäpi robinaga alla viivad

Golfi sisehallides või kambrites või ükskõik, kuidas neid kutsutakse ja ükskõik kui väikesed need ka poleks, peitub maagia: mida tihedamalt seal käia, seda paremaks mäng muutub.

Eesti pole parim paik golfi mängimiseks, sest talv tuleb vahele. Aastaid pidi siinne golfimängija leppima külmal ajal mittemängimise või reisidega soojale maale. Mitu head kuud polnud arengust juttugi, oli kevade ootamine. Tänaseks on asjad paranenud. Tallinnas on mitu paika, kus saab talviti golfijanu kustutada.

Üheksakümnendate keskel, kahe aasta vältel, tõusis Eesti golfimängijate tase hüppeliselt. Eks ta pidigi tõusma, sest alustati ju nullist, ent hüpe oli sellegipoolest erandlik. Ühtäkki polnud tulemus alla 80 löögi mingi ime, vaid tavapära ning singel-mängijate üleslugemiseks tuli appi võtta teisegi käe näpud.

Põhjus, mis esiotsagolfarid ühtäkki paremaks muutusid, oli lihtne – nad treenisid kahel talvel nii-öelda sisehallis, kuigi halliks oli Mustamäe (või Nõmme) viimses sopis, Trummi tänaval, endises Helikassetitehases paiknevat harjutuskompleksi vale nimetada. Pigem oli tegu sisegolfiklubiga.

Siin ja seal tosin löögikohta. Ruum bunkrilöökide harjutamiseks. Griin, mis polnud lõpmatult tasane vaid kalletega. Golfisimulaator, algeline küll, kuid ajas asja ära.

Loe Jaan Martinsoni ülevaadet sisemängukohtades juba ajakirja Golf 6. numbrist.